et ei lähe kunagi ära?”
„Unes. Ma polnud ammu midagi nii rahustavat kuulnud, Anastasia. See hajutas kõik pinged.”
Mu süda tõmbub kokku ja ma küünitan veini järele.
„Sa ütlesid, et armastad mind,” sosistab ta. „Kas see on nüüd minevik?” Ta hääl on madal, täis ängi.
„Ei, Christian, ei ole.”
Ta tundub nii haavatav. Ta hingab välja. „Tore,” pomiseb ta.
Ma olen ta ülestunnistusest šokeeritud. Ta on meelt muutnud. Kui ma varem ütlesin talle, et armastan teda, siis see kohutas teda. Kelner on tagasi. Ta asetab rutakalt meie ette taldrikud ja kiirustab minema.
Pagan küll. Toit.
„Söö,” kamandab Christian.
Ma tean, et peaksin tõesti sööma, aga praegu on mu soolikad sõlmes. Istuda ainsa mehe vastas, keda ma kunagi olen armastanud, ja rääkida meie ebakindlast tulevikust – isu see eriti ei tõsta. Ma vaatan oma toitu ebalevalt.
„Jumala eest, Anastasia, kui sa ei söö, siis ma võtan su põlve peale siinsamas restoranis, ja sellel pole midagi pistmist mu seksuaalsete eelistustega. Söö!”
Võta nüüd ometi vabalt, Grey. Mu alateadvus silmitseb mind üle oma poolkuukujuliste prillide. Ta on kogu südamest Viiekümne Varjundiga nõus.
„Hea küll, ma söön. Peida oma sügelev peopesa ära.”
Ta ei naerata, vaid põrnitseb mind edasi. Ma tõstan vastu tahtmist noa ja kahvli ja lõikan tükikese steiki. Oh, see lõhnab nii hästi, et paneb suu vett jooksma. Ma olen näljane, tõeliselt näljane. Hakkan sööma ja ta vabaneb silmanähtavalt pingest.
Me sööme vaikides. Muusika on muutunud. Keegi õrna häälega naine laulab taustal ja laulusõnad peegeldavad mu mõtteid.
Ma vaatan Viitkümmet. Ta sööb ja jälgib mind. Nälg, igatsus, ängistus on koos ühesainsas kuumas pilgus.
„Kas sa tead, kes laulab?” Ma püüan normaalselt vestelda.
Christian peatub ja kuulatab. „Ei … aga hästi laulab, kes ta ka poleks.”
„Mulle ta ka meeldib.”
Lõpuks naeratab ta oma mõistatuslikku salapärast naeratust, mille tagamaid vaid tema teab. Mida ta kavatseb?
„Mida?” küsin ma.
Ta raputab pead. „Söö ära,” ütleb ta leebelt.
Ma olen poole taldrikust tühjaks söönud. Ma ei suuda rohkem. Kuidas temaga kokkuleppele jõuda?
„Ma ei taha rohkem. Kas ma olen piisavalt söönud, sir?”
Ta vaatab mind ilmetult ega vasta, ning heidab siis pilgu kellale.
„Mul on kõht tõesti täis,” lisan ma, võttes lonksu seda suurepärast veini.
„Me peame varsti minema. Taylor saabub kohe, ja sa pead hommikul tööle minema.”
„Sina samuti.”
„Mina saan hakkama palju vähema unega kui sina, Anastasia."
„Kas me ei lähegi Charlie Tangoga tagasi?”
„Ei, ma olen mitu klaasi veini joonud. Taylor võtab meid peale. Pealegi, niimoodi saan ma sind vähemalt autos mitu tundi endale hoida. Muud peale rääkimise me ju teha ei jõua?“
Aa, tal on selline plaan.
Christian kutsub kelneri ja küsib arve, võtab seejärel BlackBerry ja helistab.
„Me oleme Le Picotinis, Kolmas avenüü.” Ta lõpetab kõne.
Ta on telefonis ikka nii tõre.
„Sa oled Tayloriga nii järsk, tegelikult enamiku inimestega.”
„Ma lihtsalt asun kiiresti asja juurde, Anastasia.”
„Täna õhtul pole sa asja juurde asunud. Mitte miski pole muutunud, Christian.”
„Mul on sulle ettepanek.”
„Ettepanekuga sa ju alustasidki.”
„Teistsugune ettepanek.”
Kelner tuleb tagasi ning Christian annab talle arvet vaatamata krediitkaardi. Ta silmitseb mind ootavalt, kuni kelner kaardi läbi aparaadi tõmbab. Christiani telefon sumiseb ja ta heidab sellele pilgu.
Tal on ettepanek? Mis siis nüüd? Paar stsenaariumi jooksevad peast läbi: inimrööv, tema heaks töötamine. Ei, sellised mõtted on lollus. Christian saab maksmisega ühele poole.
„Tule. Taylor on väljas.”
Me tõuseme ja ta võtab mu käe.
„Ma ei taha sind kaotada, Anastasia.” Ta suudleb õrnalt mu sõrmenukke ja ta huulte puudutus kajab vastu kogu mu kehas.
Väljas ootab Audi. Christian avab mulle ukse. Sean end mõnusasti luksuslikule nahkistmele. Ta läheb esiukse juurde, Taylor tuleb autost välja ning nad vahetavad paar sõna. Tavaliselt nad nii ei tee. Ma olen uudishimulik. Millest nad räägivad? Mõni hetk hiljem istuvad nad mõlemad autosse ja ma heidan pilgu Christianile, kes vaatab ükskõiksel ilmel enda ette.
Ma luban endale põgusa hetke ta profiili uurida: sirge nina, hästimodelleeritud täidlased huuled, juuksed, mis langevad kenasti ta laubale. See jumalik mees pole kindlasti mitte minu jaoks.
Auto on äkki tulvil mahedat muusikat, orkestripala, mida ma ei tunne, ja Taylor suundub I-5 peale ja me keerame Seattle’i poole.
Christian nihutab end, et saaks mulle otsa vaadata. „Nagu ma ütlesin, Anastasia, on mul sulle ettepanek.”
Ma vaatan närviliselt Taylori poole.
„Taylor ei kuule sind,” kinnitab Christian.
„Kuidas ei kuule?”
„Taylor,” hüüab Christian. Taylor ei vasta. Ta hüüab jälle, ikka pole vastust. Christian kummardub ettepoole ja koputab talle õlale. Taylor võtab kõrvast kõrvaklapi, mida ma polnud märganud.
„Jah, sir?”
„Tänan sind, Taylor. Kõik on hästi, ma lihtsalt kontrollisin su kuulmist.”
„Sir.”
„Oled nüüd rahul? Ta kuulab oma iPodi. Puccinit. Unusta ära, et ta siin on. Mina juba unustasin.”
„Kas sa meelega palusid tal seda teha?”
„Jah.”
Oh. „Hästi, su ettepanek?”
Christian näib äkitselt otsusekindla ja asjalikuna. Püha taevas. Kas me peame läbirääkimisi? Ma kuulan tähelepanelikult.
„Kõigepealt üks küsimus. Kas sa tahad regulaarset vaniljesuhet, milles poleks üldse kiiksuga keppi?”
Mu suu kukub lahti. „Kiiksuga keppi?” piiksatan ma.
„Kiiksuga keppi.”
„Ma ei usu oma kõrvu.” Ma vaatan närviliselt Taylori poole.
„Noh, usu ikka. Vasta mulle,” ütleb ta rahulikult.
Ma punastan. Mu sisemine jumalanna palub mind härdalt põlvili maas, käed koos.
„Mulle meeldib su kiiksuga kepp,” sosistan ma.
„Seda ma arvasingi. Aga mis sulle ei meeldi?”
See, et ma ei või sind puudutada. See, et sa naudid mu valu, rihma kõrvetust …
„Hirm julma ja ebatavalise karistuse ees.”
„Mida see tähendab?”
„Noh, sul on mängutoas kõik need kepid ja piitsad ja igasugune muu värk, need hirmutavad mu poolsurnuks. Ma ei taha, et sa neid minu peal kasutaksid.”
„Hea küll, niisiis ei piitsu ega keppe – või rihmu, kuna nendest oli