juhust ning ütles: mida ma pean tegema, Sami, ma võtan sind alati isiklikult. Sami ohkas. Ora jäi vaikides ootama. Ta kuulis, kuidas keegi mees Sami juures valjusti ja väga erutatult kõneles. Sami pöördus mehe poole, käskis väsinult tal vait olla, ning tema häälest kostva väsimuse tõttu, võib-olla ka väsimusest tingitud lootusetuse tõttu, pidas Ora järsku väga vajalikuks teda näha saada, ja kohemaid: tal oli tunne, et kui tal on võimalik Samiga natukeseks ajaks kokku saada, kas või mõneks minutiks, saab ta tõepoolest heastada kõik, mis oli viltu vedanud ja segi läinud. Ilmselt polnud nende leppimine tõeline, mõtles Ora, kuid nüüd räägin ma temaga hoopis teistest asjadest, asjadest, millest me kunagi pole rääkinud, minu tänase eksimuse juurtest, hirmudest ja vihkamisest, mida me mõlemad emapiimaga oleme endasse kogunud. Võib-olla pole me üldse hakanudki teineteisega rääkima, tuli tal äkitselt mõttesse, kummaline, võib-olla neil paljudel tundidel, mis me üheskoos sõitsime, rääkisime, vaidlesime, teineteist õrritasime ja naersime, võib-olla pole me tegelikult hakanudki teineteisega rääkima.
Lärm Sami kodus muutus valjemaks. Kolm või neli inimest vaidlesid ägedasti, ka üks naine karjus, võib-olla Sami naine In’am, kuid seda häält Ora ei tundnud, ning ta küsis endalt, kas sellel on tegemist temaga või sellel päeval talle juhtunuga, kas – hullumeelne mõte, kuid sellisel päeval ja sellel maal on ju kõik võimalik – pole ehk keegi Sami külast tema peale kaevanud, et ta sõidutas Iisraeli sõdurit.
Vabandust, ütles Sami talle ning pöördus kiires ja teravas araabiakeelses kõnes noorema mehe poole. Sami käratas nii võimukalt, et Ora poleks seda eales temast oodanud, kuid noor mees ei erutunud, vaid vastas etteheitval ja põlglikul toonil, ta sülitas Samile üksnes paar sõna, ning Orale tundus, nagu pritsiks ta mürki. Ora kuulis väikese lapse nuttu, laps oli Sami omadest väiksem, seejärel mütsatust, nagu oleks keegi vastu lauda põrganud või tooli ümber ajanud. Iga sekundiga kasvas temas veendumus, et asjal oli tegemist tema ja Sami ühise sõiduga, ning ta tahtis kõne lõpetada, Sami isikust taanduda, selleks et mitte rohkem kahju teha. Sami viskas telefoni lauale ja Ora kuulis, kuidas mehe sammud eemaldusid, ning taas oli ta telefoni ära panemas, ent ometi jätkas kuulamist nagu hüpnotiseeritu – Sami eraelu vaipa oli lõhe tekkinud, harukordne piiluauk, ning Orad kiskus selle poole, ennäe, niisugused nad on, kui nad on isekeskis, mõtles ta, ilma meieta, kui see tõesti on „ilma meieta”, kui neil sellist asja nagu „ilma meieta” üldse on olemas.
Siis kuulis ta metsikut ja kibedat kisa, ta ei saanud aru, kas see oli Sami või teine mees, seejärel müra, kaks valju lööki, otsekui plaksutaks keegi käsi, või nagu kõrvakiilu, ning siis vaikust, millesse tungis lapse peen ja meeleheitlik nutt.
Ora toetus jõuetult köögilauale. Miks pidin ma talle helistama, mõtles ta, milline rumalus see oli, mida ma küll mõtlesin? Et ta viib mind veel Tel Avivi, pärast seda, kui ta sõidutas mind Gilboa jalamile ja tagasi? Mida ma ka ei teeks, kõik on vale.
Nüüd kostis jälle Sami hääl, ehmunud ja katkendlik. Sami kõneles ruttu ja peaaegu sosinal. Ta tahtis teada, kuhu Ora Tel Avivis soovib sõita. Kas see teeb Orale palju tüli, kui nad Tel Avivi lõunaosas kusagilt mööda sõidavad ja seal midagi maha panevad? Ora sattus segadusse: ta oli just keeldumise äärel, jäta, Sami, tänane päev pole meile kummalegi hea, parem me teeme väikese vahe, kuid ta tundis, et Samil oli teda tarvis ja et nüüd avanes tal võimalus mehele midagi heaks teha, ning Ora ütles endale, et sõidab temaga ainult Tel Avivi, sealt aga Galileasse teise taksoga, maksku see mis maksab. Ning Sami küsis kohkunult: kas see läheb, Ora? Võin ma tulla? Oled sa juba valmis? Ora kuulis, kuidas tüli Sami selja taga uuesti lõkkele lõi, õigupoolest polnud see enam mingi tüli: teine mees karjus, aga võib-olla karjus ta vaid endale, ning naine hädaldas, mis kõlas nagu meeleheitlik palve – Ora arvas, et ehk on see In’am –, naine tõi kuuldavale pika, veniva hädakisa, sellesse segunes hetkeks kauge leinalaul, mida Ora oli kord juba kuulnud. Aastakümneid polnud ta mõelnud araablannast medõe nutule, kes koos tema, Avrami ja Ilaniga oli olnud Jeruusalemma haigla isolaatoris.
Ora küsis Samilt, kui kaua kestab peatus Tel Avivi lõunaosas. Sami ütles, viis minutit, ning Ora kõhklust tajudes palus tungivalt, vastupidiselt oma harjumusele, talle seda meelehead teha. Orale meenus lubadus, mille ta Samile umbes neli tundi tagasi oli andnud. Milline täispuhutud pidulikkus täitis teda: Ora kui üks 36 õigest.22 Väga hea, ütles ta.
Seejärel viis Ora oma valmispakitud seljakoti välja tänavale, ning läks otsekui loomusunniliselt veel kord majja tagasi ja võttis kaasa ka Oferi seljakoti, mis oli samuti valmis pakitud, kuni selgus, et seda vaja ei lähe, ning kogu selle aja sulges Ora kõrvad vahetpidamatult helisevale telefonile, sest kartis, et see on Avram, kes oli oma söakust kahetsema hakanud ning nüüd helistas, et päästa oma hing ja paluda Orad siiski mitte tulla, kuid võib-olla üritas ka Sami oma sõnast taganeda. Nagu mingi põgenik jooksis ta trepist alla, trepiastmetest, millel võib-olla juba homme, võib-olla nädala pärast, ehk äkki ka mitte, aga ta teadis, et see ikkagi juhtub, selles polnud tal vähimatki kahtlust, et neil trepiastmetel seisavad sõnumitoojad. Räägiti, et nad olevat tavaliselt kolmekesi. Vaikides tulevad nad neist astmetest üles. Võimatu on seda uskuda. Kuid sellegipoolest tulevad nad sellest trepist, astudes sellele ja sellele astmele, ka tollele, natuke katkisele, ning teel manavad nad veel silme ette, mida neil talle on öelda. Kui palju öid oli ta seda juba oodanud, sellest ajast, mil Adam oli sõjaväkke võetud, kogu selle aja, mil ta teenis hõivatud aladel, ning seejärel kolm aastat Oferi sõjaväeteenistuse jooksul, kui tihti oli ta uksekella helina peale püsti tõusnud ja endale öelnud: nii, nüüd on siis kõik ühel pool, kuid nüüdsest jääb see uks suletuks, ka homme, ülehomme, järgmisel ja ülejärgmisel nädalal, seda sõnumit ei anta edasi, sest sõnumi üleandmiseks on alati vaja kahte, mõtles Ora, ühte, kes selle toob, ja teist, kes vastu võtab, ning seepärast ei saa seda üle anda. See mõttekäik joonistus temas üha selgemini, rõõmsa tigedusega sähvatas nõelteravalt, sellal kui uks oli juba lukus, telefon helises toas vahetpidamatult ja ta ise kõnniteel edasi-tagasi sammus ja Samid ootas.
Mida enam ta mõlgutab, seda enam haarab teda see ebatavaline idee, mis tuli talle nagu välk selgest taevast – pole üldse minu moodi, itsitab ta imestunult, see võiks pigem tulla Avramilt, isegi Ilanilt, kuid mitte minult –, ning siis ei kahtle ta põrmugi, et see, mis ta teeb, on õige, see on õige protest, ning ta tunneb mõnu sõnast keelel, näksib seda kergelt hammastega: protest, minu protest, nii meeldiv on seda rabelevat väikest saaki hammastega kinni hoida, oma protesti, ning oma väsinud keha uut musklilisust. Ta teab, et see armetu ja naeruväärne protest haihtub paari tunni jooksul ning jätab endast maotu maitse, kuid mida muud on tal teha? Istuda ja oodata liikumatult, kuni nad tulevad ja lasevad tema pihta oma sõnumi? Ma ei jää siia, kordab ta, püüab end julgustada, ma ei lase neil seda endale anda, ning ta kuuleb üllatunult oma ragisevat naeru, nii see on, asi on otsustatud, ta on esimene sõnumi vastuvõtmisest keelduja. Ta ajab end sirgu, venitab liikmeid, kopsud täituvad värskendava õhtuõhuga. Ta saavutab ajapikenduse, endale ja esmajoones Oferile. Rohkemat ei saa ta praegu loota, üksnes tillukest viivitust oma protesti tõttu. Soojad lained käivad tema peast läbi, ta käib kärmesti edasi-tagasi. Kahtlemata on nende plaanis põhjalik viga, taevani kisendav mõtlemisviga, see tuleb kohe ilmsiks ja kummutab kõik, muigab tema üle ja saadab ta koos seljakotiga tuppa tagasi, ent seni on ta vaba iseendast, vaba kartlikkusest, mis teda viimasel aastal saatis, ning taas ütleb ta endale poolvaljult, mida ta kavatseb teha, kordab seda ja jõuab üllatavale arusaamisele, et tõenäoliselt on tal isegi õigus või vähemalt ei eksi ta täielikult, sest kui ta kodunt põgeneb, siis lükkub see diil vähemalt mõneks ajaks edasi, diil, mida sõjavägi, valitsus ja riik talle võib-olla üsna varsti peale suruvad, võib-olla juba sel ööl, ainus diil, mis sätestab, et tema, Ora, on valmis nende käest vastu võtma sõnumit oma poja surmast, ning on neile sellega abiks, et tema surma keerukas ja masendav tõsiasi hästi läbi mõeldud, mõlemalt poolt omaksvõetud süsteemi paigutada; teatud mõttes annab ta sellega neile selle surma sügava ja lõpliku kinnituse ning saab sel kombel ka pisut selle kuriteo kaasosaliseks.
Nende sõnade juures ütleb tema jõud äkki üles, ta vajub maha, istub kõnnitee servale seljakottide vahele, mis nagu lapsevanemad tema kõrval seisavad ja teda kaitsevad. Kaks pungil seljakotti, mida ta embab, enda ligi tõmbab ja millele ta