läks pagasiruumi juurde ning nad kuulsid, kuidas ta asju ümber paigutas ja mõlemat seljakotti kergitas. Ora nägi, kuidas Sami õlad pingule tõmbusid, ning ta mõtles: kes teab, mida Sami veel veab. Ora peas plahvatas terve mõtete tulevärk, seal jooksis hullunud film. Tema silmad vaatlesid uurivalt ja väledasti Sami keha, kogusid kõiki andmeid, tõlgendasid ja kaalusid neid ning heitsid kõrvale. Temas toimis täiesti umbisikuline mehhanism, tingreflekside peen süsteem. Tal polnud aega mõelda, mis ja kuidas. Kõik see toimus sekundi murdosa jooksul, mitte kauem. Ora oli maailmale ringi peale teinud ja oma kohale tagasi jõudnud, ning tema näos ei liikunud miski.
Võib-olla märkas Sami, mis Oras toimus, võib-olla ka mitte. Temast polnud seda näha. Temalgi on ses suhtes kogemusi, mõtles Ora. Sami istus jäigalt nagu kuju, ainult üks sõrm trummeldas käigukangil. Politseiniku nägu, piklik, rebasetaoline, kõrvad pea ligi, lapse nägu, keda elu liiga vara oli vorminud, kerkis uuesti nähtavale, nüüd Ora akna taga. Kellele kuuluvad need seljakotid? Need on minu omad, ma lähen homme Galileasse. Matkale. Politseinik silmitses Orad ja poissi kaua, pöördus poolenisti tahapoole, et kellegagi nõu pidada. Tema sõrm oli asetatud aknaraamile Ora kõrval. Ora silmitses seda ning mõtles: kuidas saab küll selline peen sõrm kinni pidada, ära hoida, saatust juhtida. Millised haprad sõrmed võivad suval mõnikord olla! Politseinik kutsus ühte ohvitseridest, ent too rääkis parajasti telefoniga. Sisimas teadis Ora, et just tema äratas siin kahtlust. Miski temas andis politseinikele näpunäite, et siin on süüga tegemist. Politseinik pööras uuesti näo Ora poole. Ora mõtles, et kui ta mind veel ühe silmapilgu nii vaatab, varisen ma kokku.
Poiss ärkas ning pilgutas uniselt valguse käes silmi. Ora naeratas veelgi laiemalt ja võttis tal õlgade ümbert kinni. Poiss liigutas valgusekiires käsi nagu puuoksi, hetkeks meenutas ta lootevees ujuvat inimesehakatist. Siis märkas ta valgusesõõri taga nägu ja mundrit ning tema silmad läksid pärani. Ora tundis, kuidas poissi läbistas tugev, metsik liigutus, ning ta surus poisi veel tugevamini enda vastu. Politseinik kummardus ja silmitses poissi. Politseinikul oli kibe, mahajäetu näoilme, ning sama ilme oli poisi näol. Taskulambi valgus langes poisi kehale, tõi nähtavale sõnad: „Šimon Peres, minu lootus rahule”. Politseinik krimpsutas pisut pilkavalt nägu. Järsku valdas Orad suur väsimus, otsekui oleks ta väsinud mõistatamast, mis siin toimub. Üksnes Jazdi meeletult peksev süda, mida tema käsivars tundis, hoidis teda meelemõistusel. Kust poiss teab, et ta ei tohi praegu rääkida, mõtles ta. Poiss oli vait. Otsekui mägikana tibu, kes tardub liikumatuks, kui ema teda hoiatab.
Ja kuidas ma oskan olla kanaema, mõtles Ora, täiesti loomulik kanaema.
Auto nende taga tuututas, ning tagapool veel üks auto. Politseinik võttis sõrmedega ninast kinni. Miski häiris teda, miski ei klappinud. Ta tahtis veel midagi küsida, kuid Sami ennetas teda mustkunstnikutrikiga, osutas naerdes peaga Ora poole ja ütles politseinikule: olge mureta, noormees, ta on oma.
Järgnes lühike, tüdinenud suumuigutamine, veel üks käeliigutus lambiga, ning nad võisid edasi sõita. Kogu kontroll kestis vähem kui minuti. Ora oli higist üleni märg, poiss samuti.
Illegaal? küsis Ora hiljem, kui oli hääle tagasi saanud ning Sami Tel Avivi kiirteel kiirust lisas. Sul on töölised hõivatud aladelt?
Kõigil on töölised neilt aladelt, ütles Sami huult hammustades, need on odavamad. Kas sa arvad, et ma jõuan Abu Gošist maalri palgata?
Pinge oli neist kadunud. Ka poisist. Ora pühkis temal ja endal higi. Ikka ja jälle vaatas ta kõrvale: tal oli tunne, nagu oleks politseiniku sõrm ikka veel aknal ja näitaks temale. Ta mõtles, et teist korda ei elaks ta sellist olukorda teetõkke taga üle.
Ja mida see tähendab, et sa ütlesid talle, mina olevat „oma”? küsis Ora hiljem.
Sami muigas ning lakkus keelega alahuult. Ora teadis seda liigutust: Sami tundis oma vaimuvälgatusest rõõmu, enne kui selle sõnadesse pani. Ora muheles endamisi, mudis kätega kaela ja sirutas varbaid. Hetkeks oli tal tunne, nagu oleks suur perekonnatüli lõppenud. „Oma,” ütles Sami, tähendab, „ehkki sa paistad vasakpoolsena”.
Poiss lõdvenes pisut ega maganud enam nii rahutult. Ora pani tema pea endale sülle. Ta naaldus istme seljatoele ja hingas aeglaselt. Võib-olla esimene rahulik silmapilk sel päeval.
Kuna Sami oli Orale omal kombel Ilani pikendus ning viimasel ajal ka ühenduslüli tema ja Ilani vahel, ärkas Oras koduigatsus; mitte selle maja järele, mida ta pärast lahutust oli Bejit Zajitis üürinud, ka mitte Tsur Hadassa maja järele, mille ta koos Ilaniga oli Avrami käest ostnud. Valuline oli igatsus tema ja Ilani viimase kodu järele Ejn Karemis, ruumika kahekorruselise vana maja järele küpresside vahel, selle paksude, jahedate seinte, suurte kaarakende, laiade aknalaudade ja maalitud, siit-sealt logisevate põrandaplaatide järele. Seda maja oli Ora esmakordselt näinud üliõpilasena, maja oli tühi ja lukustatud, ta oli sellesse esimesel pilgul armunud ning Avrami õhutusel istunud ja majale armastuskirja kirjutanud: „Mu armas pime üksildane maja”, ning siis endast jutustanud ja seletanud, kui hästi nad tegelikult kokku sobivad, ning lubanud majale see rõõmsaks muuta. Ta oli kirjale lisanud foto endast oranžides dressides, pikkade vasekarva juustega, jalgrattale toetumas ja ohjeldamatult naermas, ning oli kirja maja aadressil ära saatnud, lisades ümbrikule sõnumi maja omanikele, kui need peaksid tahtma seda müüa – ja nii oligi see juhtunud.
Tasapisi olid Ilan ja tema jalad alla saanud, nad olid aastate jooksul isegi jõukaks muutunud – Ilani äri õitses suurepäraselt; Ilani umbes kahekümne aasta tagune riskantne mõte lahkuda kontorist, kus ta töötas, ning spetsialiseeruda täielikult kergelt esoteerilisele autoriõiguse valdkonnale, oli üllatavalt hästi idanenud. Kaheksakümnendate aastate keskpaigast peale oli kaitstavate ideede, patentide ja leiutiste hulk tohutult kasvanud, erinevates maailma maades oli suur nõudlus teadmiste ja kiire tegutsemise järele nii seaduste tundmise kui seaduseaukude ärakasutamise alal, lisaks arvutite kasutamise, kommunikatsiooni ja andmetöötluse, arstiteaduse ja geenitehnoloogia alased edusammud, arutu hulk konventsioone ja maailmakaubandusorganisatsiooni kokkuleppeid: Ilan oli seal teistest peajagu ees olnud – ning ehkki neil oli võimalik maja kui palju tahes renoveerida, kaunistada, suurendada ja oma maitse järgi ümber kujundada, oli Ilan lasknud Oral maja oma arusaamise järgi harida ja kasvatada. Ora lubas majal tema enda tempos elada, olla tema ise, endas erinevaid stiile kätkeda. Mõne aasta seisis köögis tohutu suur klaasuksega külmkapp, mille Ora oli kaubanduskeskuste sisseseadete turustaja lõppväljamüügilt hankinud, inetu välimusega, aga väga tulus; söögitoa toolid oli Ora saanud soodsalt osta kohvikust „Tmol-Šilšom”, kui Adam kord möödaminnes oli maininud, et need on väga mugavad; hämar elutuba oli lausa kolikamber, täis pakse vaipu ja suuri istepatju, kerget bambusmööblit ja raamaturiiuleid kolmes seinas; ning hiiglasliku söögilaua, perenaise uhkuseasja, mille äärde mahtus istuma viisteist inimest, ilma et nad oleksid üksteist küünarnukiga müksanud, oli Ofer talle neljakümne kaheksandaks sünnipäevaks meisterdanud – laud oli ümmargune, sest Ofer oli nii otsustanud, selleks et keegi ei peaks laua nurgas istuma, seletas Ofer.
Maja omakorda oli Ora meeleolusid peenetundeliselt arvesse võtnud ja neile järele andnud, oli ajapikku ja kõhklevalt oma vanast tumedusest loobunud, tardunud liikmeid sirutanud, ning kui ta märkas, et Ora laskis siia-sinna tekkida mõne salalohakuse või koguni mõne tolmuse nurgakese, hakkas maja mõnusasti narmendama, nii et see mõjus teatud valguses lausa õnnelikuna. Ora tajus, et ka Ilan tundis end hästi selles majas ja tudenglikus korralageduses, mida Ora majas levitas, ning et Ilanile meeldis tema maitse – või õigemini maitsete sasipundar. Ka siis, kui nende suhted sogasemaks olid muutunud ning nende kooselu hirmuäratava kiirusega sisust tühjenes, arvas Ora endiselt, et Ilani poolehoid majale, mille Ora oli sisse seadnud, on märgiks loomulikust ja tervest tundmusest, mis Ilanis pulseerib, hoolimata kõigest, mis talle viimasel ajal oli omaseks saanud, hoolimata tema kärsitusest, rahulolematusest ja nurisemisest kõige üle, mida Ora tegi ja ütles, tegelikult kõige selle üle, mis Ora oli. Ora uskus, et hoolimata Ilani meelemuutusest, tema kohusetundlikust muretsemisest ja püüdlikust viisakusest, mida ta Ora suhtes ilmutas, ning ehkki ta nii väikestes kui suurtes asjades eitas nende armastust ja sõprust ning lahutusel oli ta naisele näkku paisanud: „Ma olen su ammendanud,” teab Ilan sellegipoolest, et tal ei saa olla temast paremat naist, sõpra,