sul mu aadress on?
Jah.
Aga ma ei saa sulle midagi pakkuda. Maja on tühi.
Mul pole midagi vaja.
Ma olen juba ligi kuu aega üksi.
Jah?
Ma arvan, et toidupood on ka kinni.
Ma ei taha midagi süüa.
Avramiga rääkides tormab Ora korteris ringi, otsekui pillutaks teda ühest seinast teise. Ta peab korraldama, asju pakkima, kirju kirjutama. Ta lahkub. Ta põgeneb. Ja võtab Avrami kaasa.
Me võime… Siin on üks kiosk…
Avram, mul ei lähe niikuinii midagi alla. Ma tahan ainult sind näha.
Mind?
Jah.
Ja siis sõidad koju tagasi?
Jah. Ei, võib-olla sõidan edasi Galileasse.
Galileasse?
See pole praegu tähtis.
Kui palju aega sul läheb?
Tulekuks või minekuks?
Avram on vait. Võib-olla ei saanud ta Ora väikesest naljast aru.
Mul läheb umbes tund aega, et siin kõik lõpetada ja Tel Avivi tulla. Takso, tuleb Orale meelde, ning tema söakus langeb, ma pean jälle takso võtma. Kuidas ma üldse tahtsin Galileasse jõuda? Ta pigistab silmad kinni. Ta tunneb kauge peavalu kompivaid märke. Ilanil oli õigus: tema viie aasta plaan pidas heal juhul vastu viis minutit.
Ma ütlen sulle, see siin on urgas.
Ma tulen.
Ora lõpetas kõne, enne kui Avram oleks jõudnud ümber mõelda. Üleni keedes jooksis ta ringi, kirjutas Oferile kirja, alustas kirja istudes ning märkas äkki, et seisab, seisab küüru tõmbunult, ning seletas poisile veel kord seda, millest ta ise vaevu aru sai, palus temalt andestust ning lubas talle veel kord, et kui ta sealt tagasi on, teevad nad üheskoos oma matka, ja ärgu ta üritagu teda otsida, kuu aja pärast on ta jälle tagasi. Ema ausõna. Ta kleepis ümbriku kinni, pani kirja lauale, jättis kirjakese koduabilisele Bronjale – ta kirjutas lihtsas heebrea keeles ja trükitähtedega –, et on ootamatult puhkusele sõitnud, ning palus postkasti tühjendada ja Oferi eest hoolitseda, kui too peaks puhkusele tulema – pesu pesema, triikima, süüa tegema –, ning jättis talle eeloleva kuu kulude katteks tšeki suuremale summale kui tavaliselt. Seejärel saatis ta mõne lühikese meili ning helistas paarile sõbrannale. Ta rääkis, ilma otseselt valetamata, ent ka kogu tõde avaldamata, eelkõige mainimata, et Ofer oli täna vabatahtlikult sõjaväkke tagasi läinud. Küsimused ja imestused tõrjus ta energiliselt eemale: muidugi teadsid kõik tema kavandatud matkast koos Oferiga, mida nad põnevusega olid oodanud. Nad said aru, et midagi oli korrast ära ja et viimasel silmapilgul oli tekkinud uus, mitte vähem kütkestav ja mitte vähem uljas mõte, kiusatus, millele oleks olnud raske vastu seista. Nende meelest oli Ora jutt kummaline, pisut seosetu, otsekui oleks ta midagi võtnud. Mitu korda vabandas Ora oma salatsemist, aga see ongi saladus, ütles ta naeratades, ning jättis hüvasti salgakese muretsevate sõbrannadega, kes kohe hakkasid üksteisele helistama ja asja mitmest küljest arutama, et saada selgust, mis Oraga juhtunud on; Ora jutt oli vallandanud neis ka oletusi võimalike pikantsete seikluste kohta, tõenäoliselt kusagil välismaal, ja kuna Ora oma uues olukorras käitus vabana nagu linnuke, siis tekitas ta mõnes neist ka kadedust.
Seejärel helistas Ora tollele tüübile, helistas talle koju, ehkki oli perele pühendatud aeg, mehe sõnaselgest keelust hoolimata, ega küsinud isegi, kas mees saab hetkel rääkida, ja mehe kohkunud ja vihasest nohisemisest väljagi tegemata teatas talle, et kavatseb kuu aega ära olla, ja eks tagasi tulles paista, mis edasi saab; siis lõpetas ta kõne ja nautis veel hetke jooksul tagantjärele mehe summutatud sosistamist. Siis jättis ta sõnumi automaatvastajale: tere, siin on Ora, ma olen arvatavasti aprilli lõpuni reisil, palun sõnumeid mitte jätta, hüvasti. Ta leidis, et hääl oli pingutatud ja tõsine, mitte nii, nagu peaks olema naisel, kes läheb salapärasele ja paljutõotavale puhkusereisile, seepärast tegi ta seda uuesti, seekord slaalomisõitja või benji-hüppaja võidurõõmsal häälel, ning lootis, et Ilan kuuleb seda sõnumit, kui on siinsest olukorrast teada saanud ja helistab, et küsida, kuidas on Oferiga, ning imestab kadestades, mis elu nad siin küll elavad, aga siis mõtles ta, et helistada võib ka Ofer ja et selline hääl võib mõjuda talle noahoobina, ning ta tegi veel kolmanda salvestuse, kasutades ametlikku, võimalikult väheste varjunditega tooni, kuid tema abitu, alati pisut imestust väljendav hääl mängis talle vingerpussi, ta kuulas oma sõnumit, tajus hääle värisemist pingutusest ning sai aru, et nii Ilan kui ka Ofer ja igaüks, kes helistab, märkab kohe tema kramplikkust, ta vihastas iseenda ning selle peale, millega ta sel hetkel tegeles, ning valis masinlikult Sami numbri.
Pärast seda, kui ta väeosa kogunemispunktis oli Oferiga hüvasti jätnud, tuli Ora auto juurde, istus Sami kõrvale ning vabandas kohe oma masendava rumaluse pärast, et oli tema selleks sõiduks tellinud. Lihtsate sõnadega seletas Ora talle, millises seisundis ta oli hommikul Samile helistamise ajal, põhiliselt aga ka terve päeva. Sami sõitis ja Ora rääkis, kuni oli oma murekoormast lahti saanud. Sami oli vait ega pööranud pead tema poole. Ora oli tema vaikimisest mõnevõrra üllatunud ning ütles: kõige parema meelega karjuksin praegu valjusti, et me mõlemad, sina ja mina, üldse sellisesse olukorda oleme sattunud. Ning Sami vajutas silmagi pilgutamata nupule, laskis Ora-poolse aknaklaasi alla ning ütles: palun, karju. Ora kohmetus hetkeks, kuid pistis siis pea välja ning karjus, kuni pea hakkas pööritama, tõmbas siis pea tagasi ja hakkas kergendatult naerma. Seejärel vaatas ta Samile otsa, tema silmad olid tuulest pisarais ning ta kael õhetas. Ta küsis: kas sina ei taha ka karjuda? ning Sami vastas: usu mind, parem mitte.
Ülejäänud aja istus Sami kummargil rooli kohal, keskendus vaikides sõidule, ja Ora ei tahtnud teda rohkem tülitada ning oli nii väsinud, et ta seda isegi märkamata jäi magama ning tukkus Sami kõrvalistmel nagu laps, kuni jõuti Ora maja ette. Sellest peale oli Ora mõttes seda vestlust mitu korda korranud, kui seda üldse vestluseks võib nimetada, sest Sami polnud peaaegu midagi öelnud, oli lihtsalt istunud ja vait olnud, ning ometi, ütles Ora endale, oli ta õigesti talitanud, ehkki Sami vaikis, põhimõtteliselt oli ta ka mehe eest kõnelnud, oli selles väikeses vahejuhtumis ustavalt temagi poolt esindanud, ning kui Sami lõpuks tema maja ees auto peatas, ütles Ora talle otsa vaatamata, et nüüd, pärast sellist päeva on ta mehe võlglane, võlgneb talle seda, mida ei saa ühegi arvega väljendada, ning oma põksuvas linnusüdames mõtles ta mõnele heale teole, enam-vähem sellises suurusjärgus nagu „Õiged rahvaste seast”21. Sami kuulas teda tõsisel näol, suu pisut paokil, huuled peaaegu märkamatult liikumas, nagu kordaks ta Ora sõnu, ning kui nad olid hüvasti jätnud ja Ora trepist üles läks, oli tal tunne, et vaatamata kõigele, mis oli juhtunud, ning hoolimata autojuhi kummalisest vaikimisest tagasisõidu ajal, oli sel päeval nende sõprus süvenenud, otsekui oleks reaalsusest vägevam tuli nad kokku sepistanud.
Ent kui ta nüüd Samile helistas ning enne kui ta jõudis talle seletada, et tegemist on väga tungiva sõiduga Tel Avivi, vastas Sami Orad rabava jahedusega, et ta ei tunne end hästi; pärast sõidust tulemist olevat tal hakanud selg valutama, nii et ta peab mõneks tunniks pikali heitma. Ora tundis tema hääles valet ning tal läks südame alt raskeks. See, mida ta pärast Samiga hüvastijätmist oli endast kõigest väest eemale tõrjunud ning mis seejärel oli teda pilke ja kahtlusega piinanud, omandas nüüd tema silme ees kuju ning paiskas talle ta lihtsameelsuse ja rumaluse näkku. Ora tahtis öelda, et ta saab sellest aru, et Sami helistab mõnele teisele autojuhile, ent tabas end sellelt, et püüdis Samid veenda siiski tulema. Sami vastas: proua Ora, ma pean puhkama, mul oli raske päev, kaks pikka sõitu ühel päeval, seda on minu jaoks liiga palju. Ora tundis end sõnadest „proua Ora” sügavalt haavatuna ning tahtis telefoni ära panna, kuid ei teinud seda, sest tundis, et ei saa rahu enne, kui on Samiga asjad selgeks rääkinud.
Kannatlikult ja enesevalitsust kaotamata ütles ta, et temalgi on raske päev seljataga, Sami teab seda hästi, kuid mees katkestas teda ning ütles, et saadab teise autojuhi. Lõpuks tuli Orale aru pähe