sind aga hoiatama: minu meetodil on ainult kaks ebaõnnestumise põhjust.
1. Ei õnnestu õpetusi järgida
Mõnele inimesele ei meeldi, et ma olen mõne oma nõuande osas liiga jäik ega salli vastuvaidlemist. Näiteks ei luba ma sul suitsetamist vähendada ega kasutada aseaineid, nt nikotiini sisaldavaid maiustusi, närimiskummi jms. Ma olen nõudlik sellepärast, et tean, mida räägin. Ma ei vaidle vastu, et on ka neid, kes on suutnud siiski sellisel meetodil suitsetamise maha jätta, aga nad tegid seda mitte tänu sellele, vaid sellest hoolimata. On ju inimesi, kes suudavad seksida isegi võrkkiiges, ehkki see pole just kõige lihtsam viis. Kogu mu jutul on vaid üks eesmärk: teha suitsetamisest loobumine lihtsaks ja seega tagada asja õnnestumine.
2. Ei saa aru
Ära pea midagi minu öeldust endastmõistetavaks! Mõtle kõige selle üle järele, mida ma sulle räägin, mõtle, mida sa ise suitsetamisest tead ja milline on ühiskondlik arvamus. Näiteks need, kes arvavad, et suitsetamine on lihtsalt üks harjumus, võiksid endalt küsida järgmist: miks on suitsetamisest saanud halb harjumus; miks teistest harjumustest, mõnest isegi väga nauditavast, on lihtne loobuda; miks on nii raske lahti saada harjumusest, mis paneb su jälgilt haisema, maksab terve varanduse ja võib su lõpuks isegi tappa?
Need aga, kes peavad suitsetamist nauditavaks tegevuseks, küsigu endalt, miks ta suudab mõnest muust naudingust kergelt loobuda, miks ta peab saama sigareti, ja kui ei saa, siis satub paanikasse?
2.
LIHTNE MEETOD
Selle raamatu eesmärk on muuta sinu suhtumist suitsetamise mahajätmisse. Tavaliselt alustatakse seda protsessi, justkui mindaks Mount Everesti vallutama, ning paar järgmist nädalat tuntakse suitsust väga suurt puudust ning kadestatakse suitsetajaid. Kui alustad aga õigesti, koged kohe ülimat rahulolu, nagu oleksid kohutavast haigusest paranenud, ning mida aeg edasi, seda rohkem endalt küsid: „Miks ma üldse suitsetama hakkasin?” Vaatad suitsetajaid ja tunned neile kaasa, mitte ei kadesta neid.
Kui sa pole hetkel ei mittesuitsetaja ega endine suitsetaja, soovitan sul suitsetamist seni jätkata, kuni oled raamatu lõpuni lugenud. See võib kõlada imelikult, kuid hiljem seletan, et suits ei paku sulle absoluutselt mitte midagi. Õigupoolest on suitsetamine iseenesest üks kummaline tegevus: tihtipeale vaatame oma suitsevat sigaretti ja mõtleme, miks me seda teeme. Alles siis muutub sigaret millekski väga oluliseks, kui see on meilt ära võetud. Igatahes lase meil oletada – meeldib see sulle või mitte –, et sulle tundub, nagu oleks sa lasknud end lõksu püüda. Sest kui sulle nii tundub, ei suuda sa iial ilma suitsuta lõdvestuda ega korralikult keskenduda. Seetõttu ära püüagi suitsust loobuda enne, kui oled raamatu läbi lugenud. Mida lähemale lõpule jõuad, seda enam väheneb sul vajadus suitsetada. Kuid ära rutta ajast ette, see võib sulle väga kurvalt lõppeda. Pea meeles: sa ei pea tegema muud, kui vaid juhtnööre järgima.
Arvestades tagasisidet, mida ma olen saanud raamatu esmatrükist (milles polnud 28. peatükki „Ajastus”) möödunud aastate jooksul, on minu soovitustest mulle kõige enam meelehärmi valmistanud soovitus jätkata suitsetamist seni, kuni raamat on lõpuni loetud. Kui ma suitsetamise maha jätsin, loobusid paljud mu sõbrad ja sugulased ainuüksi minu eeskujul. Nad mõtlesid: „Kui tema suudab, suudame ka meie.” Aastate jooksul püüdsin ma vähehaaval veenda neid, kes polnud veel suitsetamist maha jätnud, selles, kui tore on olla sõltuvusest vaba. Oma raamatu esimesed koopiad andsin kõige põikpäisematele, neile, kes kuidagi ei suutnud suitsust loobuda. Lähtusin põhimõttest, et isegi kui raamat tundub neile maailma igavaim, nad ikkagi loevad, sest selle kirjutas sõber. Hiljem sain oma üllatuseks ja kurvastuseks teada, et nad ei viitsinudki raamatut lõpuni lugeda. Avastasin isegi, et mu tollane parim sõber mitte lihtsalt ei hoolinud mu raamatust, vaid kinkis minu pühendusega eksemplari kellelegi teisele. See solvas mind tookord tohutult, kuid ma ei osanud arvestada, kui suur on tubakaorjuses viibija hirm. See võib olla tugevam kui sõprus. Mina ise oleks ju äärepealt naisestki lahku läinud. Mu ema ütles kord minu naisele: „Miks sa ei sunni teda lahkumisähvardusel suitsetamist maha jätma?” Naine vastas: „Kui ähvardaksin, jätaks ta minu maha.” Häbi tunnistada, aga arvatavasti oli tal õigus. Suitsetamine tekitabki sellist hirmu ja segadust. Praegu saan aru, miks paljud suitsetajad ei loe raamatut lõpuni: nad kardavad, et siis pole suitsetamise mahajätmisest enam pääsu. Mõned loevad nimme vaid ühe rea päevas, et lükata „põrgupäeva” nii kaugele kui võimalik. Nüüd tean, et paljudele avaldavad lähedased survet, et nad vaid seda raamatut loeksid. Lähene asjale sellest küljest, et mida on sul kaotada? Kui sa oled raamatu läbi lugenud, aga suitsetad siiski, pole sa ju ka hullemas olukorras kui praegu. SUL POLE ABSOLUUTSELT MITTE MIDAGI KAOTADA, VÕITA AGA TOHUTULT! Muide, kui sa pole juba mõned päevad või nädalad suitsetanud, aga kahtled, mis sa nüüd siis oled, kas suitsetaja, endine suitsetaja või mittesuitsetaja, siis ära mingil juhul järgi mu nõuannet raamatu lõpuni edasi suitsetada! Tegelikult oledki sa juba mittesuitsetaja. Jääb üle vaid ka mõistusele selgeks teha see, mida su keha juba teab. Raamatu lõpuks oled sa õnnelik, sest sa ei suitseta enam.
Minu meetod on tavapärase meetodi täielik vastand. Tavapärase meetodi puhul loetakse üles suuremad kahjud, mida suitsetamine tekitab, ja öeldakse: „Kui sa vaid suudad piisavalt kaua suitsuta olla, siis lõpuks soov suitsetada kaob. Nii vabaned sa tubakaorjusest ja võid taas täiel rinnal elada.”
See on üks võimalus. Ja tuhanded üritavadki iga päev suitsetamist maha jätta just selle tavapärase meetodi või mõne samasuguse abil. Kuid nii on siiski väga raske edu saavutada ja seda järgmistel põhjustel.
1. Suitsetamise lõpetamine pole tegelikult probleem. Iga kord, kui kustutad suitsu, lõpetad sa suitsetamise. Sa võid iga päev leida väga mõjuva põhjuse, et öelda: „Ma ei taha enam suitsetada.” Seda juhtub kõikide suitsetajatega ja nende põhjused on kaalukamad, kui oskad ette kujutada. Tõeline probleem on aga see teine, kümnes, …tuhandes päev, mil sa nõrkushetkel, purjus peaga või lihtsalt niisama teed ühe suitsu, ja kuna see on osalt siiski uimastisõltuvus, siis tahad sa veel ühte ja järsku oledki jälle suitsetaja.
2. Meid peaksid mõtlema panema tervisehädad. Meie mõistus ütleb: „Lõpeta! Sa oled loll”, aga see kõik teeb asja vaid hullemaks. Me suitsetame näiteks siis, kui oleme närvis. Ütle suitsetajale, et suitsetamine ta tapab, ja ta süütab kohe sigareti. Inglismaa tähtsaima vähiravikeskuse õuel on rohkem konisid kui ükskõik millise teise raviasutuse territooriumil.
3. Kõik põhjendused, miks me peaksime suitsetamise maha jätma, teevad tegelikult mahajätmise raskeks kahel põhjusel: 1) meile tundub, et me peame midagi ohverdama: meid sunnitakse ilma jääma oma „väikesest sõbrast”, „toest”, pahest või mõnust või kuidas iganes suitsetaja seda nimetab; 2) nad viivad meid eksiteele; suitsetamine ja suitsetamise mahajätmine ei ole seotud samade asjaoludega. Tegelik küsimus on, miks me tahame või miks meil on vaja suitsetada.
LIHTSA MEETODI põhimõte on järgmine: kõigepealt tuleb unustada, miks me tahame suitsetamist maha jätta, tunnistada sõltuvust ja küsida endalt:
• Mis kasu ma sellest saan?
• Kas ma tõesti naudin seda?
• Kas ma pean elu lõpuni hirmkallist hinda maksma ainuüksi selle eest, et topin endale suhu midagi, mis mind mürgitab?
Tegelikult ei saa sa suitsetamisest mitte mingit kasu. Tahan, et sa must õigesti aru saaks: ma ei väida, et suitsetamise miinused kaaluvad üles plussid, seda teavad kõik suitsetajad omast käest. Tahan öelda, et suitsetamisel pole mitte ühtegi plussi. Kunagi suhtuti suitsetamisse kui seltskondlikku tegevusse, tänapäeval peavad isegi suitsetajad ise seda ühiskonnavastaseks.
Enamik suitsetajaid tahab õigustada oma tegevust, ent kõik põhjendused on vaid eksiarvamus ja enesepete.
Kõigepealt me kõrvaldame need eksiarvamused ja illusioonid, et sa mõistaksid: sa ei jää mitte millestki ilma. Vastupidi, raha ja tervis on vaid kaks kasulikku asja, mis sa võidad. Kui me oleme hävitanud illusiooni, et elu ilma suitsuta pole enam iial see, mis ta oli enne; kui sa