– nälg mürgi, NIKOTIINI järele.
Pärast sigareti süütamist imendub uus nikotiinikogus seitsme sekundiga ja vajadus on rahuldatud. Ärritus möödub, suitsetaja lõdvestub ning saab tagasi oma enesekindluse.
Kui me alles alustame suitsetamist, siis on algul vajadus nikotiini järele niivõrd väike, et me isegi ei märka seda. Kui oleme hakanud suitsetama korrapäraselt, siis arvame endiselt, et me naudime sigaretti või et see on lihtsalt harjumus. Tegelikult oleme juba lõksu sattunud. Me veel ei taipa, et väike nikotiinikoletis istub meil sees ja me peame teda aeg-ajalt toitma.
Kõik suitsetajad on hakanud suitsetama mingil tobedal põhjusel. Kellelgi pole olnud selleks sundust. Ja iga suitsetaja, olgu pühapäevasuitsetaja või ahelsuitsetaja ainuke edasi suitsetamise põhjus on väikese koletise toitmine.
Nagu juba öeldud, on kogu see suitsetamise värk üks rida mõistatusi. Südames tunnistab iga suitsetaja oma rumalust ja seda, et ta on sattunud lõksu. Kõige haletsusväärsem on see, et suitsetaja otsib sigaretist samasugust seisundit, s.o rahulolu ja enesekindlust, mis tal oli enne sõltuvusse sattumist.
Tead ju küll seda tunnet, kui naabri signalisatsioon on päev otsa lõuanud või on miski muu sulle mõnda aega närvidele käinud, ja siis on korraga vaikus – sa tunned imelist rahu. Tegelikult ei saabunud mitte rahu, vaid hoopiski tüütamine lõppes.
Enne nikotiinisõltuvusse sattumist on meie keha tervik. Siis aga hakkame endasse nikotiini „süstima” ja pärast sigareti kustutamist, kui nikotiin hakkab organismist lahkuma, tekib meil nikotiinivaegus, see pole mitte füüsiline valu, vaid tühjusetunne. Meie kehas oleks nagu tilkuv kraan, mille olemasolust me aga midagi ei tea, ainult mõistusega me seda endale ära ei seleta. Ega peagi. Ainus, mida vajame, on sigaret, ja kui me selle süütame, siis oleme hetkeks taas sama rahul ja enesekindlad nagu enne sõltuvust. See rahulolu on siiski vaid ajutine, sest ikka ja jälle peame nikotiini saama. Kohe pärast sigareti kustutamist tekib taas suitsunälg – see on katkematu ahel. See ahel on eluaegne – KUI SA SEDA EI PURUSTA.
Suitsetamine on nagu kitsaste kingade kandmine, millest tunneme tõelist rõõmu siis, kui oleme nad jalast võtnud.
Aga suitsetajad ise nii ei arva, selleks on kolm põhjust.
1. Lapsest saati on meile sisendatud, et suitsetajad saavad suitsust tohutu naudingu või on suits neile toeks. Miks me ei peaks neid uskuma? Ega nad asjata oma raha raiska ega tervisega meeletult riski.
2. Kui suitsetaja ei saa nikotiini, ei põhjusta see talle füüsilist valu, tal tekib vaid tühjuse ja ebakindluse tunne, mis ei erine tavalisest näljast või stressist; ja kuna me süütame sigareti just neist tunnetest ajendatuna, siis peame seda normaalseks.
3. Tegelikult ei näe suitsetajad oma sõltuvust õiges valguses, sest suits toimib tagantpoolt ettepoole. Kuna sõltuvusse sattumine toimub märkamatult ja tasahilju, siis nendel hetkedel, mil sa parajasti ei suitseta, vaevab sind tühjustunne, mida sa pead normaalseks ega süüdista selles oma eelmist sigaretti. Peaaegu kohe pärast uue sigareti süütamist su enesetunne paraneb, pinge langeb, sa rahuned – ja kiidad selle eest sigaretti.
Sõltuvusprotsesside pahupidine tõlgendamine raskendab ükskõik missugusest uimastist loobumist. Kujutle heroiinisõltlase paanikat, kui tal pole järjekordset heroiinikogust, ja seejärel tema tohutut rõõmu, kui ta lõpuks oma annuse süstitud saab. Suudad sa ette kujutada inimest, kes saab naudingu enda süstimisest, või täidab ainuüksi selline mõte sind õudusega? Inimesed, kes pole heroiinisõltlased, ei kannata ka taoliste paanikahoogude all. Heroiin ei leevenda paanikat, vaid vastupidi, hoopis põhjustab seda. Samamoodi ei vaeva mittesuitsetajaid kunagi suitsunäljast tekkiv tühi tunne ega pea nad ka paanitsema, et suitsud on otsas. Mittesuitsetaja ei mõista, kuidas on võimalik saada naudingut mingi haisva räpase asja suhu toppimisest. Kuidas on võimalik see veel süüdata ja endale jälkust kopsu tõmmata? Ja mis kõige huvitavam – ka suitsetajad ei mõista, miks nad seda teevad.
Me räägime, et suitsetamine lõdvestab või pakub rahuldust. Aga kuidas saada rahuldust, kui rahulolematust pole olnudki? Miks ei vaeva selline rahulolematus mittesuitsetajat ja miks tunneb tema end pärast sööki täiesti rahulolevalt, miks aga suitsetaja on pärast sööki täiesti pinges seni, kuni ta oma väikese nikotiinikoletise on ära toitnud?
Ma rõhutan veel kord: põhjus, miks suitsetajale tundub pahest lahtisaamine nii raske, on see, et ta kardab, et talt võetakse ära tema tõeline nauding või tugi. Väga oluline on mõista: sa ei jää mitte millestki ilma.
Parim viis mõista nikotiinisõltuvust on võrrelda suitsetamist söömisega. Kui oleme harjunud korrapäraselt sööma, siis ei ole me ka toidukordade vahel näljased. Alles siis, kui söögiaeg viibib, tunneme nälga, ja see pole mingi väljakannatamatu füüsiline valu, vaid me tunneme tühjust ja ebakindlust ja ütleme endale: „Ma tahan süüa.” Ja söömine on väga meeldiv ajaviide.
Suitsetamisega on enam-vähem sama lugu. Tühjuse ja ebakindluse tunne, mille puhul me ütleme: „Ma tahan või vajan sigaretti”, on samasugune mis tühja kõhu puhul, kuid toit ei asenda suitsu ega vastupidi. Ka suitsunälg on peaaegu märkamatu: kahe suitsu vahel me ei taju seda. Ebamugavus annab endast märku võib-olla alles siis, kui tahame sigaretti süüdata, aga meil ei lasta seda teha. Ning lõpuks, kui saame selle suitsu, tunneme end rahulolevalt.
Selline sarnasus söömisega aitab suitsetajat ekslikult uskuma panna, et ta saab suitsust tõepoolest mingi rahulduse. Mõnel suitsetajal on väga raske mõista, et suitsust pole talle mitte mingit rõõmu ega tuge: „Kuidas te saate öelda, et suitsust pole mingit tuge? Te ju ise ütlete, et suitsetaja tunneb end vähem närvilisena, kui on süüdanud sigareti.”
Kuigi söömine ja suitsetamine tunduvad väga sarnased, on nad tegelikult täielikud vastandid.
1. Sa sööd selleks, et ellu jääda, suitsetamine aga lühendab eluiga.
2. Toit on maitsev ja söömine on meeldiv nauding, suitsetamine aga on haisva mürgise suitsu kopsu tõmbamine.
3. Söömine ei tekita nälga, vaid leevendab seda; kui me aga oleme süüdanud oma esimese sigareti, oleme tekitanud vajaduse nikotiini järele ja nikotiininälja leevendamise asemel kindlustab iga järgnev suits selle nälja elu lõpuni.
Siinkohal on sobiv hetk purustada järjekordne üldlevinud müüt selle kohta, et suitsetamine on harjumus. Kas söömine on harjumus? Kui sa nii arvad, eks proovi siis sellest loobuda. Ei, söömine pole harjumus, nagu seda pole ka hingamine. Mõlemad on eluks vajalikud. See on tõsi, et erinevad inimesed on harjunud nälga kustutama eri ajal, kuid nälg ise pole harjumus. Ja pole seda ka suitsetamine. Suitsetaja süütab sigareti vaid sellepärast, et ta püüab lahti saada ebakindluse ja tühjuse tundest, mille kutsus esile eelmine sigaret. Tõsi, suitsetajad on harjunud suitsunälga leevendama, kuid suitsetamine ise ei ole harjumus.
Ühiskond viitab sageli suitsetamisele kui harjumusele ja oma raamatus teen seda mugavusest minagi, st nimetan suitsetamist harjumuseks. Palun ära siiski hetkekski unusta: suitsetamine ei ole harjumus. See pole midagi muud kui UIMASTISÕLTUVUS!
Kui me alles hakkame suitsetama, siis sunnime end seda ära õppima. Enne kui arugi saame, ostame juba järjepidevalt sigarette ja, vähe sellest, need lihtsalt peavad meil olemas olema. Vastasel juhul haarab meid paanika ja edaspidi kipume suitsetama aina rohkem.
Nagu iga uimastiga, muutub organism ka nikotiini suhtes immuunsemaks ja me hakkame rohkem suitsetama. Pärast sigareti süütamist kaob suitsunälg täielikult ja me tunneme end veidi paremini kui enne suitsu, kuid tegelikult oleme närvilisemad ja rohkem pinges kui need, kes kunagi ei suitseta. Selline hobi on naeruväärsem isegi sellest, kui inimene kannab, hambad risti, kitsaid kingi, mõtlemata, et mida aeg edasi, seda ebamugavamalt ta end tunneb isegi pärast kingade jalast võtmist.
Olukord on tegelikult palju hullem, sest pärast sigareti kustutamist hakkab nikotiin kiiresti kehast lahkuma, mistõttu pingelises olukorras kipub suitsetaja järjest mitut suitsu tõmbama.
Nagu ma juba ütlesin, pole tegemist harjumusega. Edasi suitsetamise ainuke ja tegelik