ka su suurim soov – elada edasi ilma tubakaorjuseta.
3.
MIKS ON RASKE SUITSETAMIST LÕPETADA?
Nagu juba enne mainisin, hakkasin ma selle teema vastu huvi tundma iseenda sõltuvuse tõttu. Kui ma lõpuks suitsetamise maha jätsin, tundus see imena. Eelmised, läbi kukkunud katsed lõppesid nädalatepikkuse musta masendusega. Muidugi oli ka mõni helgem päev, kuid järgmine päev oli taas masendav. Seda võis võrrelda libedate seintega august väljaronimisega: oled juba peaaegu augu äärest haaramas, näed päikest – siis aga libised jälle alla tagasi. Lõpuks süütad suitsu, see on vastik ja sa püüad selgusele jõuda, miks sa seda tegema pead.
Üks, mida ma enne konsultatsiooni alati suitsetajalt küsin, on: „Kas sa tahad suitsetamist maha jätta?” Mingis mõttes on see loll küsimus. Kõik suitsetajad (k.a Foresti liikmed) tahaksid väga suitsetamisega lõpparvet teha. Küsi kõige paadunumalt suitsetajalt, kas juhul, kui tal oleksid praegused teadmised ja ta saaks tagasi minna aega, mil ta polnud veel sõltuv, hakkaks ta ikkagi suitsetama. Kindlasti vastab ta: „MITTE MINGIL JUHUL.” Küsi kõige paadunumalt suitsetajalt, kes arvab, et suitsetamine ta tervist ei kahjusta, kes ei hooli ühiskonna arvamusest ja kelle rahakott suitsetamist võimaldab (neid pole tänapäeval enam palju), kas ta ärgitaks oma last suitsetama? Vastus on „MITTE MINGIL JUHUL!” Kõik suitsetajad tunnevad, et nad on mingi kurja jõu küüsis. Esialgu ütleb suitsetaja: „Ma jätan maha, aga homme, mitte täna.” Lõpuks arvab ta, et tal pole tahtejõudu või et suitsus on midagi sellist, milleta elu poleks enam see, mis ta olla võiks.
Nagu juba öeldud, pole oluline seletada, miks on suitsetamist lihtne maha jätta, vaid hoopiski, miks on see raske. Tõepoolest, tegelikult tuleb selgeks teha, miks keegi üldse suitsetama hakkab või miks suitsetas mingil hetkel 60 % elanikkonnast.
Kogu see suitsetamise värk on üks suur mõistatus. Me hakkame suitsetama vaid seetõttu, et tuhanded seda juba teevad. Ja ometi soovivad kõik, et nad poleks iial alustanud, ja ütlevad, et suitsetamine on aja ja raha raiskamine. Me ei suuda uskuda, et nad seda isegi ei naudi. Nooruses seostame suitsetamist täiskasvanuks saamisega ja näeme vaeva, et sellest sõltuvusse sattuda. Seejärel räägime kogu elu oma lastele suitsetamise kahjulikkusest ja püüame ise sellest harjumusest vabaneda.
Samuti maksame suitsetamise eest kogu elu tohutu kallist hinda. Keskmine, n-ö pakk-päevas-suitsetaja kulutab elu jooksul sigarettidele 50 000 Inglise naela. Mida me selle raha eest saame? (Isegi see poleks nii hull, kui me viskaks selle kõik kanalisatsiooni.) Tegelikult mürgitame selle raha eest järjekindlalt oma kopse vähki tekitava tõrvaga ja ummistame veresooni. Hoiame iga päevaga üha enam hapnikunäljas igat oma lihast ja elundit ning muutume aina tuimemaks. Me mõistame end elu lõpuni halva hingeõhu, tumenenud hammaste, räpaste tuhatooside ja liisunud tubaka vastiku leha jälki vangi. See on kogu ülejäänud elu kestev orjapõlv. Tõsi, pool aega elust viibime olukorras, kus ühiskond on keelanud meil suitsetada (kirikud, haiglad, koolid, metroo, teatrid jms), ning kui me püüame suitsuta hakkama saada, siis on meil tunne, nagu oleks meid millestki ilma jäetud. Ülejäänud ajal on meil suitsetada lubatud, ja ometigi soovime, et me ei peaks seda tegema. Mis hobi see on, millega sa tegeled vastumeelselt, aga ilma milleta ka hakkama ei saa? Pool ühiskonda kohtleb sind kui pidalitõbist – miks peab muidu intelligentne ja mõistlik inimene taluma põlgust? Suitsetaja põlgab ennast palgapäeval, rahvusvahelisel suitsuvabal päeval; iga kord, kui ta loeb kogemata ajalehest midagi kopsuvähist, hoiatust, et ta tervis on ohus, või halva hingeõhu vastasest kampaaniast; iga kord, kui ta läkastab või tunneb rinnus valu või juhtub olema seltskonnas ainukene suitsetaja. Mida head saab suitsetaja sellest, et peab terve elu kohutavaid südametunnistuse piinu taluma? ABSOLUUTSELT MITTE MIDAGI! Kas rõõmu, naudingut, lõõgastust, tuge, ergutust? Puhas illusioon, kui ta just ei arva, et kitsaid kingi peab kandma selleks, et saada neid jalast võttes tohutu nauding!
Nagu ma eelpool mainisin, pole tähtis seletada mitte ainuüksi seda, miks on suitsetaja meelest pahest nii raske lahti saada, vaid ka seda, miks ta üleüldse suitsetab.
Arvatavasti ütled nüüd: „Jah, kõik on õige, ma tean seda. Aga kui sa kord sellesse lõksu satud, siis on väga raske sellest välja rabelda.” Ja miks siis on see nii raske ja miks üldse peab suitsetama? Nendele küsimustele otsivad suitsetajad vastust kogu elu.
Mõni arvab, et suitsetamise mahajätmisega kaasnevad tugevad kõrvalmõjud tervisele. Tegelikult ei põhjusta nikotiinivaegus väga suuri kannatusi (vaata ptk 6), enamik suitsetajaid elab ja sureb oma tubakasõltuvust märkamata. Mõni väidab, et ta naudib igat sigaretti. Tegelikult ta ei naudi! Sigaretid on ühed vastikud ja räpased asjad. Küsi selliselt suitsetajalt, kes väidab end sigaretti nautivat, kas ta jätaks suitsu tegemata, kui ta ei saa enam oma lemmikmarki. Ta tõmbaks kas või vana nöörijuppi! Naudinguga pole siin mingit pistmist. Mulle maitsevad väga homaarid, aga mul pole iial vajadust kahtekümmet homaari endale kaela riputada. Me naudime paljusid asju oma elus, aga kui me parajasti nende asjadega ei tegele, ei tule meile pähe mõtetki, et me oleks justkui millestki ilma jäänud.
Mõned otsivad siit psühholoogilisi põhjendusi, näiteks seletavad seda Freudi järgi ja võrdlevad suitsetajat ema rinda imeva lapsega. Tegelikult on kõik vastupidi. Tavaliselt hakkame suitsetama sellepärast, et tahame näidata end küpse ja täiskasvanuna. Sureksime häbist, kui peaksime avalikkuse ees lutti imema. On neid, kes arvavad, et suitsetamine mõjub mehelikult. Ka sellel väitel pole alust. Kui toppida sigaret näiteks kõrva, oleks see ju naeruväärne. Tegelikult on palju naeruväärsem seda vähki tekitavat suitsu kopsudesse tõmmata!
Mõni ütleb: „Suitsu tõmmates on mu kätel mingi tegevus.” – No ja siis? Aga miks sa ta põlema paned?
„Ma saan oraalse rahulduse,” – No ja siis? Aga miks sa ta põlema paned?
„Tunnen, kuidas suits mul kopsudesse valgub.” – Õudne tunne! Sa tunned, kuidas sa lämbud.
Paljude arvates peletavad nad suitsetades igavust. Seegi on eksiarvamus. Igavus tuleb mõtteviisist. Sigaretis pole mitte midagi huvitavat.
Mina põhjendasin kolmkümmend kolm aastat oma suitsetamist sellega, et see lõdvestas, andis enesekindlust ja tuge. Loomulikult teadsin ma, et suitsetamine võib mind tappa ja läheb pealegi terve varanduse maksma. Miks ma ei läinud oma arsti juurde, et küsida muud võimalust lõdvestumiseks, julgustuseks ja enesekindluse saavutamiseks? Ma ei läinud, sest teadsin, et ta leiab mingi võimaluse. Mul polnud põhjust, oli vaid ettekääne.
Mõni ütleb, et ta suitsetab sellepärast, et sõbrad teevad seda. Kas sa oled tõesti nii loll? Kui oled, siis palu jumalat, et su sõbrad ei hakkaks peavalu ravimiseks oma pead maha võtma!
Enamik suitsetajaid jõuab lõpuks järeldusele, et suitsetamine on kõigest harjumus. Tegelikult ei ole see küll põhjus, aga kui kõik mõistlikud seletused kõrvale heita, siis näib see olevat ainuke õigustus. Kahjuks on seegi seletus ebaloogiline. Me võime iga päev oma harjumusi muuta, mõni neist võib olla vägagi meeldiv. Meid on lihtsalt pandud uskuma, et suitsetamine on harjumus ja sellest on raske vabaneda. Meie siin Inglismaal oleme näiteks harjunud sõitma tee vasakul poolel, ometi ei valmista meile mingit raskust sõita ka mujal Euroopas või Ühendriikides. See, et harjumustest on raske vabaneda, on ilmselge eksiarvamus. Tegelikult oleme suutelised iga päev omandama mõne uue harjumuse või loobuma vanast.
Miks me siis ikkagi arvame, et peaaegu võimatult raske on lahti saada harjumusest, mis on räpane, jälk, paneb meid vastikult haisema, tapab meid, maksab terve varanduse ning millest me tegelikult vabaneda tahaksime? Vastus on, et suitsetamine ei ole harjumus, SEE ON NIKOTIINISÕLTUVUS! Sellepärast ongi nii raske loobuda, vähemalt enamikul suitsetajatel. Sest nad ei saa aru, mis asi on uimastisõltuvus. Peamine põhjus on see, et nende meelest pakub suitsetamine neile tõelist naudingut ja/või tuge ning nad usuvad, et kui nad peavad sellest loobuma, oleks see nende jaoks liiga suur ohver.
Võin sind rõõmustada: kui sa kord mõistad, mis asi on nikotiinisõltuvus ja miks sa ikkagi tegelikult suitsetad, siis loobud sa sellest pahest mängleva kergusega. Ja umbes kolme nädala pärast küsid sa endalt, miks pidid sa küll nii kaua suitsetama ja miks ei suuda sa veenda teisi suitsetajaid lõpetama.
NII