mittemidagiütlevaid vihjeid –, siis on kaup seda väärt. Heinküla jäi selles võitluses alla, ta polnud jõudnud ennast veel eestlaste teadvusesse kinnistada.
Ent ligi veerandi vastajate jaoks oli see „kõik või mitte midagi” olukord. Ühtki Eesti maatükki lihtsalt ei anta käest ja kõik, raiusid nad; vahet pole, kas seal elavad venelased või uluvad hundid.
Kolmas häälegrupp manitses targu talitama, mõõdukalt suhtuma, mitte muutuma liialt emotsionaalseks. On ju kummalgi poolel häid põhjendusi, ajaloolisi ja päevapoliitilisi, keegi otseselt ei eksi, argumente leiab kummagi seisukohtade põhjendamiseks ja üldse, milleks kolistada lusikaga teeklaasis, kui päevakorras on olulisemaidki küsimusi… Nad olid valmis lõputult diskuteerima, kuni keegi teine lõpuks otsuse vastu võtab.
Mis lõpuks ka Jüri Voronovi lauani jõudis, oli ultimaatum: kui Eesti kavatseb Petseri aladest kinni hoida, siis otsib Venemaa mõne teise närvipunkti, mida vajutada. Kusagil oli midagi hakanud toimuma – ta tundis vanasõnalist tuulepuhangut näol, aga ei teadnud veel, mille lähenemist see kuulutab.
Martin kõndis kirikuukse ees edasi-tagasi, kohmetu ja külmetav oma mustas diakonitalaaris, mille sügelemaajava rohelise krae vahele üritas ta kratsimiseks tulutult sõrmi ajada. Ta peatus järsult, unustas sügeluse ja tõttas aitama vanakest, kes ettevaatlikult trepist üles pusis.
„Lubage mind, pomogite … ei, tähendab, razrešite…” ütles ta ja kartis, et hakkab roosatama.
Eit jäi seisma, vaatas teda ja vangutas pead. „Liigne agarus on ogarus,” ütles ta sulaselges eesti keeles.
„Andestust, ma elan alles sisse,” kohmas Martin. „Kolmas nädal siin.” Ta kiikas kiiresti üle ukse ja nägi vaid üksikuid inimesi ootamas.
Heinküla luteri kivikirik, mis oli ehitatud 17. sajandi lõpus, osaliselt hävinud Vabadussõjas suurtükitule läbi, aastaid lagunenud ning siis taastatud rootslaste abiga, seisis tegelikult enamike jumalateenistuste aja hõredana. Koguduse pastor, isa Stepan, kes suutis praegusajal liikuda ainult lühikest maad ja sedagi raskelt kepile toetudes, oli Martinile oma karja ilma pikemata üle andnud. Pastor suutis vaevu rääkidagi ning jutluse pidamise ajal väristas ta oma plekilist, ühegi juuksekarvata pead, nagu eitades iga kuuldavale toodud sõna, mis oleks pidanud Martini ette valmistama – kuid lasi talle ikka tulla üllatusena – et pühapäeval istus kirikus mitte rohkem kui nelikümmend kuulajat, ehkki kohti jätkus kolmesajale.
Ta lasi üksteise järel mööda inimesed, keda ta seni teadis üksnes ameteid pidi: hulgaviisi kalureid, paar põllumeest, mõned elektrikud, lukksepad, abitöölised, müüjad, raamatupidajad… Nimed jäid talle esialgu kättesaamatuks, aga ta tegi iga katse neid kinnistada, võttes mõnel pihkudega käest, küsides ta nime, kummardades kergelt ja öeldes igaks juhuks tundmatutele nägudele: „Mina olen Martin, teie uus õpetaja, suur rõõm tutvuda.” Mõni nookas vastu, mõni ei teinud teda peaaegu märkamagi, mõne silmis oli tüdimus: nad teadsid, et ta polnud esimene ega jäänud ka viimaseks. Kui koguduseliikmete tilkumine oli lõppenud, jäi ta hetkeks veel seisma ning seiras diametraalselt teisel pool platsi asuvat õigeusklike pühamaja, mille tuhmunud sibulakupliga torni alla hakkasid esimesed inimesed alles kogunema. Väikest võidurõõmu tundes astus ta paksude müüride varju ja sulges enda järel ukse.
Vestluste käigus, mida Martin temaga juba lapsepõlvest saati pidas, oli Jumal andnud talle ülesande: kirjuta mu nimi igale liivaterale rannas.
„Aga liivaterasid on mustmiljon ja mu elu on lühike!” kaebles Martin. Ära karda, ütles Jumal, sulle antakse kogu aeg, mis on selleks vaja.
„Aga liivaterad on väikesed ja mu käed on nii peene töö jaoks liiga kohmakad,” kaebles Martin edasi. Ära muretse, kostis Jumal rahulikult, kui sa juba alustad, siis küll sulle antakse selleks õige instrument. Sellega ta nüüd tegeleski, ehkki liivaterasid rohkem tal küll sõrmede vahelt välja pudenes kui peopesadesse jäi.
Ja tegelikult, olles teinud gümnaasiumi lõpetamisel matemaatikaeksami üheksakümnele protsendile, inglise keele kaheksakümne neljale ja eesti keele täispunktidele, olid tema valikuvõimaluste seas olnud ka teaduskonnad, mis ei näinud igal aastal vaeva kohtade täissaamisega. Ta oli kaalunud semiootikat, aga leidnud, et selle kohta on huvitavam lugeda kui ise sel alal teadust teha (ning tundnud selle tõdemuse üle isegi veidi häbi); ka jättis ta kõrvale informaatika, sest ei osanud sealt leida hinge. Kaua aega vaagis ta puhta matemaatika üle ning isegi ta vanemad olid juba arvestanud tema sinna sisseastumisega, kiitnud teda ette õige valiku eest ja rõhutanud häid tööperspektiive pankades, kindlustusseltsides ja rahvusvahelistes teadusettevõtetes, aga Martin – ootas.
„Ma helistasin teaduskonna dekaanile,” teatas ükspäev ta isa, kelle kontaktide võrk hõlmas kõiki rasvaseid kalu. „Ta kannab selle eest hoolt, et sa kindlasti sisse saaksid.”
„Aga isa, seda pole ju tarvis!” hüüatas Martin. „Mul on niigi head tulemused.”
„Alati on parem kindel olla. Kui minna, minna täispangale. Me ei tee siin midagi poolikult.” Ta patsutas Martinit õlale ja helistas kohe järgmisele tuttavale, kelle kaudu leida poisile kohe soodus üürikorter Tallinnas.
Martin aga ootas edasi, ei andnud avaldust sisse, sest midagi oli puudu, mingi heli ei hakanud kõlama…
Ta vajas inimesi oma kõlakojaks. Matemaatikat, nii ilus oma puhtuses kui see ka polnud, nägi ta sissepoole tööna; nägi selles võtmist, haaramist, kombineerimist. Ta otsis tööd, mis oleks suunatud väljapoole – andmise, kuulutamise, levitamisena; mõtles seetõttu tihti õpetajakutsele, ehkki ka selle juures oli mingi teda häiriv aspekt, ja uuris kasvatusteaduste õppekavasid Tallinnas ja Tartus.
Ei saa öelda, et vastus end talle ilmutas, kirjutades end unes kuldsete tähtedega ta silmapõhjadele või turgatades bussis sõites järsku pähe. Pigem oli see midagi, millele ta oli aeg-ajalt mõelnud ning sellest siis kohe üle libisenud, oli varuplaani varuplaan, mistõttu otseses mõttes alles viimasel päeval andis ta sisse teise avalduse; avalduse, millest ta polnud seni juttu teinud, ning alles nädal pärast immatrikuleerimist teatas kui muuseas, et ta õpib nüüd teoloogiat.
Vanemad üritasid katastroofi ratsionaliseerida. Nad mõtlesid oma tudengipõlvele kaheksakümnendatel, ajajärgule oma paradokside ja eripäradega, kus teaduslik ateism sammus rinnutsi võitleva ateismiga… Enda kirikuga sidumine tähendas toona protesti valitseva ideoloogia vastu, mis sest, et passiivset, ning usk polnud kõige selle juures põhiline – kui ta üldse pildilegi pääses. Martin, kaheksakümnendal sündinud, võis midagi olla sellest kuulnud, midagi kuuldust eneselegi teadmata lapsena talletanud, mis nüüd pinnale kerkis. Võib-olla on see siis samuti omamoodi protest, lohutasid nad end. Las ta siis möllab isu täis, nende Martin, kuni aru pähe tuleb, küll ta jõuab siis veel „eksmatti” küsida ja mõnda päris eriala õppima minna…
Igatahes oli selles žestis paras annus perssesaatmise mõnu. Noh ja siis, et see polnud võib-olla kõige mõistlikum valik? See oli tema otsus ja ühe kaheksateistaastase jaoks oli see väärtus omaette – nii nagu arusaam, et tegelikult ei saa vanemad mitte midagi muud teha, kui halada ja vinguda. Arusaam enda puutumatusest pani isegi õhu tema avali ninasõõrmetes teistmoodi lõhnama.
Hiljem leidis ta uuesti enesekontrolli: küsis endalt, ega ta ei käitunud liiga lapsikult? Ega ta tõesti viga ei teinud? Tema väline kuraas vähenes ning mõnes mõttes pöördus ta tagasi oma sissepoole elava, tagasihoidliku ja veidi häbeliku olemuse juurde, kuid teadmisega, et sisemine tõke, mis ei lasknudki tal midagi teistsugust olla, oli murtud. Tal olid nüüd valikud, mis viisid ta pärast teoloogiaõpinguid Usuteaduste instituuti, seal diakonikoolitusele ja lõpuks praktikale Heinkülasse.
Sestap ka liivaterad.
…Kummalisel kombel leidis kirik uue sajandi veerel, pärast taasiseseisvumisaegset järsku tõusu ja sama ootamatut mõõna üheksakümnendatel, kus midagi polnud püha peale raha, isegi arvatust rohkem järgijaid. Võib-olla oli teaduslik maailmapilt muutunud liiga keeruliseks ja skeptikute hääled liiga ärritavaks. Võib-olla tähendas kollektiivne aja mahavõtmine ja pilgu pööramine sissepoole ka