paremini kui kusagil mujal peale veealuse maailma sadamas.
Jutt tõusis ja vajus. Madalpunktis ostis Ants veel ühe vaagnatäie frititud kalmaarirõngaid ja küüslauguleibu ning viimase kümneka eest klaasitäie pilsnerit, kuid alles siis, kui suurem osa tellitust oli tema ja Voronovi kõhtu jõudnud, meenus talle, et rahakotinurgas volditult peitunud rahatähed oli ta kõrvale pannud bensiini ostmiseks. Ja mis veel hotellist… ei, autos ööbimine paistis reaalsuseks saavat. Perspektiiv hakata poolvõõraks jäänud sõbralt raha laenama tegi ta korrapealt tusaseks; ta kratsis kahvatut põske, kus üle pika aja aetud habe sügeles ning oli üsna kindel, et lasi seetõttu paar järgmist Voronovi lauset kõrvust täiesti mööda.
Igatahes oli nende jutt kuidagi pööranud Heinkülale; ta ei olnud märganud, millal ja kumma algatatuna. „Kuidas siis külavanemal läheb?”
Ta otsis küsimusest tagamõtet, vihjet päev varem Raua talus toimunule, enne kui mõistis, et Voronovi positsiooniga inimesele pidid sedalaadi uudised olema võrdväärsed politsei- või seltskonnakroonikaga, väärt isegi mitte silmade ülelibistamist. Niisiis vastas ta õlakehitusega: „Tore see ääremaa elu. Ainult ajast kipub puudu jääma.”
Voronov kergitas kulmu.
Ta lisas: „Põhitöö on mul ju ikka sadamas ja siis selle kõrvalt nokitsen masinaid remontida. Poiss on abiks.”
„Vaat siis, portovik ihult ja hingelt, nii nagu kõik need aastad tagasi…” Võis peaaegu silmaga näha, kuidas Jüri kaitsekest uuesti sulgus, varjates lõbus-avatud Voronovi ja tuues esile töise. Mingi sünge mälestusevari libises üle ta näo ja kadus. „Kunagi olid sa hingelt ikka Tartu poiss. Arvasin, et sa oled ammu Tallinnas või kaugemal.”
Ants ei tahtnud sellest rääkida. „Tartu oli vanasti, üle kümne aasta tagasi,” märkis ta kuivalt.
„Aga huvitav koht see Heinküla, kas pole?” küsis Voronov, kuigi vastust ei oodanud. „Eksklaav, kui Eestist vaadata. Enklaav, kui Vene poolt vaadata. Tükk Eestit, kus kehtivad – parandan, peaks kehtima – teise riigi seadused. Ma ei teagi, mis teil veel…”
„Maksud maksame Eestile,” sõnas Ants hajameelselt vahele. „Konstaabel on Eestist. Kiirabi tuleb ka Eestist.” Isegi kui ta poleks Signega parasjagu raksus ja naine nõustuks talle ülekande tegema, mis eeldas, et ta suudab võtta telefoni ja tegelikult ka talle helistada ja kõige selle juures varjata klaasitäit viskit ja kolme õlut oma hääles, olid nende kontod eri pankades ja raha ei jõuaks kohale enne järgmist hommikut.
„No vot, ja samas on ta Venemaa jaoks autonoomia. Ma olen pidanud Heinküla viimasel ajal palju uurima, aga kõigi teie eripäradega pole ikka jõudnud veel tutvuda. Mõni riigiteaduste tudeng saaks siit kolm magistritööd kirjutada!” Voronovi häälde ilmus mõtlikkust. „Te kuulute valla koosseisu ja teid juhitakse vallavalitsusest, teil on politseinikud, ehkki formaalselt peaks olema miilitsad, teil saab maksta rubla, krooni ja tulevikus euroga. Isegi maksud laekuvad Eesti riigile. Samas on ta ka Kamõškino, kus Vene riik võib tegelikult teha, mida kuradit ta iganes tahab. Kolm erinevat usutunnistust; noh, jumal tänatud, vähemalt mitte katoliiklased ja protestandid, vähemalt sellest on meid säästetud. Ja nüüd kus Eesti on ELi liige, mõelda veel piirikontrollile… Baarle on selle kõrval huinjaa. Sa tead Baarlet ikka, Hollandi ja Belgia vahel poolitatud linn? Ma olen seal naisega käinud: pisikesed madalad majad nagu kõnniks kusagil filmistuudio dekoratsioonide vahel… Sa ei kujuta ette, milline läbimatu juriidiline padrik su Heinküla tegelikult on. Parem…” Ta vakatas.
Ants tundis, et ta peaks midagi vastama. „Parem, kui seda poleks olemas?” küsis ta ehku peale.
„Ei, ei, mitte seda,” ajas Voronov liigagi innukalt tagasi. Oli näha, et ta kõhkles. Pilves näoga ja kammitsetult mainis ta uut eelnõud, mis puudutas kahe riigi suhteid, vihjates, et sellest võib kummagi jaoks tulla probleeme. „Rohkem ei saa ma praegu rääkida, isegi sulle mitte. Loed lehest või mine tea, satun ise su kanti käima.”
Ants mõtles uuesti rahale ja hingas sügavalt sisse. „Kuule, see suur, et…”
Voronov oli kuhugi kõrvale vaadanud, ta näis rahutuna. Ta lükkas pooliku õlleklaasi eemale. „Ma ei viitsi siin rohkem istuda. Sa tahad kindlasti täna tagasi minna?”
„Ei ole oluline.”
„Autoga tulid?”
Ants noogutas.
„Siis ilmselgelt ei lähe sa kuhugi.” Ta trummeldas pöialdega lauale. „Brändit jood? Ma mõtlesin, et võiks võtta, aga siin on ainult mingi ülehinnatud solk. Aga me võime minu juures jätkata.”
„Kui ma siis veel hotellis toa võtta saan…”
„Ants, mis sa naljatad, mis hotell? Jääd ööseks.”
„Sa ei pea tüli tegema.”
Ta rehmas käega. „Ruumi on. Terve ülemine korrus. Mul ainult hea meel, kui saab kellegagi muust peale töö rääkida.”
„Naine ei protesteeri?”
„Tal on omad tegemised.”
Ants ei öelnud midagi. Jüri tõusis, võttis mantli käele. „Teisel pool Emajõge, kümme minutit kõndimist. Lähme.”
Ta sai magama kell üks ja ärkas enne poolt kaheksat. Kellarihm oli ta käele jätnud punase valutava jälje. Ta käis tualetis, pesi silmanurkadest rähma ja sundis end ära jooma kaks kruusitäit vett. Ta astus trepist alla, oodates võib-olla pahast pilku Voronovi naiselt. Oli ainult Voronov üksi, kes istus sülearvuti taga, tühi kohvikruus kõrval. Piimjast klaasist laual oli ajaleht, mille kuupäeva ta ei näinud. Suurtest maast laeni akendest tuli eredat kahvatut valgust, mis pani Antsu silmad vett jooksma.
„Kus Liina on?”
„Ta käib hommikuti ujumas. Veekeskuses.”
Muidugi, mõtles Ants.
„Süüa tahad midagi?”
Ta kehitas õlgu.
„Vaata külmkappi, ega ma ka ei tea, mis Liinal seal on. Võta, mis meeldib. Võta-võta.”
Ta tegi endale kaks võileiba – suured käärud, päris või, paks viil suitsusinki. Ta uuris musta kõrgläikelist espressomasinat, vajutas umbkaudu nuppu ja sai kruusitäie musta kohvi. Pärast seda tundis ta, et suudaks jälle sõita. Võib-olla näitaks alkomeeter jääknähte, aga ta lootis, et kiire kõnd parklani aitab ka sellest vabaneda. Ta tahtis kiiresti liikuma saada. Päevavalges tundis ta end siin veelgi rohkem võõra elemendina, mittekuuluvana. Üleni skandinaaviapärastes külmades heledates toonides korrus, valgete, nagu hotelli fuajeest toodud nahkdiivanitega. Valge konditsioneer seinal. Heledad lamellkardinad. Hele laudpõrand. Igal pool klaas ja teras, kõik piinlikult puhas. Isegi Voronovi sülearvuti oli valge. Ta oleks siin kahe päevaga mõistuse kaotanud.
Jüri saatis ta ukseni. Väljas oli päikeseline, aga jäine.
„Tagasi Heinkülla?”
„Jah.” Ants tundis, et tänahommikune ükskõiksus varjab eilse piinlikkuse ning seetõttu heitis nagu möödaminnes: „Sa mulle natuke laenu saad teha? Mul vist ei tule bensu jaoks välja.”
Voronov pilgutas üllatunult silmi, aga sõnas: „Jah, muidugi.” Ta võttis rahakotist Antsule mõned rahatähed ja ulatas need kokkumurtuna. „Sellest piisab?”
„Küllalt. Aitäh, kannan sulle pärast üle.”
„Kiiret pole, ehk juhtume varsti veel nägema.”
„Loota võib, loota võib…”
Nad jäid korraks veel teineteisest mööda vaatama, kaaludes, kas öeldu sobis lahkuminekuks. Siis lisas Voronov: „Tervita naist minu poolt. Meie poolt.”
„Jah.”
Jüri, vana nimega Juri Voronovi silme ees jooksid kõrvuti minevik ja tulevik ülikoolilinnas, mis oli saavutanud oma normaalkaalu, oma sada tuhat inimest, ning suvistest näljakuuridest ja mihklikuus tudengite ülesöömisest hoolimata jäänud selle numbri ümber kõikuma.
Nad