astunud, hoolimata mitmest kutsest. Ta oli teda näinud Heinkülas paari endast noorema naisega – kohtumised, millele ta omistas nüüd tähenduse, mida ta varem seal ei näinud. Millegi arvele tuli tema enesekindlus ja kogemus panna ning meest kakskümmend aastat nooremaks mõeldes nägi ta küll, kuidas ta oleks oma Narvas võinud tüdrukutel päid segi ajada.
Jegor lähenes temale sama asjalikult ja asjatundlikult nagu tööle, koorides temalt riideesemeid ühegi sammu juures kohmitsemata, kusagil peatumata, kusagil kõhklemata, minnes ühelt sujuvalt liigutuselt üle teisele ja võttes Signet sellise enesestmõistetavusega, mis tekitas naises nii tugeva tunde, et ta on tahetud, et tema omad värisevad sõrmed ei suutnud mehe särginööpe avada.
Korra mõtles ta Jegori ukse taha minekule, et kasutada Antsu äraolekut ja teatada, et nende vahel on kõik läbi. Kui ta suutnuks Antsu käitumisest välja lugeda, et neil hakkavad asjad paremini minema, oleks see olnud võrreldamatult lihtsam. Praegu ei teadnud ta, kas ta lõikaks selle teoga läbi sidemed viimase inimesega, kes vähemalt proovib tema jaoks olemas olla. Ta oli hakanud alatasa külma maja vihkama, sest tundus, et külmas õhus tardus ka tema suhe Antsuga, muutis nad apaatseks, võttis tahte üldse midagi arutada ja midagi koos teha. Hoiatustest hoolimata küttis ta ahjukivid särtsuvaks, aga kui temperatuur oli peaaegu selline, et ta võis juba kampsuni seljast võtta, tuli tavaliselt Ants ja avas sõnagi lausumata mõlemad aknad, lastes külma sisse ja lootuse välja.
Jegor veetis tema seltsis vahel tunde. Endale lubas Signe tema kaisus tukkumajäämist ja ärkas vahel paanikavõpatusega, arvates, et oli kuulnud sammude rutjumist kruusasel jalgrajal. Korra oli Antsu auto jõudnud kohale siis, kui Jegor oli veel näha tänavat mööda kaugenemas.
Tal oli kohutav tunne, et Jegori lihtsakoeline kiindumus kasvab edasi armastuseks ja tema enda läheduseotsimine nõndasamuti, ning et ta avastab end ühel hetkel seisust, kus ta peab Antsule teatama kavatsusest lahku minna; või veel hullem, et Ants saab toimuvast aru enne seda, kui Signe seda üldse kahtlustabki. Heinkülas oli poolteist tuhat silmapaari ning kuulujutud levisid kiiresti…
Endale oli ta korrutanud: see kõik on ajutine, ajutine, ajutine. Ta saab Jegorist üle. Ainult seni, kuni Daniilil läheb paremaks, mõtles ta ja kohe tegi see tal südame täis, sest ilma Daniilita oleks ta juba varem suutnud end tegudele sundida, aga lapse nõrkus oli teinud ka tema nõrgaks – niisiis, kui poisil läheb paremaks, siis nõuab ta Jegorilt, et nad enam kunagi ei kohtuks. Võib-olla suudab ta siis isegi tagasi Tartusse minna.
Ta saatis Jegori ära – mees pilgutas silma, kergitas baretti nagu kaabut ja sättis selle ulja nurga all pähe – ja kõndis rahutult mööda maja, sokkides, sammud tegemas põnts-põnts-põnts külmal parketil ja tsump-tsump-tsump villavaipadel, mida ta oli siia-sinna esimesele korrusele laotanud ja mis pidanuks tekitama hubasust, aga selle asemel kogusid tolmu ja nõudsid sageli puhastamist.
Telefon helises. Ants – haiglast.
„Jõuad sa täna tagasi?” küsis Signe, mõtted mujal. Ants vastas midagi.
„Selge siis,” ütles ta.
Jegor…
Jegor nagu oli asendaja ja ei olnud ka, sest tegelikult ei suutnud ta Antsule asendust pakkuda. Signe oleks heameelega võtnud kasvõi mehe kiirustamise, mehe äraolevad silmad, mehe masinlikud käed, kui oleks vastu saanud mehe enda, tema naha lõhna, tema karvase rinna ja käed, tema hingeõhu…
Mõttes prahvatas ta: tal oli vaja Jegoriga olla! Tal oli õigus Jegoriga olla. See oli ainus vahend, mis aitas tal tervet mõistust säilitada ja Antsuga normaalselt käituda; päästerõngas, mis hoidis nende abielu vee peal. Ja kellelgi polnud õigust seda talle ette heita.
Antsule mõeldes ja aimates järsku, kuidas mingi tõke on temas kohe-kohe murdumas, tõmbas ta hommikumantli hõlmad rinnale risti kokku ja sundis tahtejõuga tagasi silmanurkadest välja pressivad pisarad.
Ants toetus sillapiirdele ja vaatas Emajõe aeglast pruuni voogu, oodates Voronovit. Ta tundis kiskumist rinnas, igatsust linn taas omaks tunnistada. Kõikjal, kuhu ta vaatas, nägi ta mälestusi, mis tema, võõrsilt tulija rõõmuks enam helisema ei hakanud.
Tartust oli saanud kaotatud mälestuste linn, aga mitte üksnes temale. Küllap suutsid vaid üksikud ajaloohuvilised silme ette manada esimese vabariigi aegse Vanemuise teatrihoone, uusklassikalises stiilis tütarlastegümnaasiumi või Emajõe-äärse supluspaviljoni, milles oli midagi hõrgult vanamoodsat oma triibulistes trikoodes ja päevavarje kandvate külastajatega. Isegi Kivisild oli liikunud tartlaste perifeersesse mällu, eksisteerides rohkem nime kui mälestuspildina.
Peamine, mis talle Tartust silma jäi, oli selle värvituks pleekinud ilme. Sügavpunased sillutisekivid olid kulunud halliks, fassaadid luitusid, poodide kolme meetri kõrgused sildid põlesid tuhmilt ning isegi triibud ülekäiguradadel olid muutunud vaevuaimatavaks. Ka katlamaja punasetriibuline korsten oli kaotamas oma permanentsust – tundus, et linna moderniseerudes, linnasüdame laialivalgumiste ja nihkumiste ja pooldumiste tulemusel võis ka see ükskord variseda, et teha ruumi uutele ridaelamutele, korrusmajadele ja äripindadele.
Teda hõigati. „Tere, vanaraud!”
Ta keeras end ringi. „Härra Vares!” kostis ta pilkega. „Lips pole mitte lihtsalt viltu, vaid lausa läinud.”
„Ma olen rohkem lipsusid viltu joonud, kui sul kunagi olnud on.”
„Mulle piisab sellestki ohelikust ümber kaela, mida abieluks kutsutakse.”
Tekkis rõhutatud paus, mille kestel nad tunnistasid teineteist hetke ja surusid siis tugevalt kätt. Ants patsutas teda õlale.
Nende eelmine näost näkku kohtumine oli toimunud kahe aasta eest Tallinnas, kui Voronov oli pärast edutamist välisministeeriumis Laagri kanti kolinud. Poiss, Roman, oli tal just saanud gümnaasiumiga ühele poole. Naisest mäletas ta väikest rinnatut figuuri, näole langevaid juukseid, nõrku muigeid Jüri naljade peale, vahest järskegi sõna sekka ütlemisi nende jutuajamisse. Mõlemad Voronoviga olid siis silmatorkava jumega reisidelt Krimmi, Taga-Kaukaasiasse ja mujalegi. Uhkusega näitas Voronov talle oma Rumeenia-reisilt kaasa toodud, Vlad Tepesi signatuuriga suveniirteivast ning rääkis kitarripoodidest, kus oli lubatud „Stairway to Heaven” ja klaveripoodidest, kus oli lubatud „Für Elise”.
Ta täheldas nüüd, et Voronov oli selgelt vanemaks jäänud: tüsedam kere, allapoole vajunud silmalaud, tume silmaaluste kolmnurk, hääletoonist sõltumata pinev ja natuke ärritunud silmavaade ja ettepoole längu vajunud kehahoiak; ta teadis, et aja ja gravitatsiooni selgelt äratuntavad jäljed on märgata ka tema enda juures.
Voronov nimetas kesklinna söögikoha – midagi uuematest, mida Ants ei teadnud, aga ta noogutas. „Vahet tegelikult pole,” ütles Voronov ja kurtis, kuidas restoranid tekivad ja kaovad, aga nende originaalsus ei ulatunud nimest kaugemale. Pooled neist nimetasid ennast Aasia restoranideks, pakkudes ühtesid ja samu toite, võttes kogu hiiglasliku riigi kokku kaheksasse rooga alapealkirjaga „Hiina toit”. Uued restoranid olid mitte üksnes võimekad tervete kontinentide essentsi koondamises oma lühikesse menüüsse, vaid krabasid ka teistelt riikidelt, mida said ning ei teinud suurt lugu sellest, et see mõnevõrra piire hägustas.
Suusõnaliselt juba teati, rääkis ta, et kõige paremat sushi’t värskeima angerjaga tuleb otsida Mehhiko söögikohast. Iiri pubi seevastu pakkus hüva mulgikapsast klaasi tumeda Carraig Dubhi kõrvale. Kui oli soov korraliku pelmeeniroa järele, tuli vaadata Baieri bierstube poole ja parimat pasta bolognese’t tegi Korea restorani peakokk.
„Asi on lihtne. Kõik siin linnas võitlevad sama klientuuri pärast,” rääkis Voronov, „ja nende mõtlemine ei ulatu kaugemale paanikast, et mis saab siis, kui nende India söögikohta tulnud klient tahaks tegelikult Läti pekisaiakest? Kuidas nad saavad siis sellise kliendi ära saata? Kadunud raha! Seega ilmub igaks juhuks menüüsse pekisaiake, ja kontoritöötajatele mõeldes lisandub varsti lasanje, ja mõne aja pärast võib võtta ka burgeri ja koola.”
Kiire kõnd pani mõlemad hingeldama. Selgelt oli tema põlvkond jagunenud kaheks, mõtles Ants. Ühed poseerisid retušeerituna terviseajakirjade esikaantel ja kirjeldasid õhinal,