asju ajada, nii et sõltub. Süüa ei pea tegema.”
„Selge siis,” ütles Signe ja Ants mõtles: ta oleks võinud ju vähemalt küsidagi, et mis asju…
Ainus, millele ta pärast seda suutis keskenduda, oli kujutluspilt klaasitäiest rummist või kangest Jägermeistrist – ehh, isegi konjakist, kui vaja – ja ta oli valmis selle nimel ka öö autos veetma. Ta võttis telefoni ja vaatas seda pikalt, ilma ekraani sisse lülitamata. Pani tagasi taskusse, tõmbas kindad kätte, aga ei tõusnud. Võttis kindad käest ja telefoni uuesti välja. Hea küll… ei… või siiski…
Ta valis Jüri numbri.
„Ants olen… No tere ise ka. Sattusin linna ja – nojah, imesid juhtub – ja mõtlesin, et helistan, sa oled mind kogu aeg ju kutsunud, on aeg seda kurjasti ära kasutada…” Ta kuulas natuke aega teist poolt rääkimas ja vaatas siis kella. „Jah, kuue paiku sobib. Teeme kaarsilla juures. Olgu… Davai.”
Signe oli olnud raevunud, nähes, kuidas Ants ei võta toimuvat tõsiselt. Et ta ise haiget saaks, ja palju haiget, mõtles ta. Tõbras. Ometi oli ta palju rohkem isa, kui Pavel oleks eales suutnud.
Mis teda vihale ajas: mees ei paistnud õieti närviski olevat, tegi tuimalt suitsu ja saatis kiirabiarstid oma kandamiga autosse. Mis teda veelgi enam vihastas: pärast seda leidis mees veel aega, et konstaabel Haagiga juttu ajada. Sõna otseses mõttes eelistas Ants olla kerges riietuses miinus viiega väljas, selle asemel et tulla kohe tuppa ja teda lohutada. Päriselt lohutada, õigete sõnadega.
Ta läks järgmisel pärastlõunal uuesti turri, leides oma kruusi juurest teate Tartusse sõitmisest, kuid ilma sihtmärgita teisenes see tunne pettumuseks. Väga Antsu moodi, teha asju ise ja omaette… Kui Ants poleks teda eelmisel õhtul oma emotsionaalse külmusega närvi ajanud, poleks ta pidanud rahunemiseks ja uinumiseks Alprazolami võtma, ja kindlasti poleks ta vihasena võtnud suuremat annust, mistõttu poleks ta ka maganud seni, kuni päike oli taevakaares juba laskuma hakanud.
Aga sellest küljest, mida ta endale tunnistada ei tahtnud, tundis ta kergendust, et ei pidanud haiglasse sõitma. Esiteks Antsu pärast, sest tunniajane sõit vaikiva või, hullemgi veel, muretult tühiasjadest rääkiva mehe kõrval olnuks hullem kui üksiolek. Ja teiseks – Taaniel…
Täiskasvanumaks saades oli Taaniel ju hakanud üha enam minema Paveli nägu, sellal kui tema enda suguvõsale, Leitermaadele omased jooned ja proportsioonid, mis panid alati ka võõraid nende lapsi nunnutama, muutsid naised ahvatlevaks ja mehed mehelikemaks, taandusid ja kadusid aasta-aastalt pavellike kasuks, nii et kui ta kõrvutas kord pilti Taanielist seitsmesena kooli minnes ja siis võrdles seda praegusega, oleks tal olnud justkui kaks erinevat last. Iga kord Taanieli… või Daniili vaadates vaatas talle vastu Pavel ja see tekitas temas sellist ebamugavust ja peaaegu hirmu, et ta hakkas vältima mitte üksnes poja pilku, vaid ka teda ennast. Kuigi tema laps pidanuks olema talle kõige tähtsam asi maailmas, eespool kõike muud, tajus ta midagi betoonkõva ja läbistamatut seal, kus oleks pidanud asuma kaastunne ja hoolitsus. Mingil tasandil oli ta ju isegi tundnud ahastust, kaotusvalu ilma tegeliku kaotuseta, ja olnud siis täis pimedat viha selle vastu, kes oli tema poja kätte andnud pudelitäie mürki; oleks tahtnud teda loomalikult närida ja küünistada… Siis oli jõud temast kadunud; ta hakkas ratsionaliseerima, hakkas mõtlema Taanielist kui Paveli – saatuse iroonia tahtel karsklase – pojast, ning adus, kuidas mingi osa põlgusest, mida ta senini eelmise mehe vastu tundis, kandus üle ka Daniilile. Taanielile. Ehmatusega mõtles ta, kas emad, kes suudavad tunda oma poja vastu põlgust, on võimelised veelgi suuremateks kuritarvitusteks…?
Ja pärast kõike seda oli tühjus ning isegi mitte Antsu seda täitmas. Sestap ka kõik see, mis järgnes. Mis tal siis üle jäi? mõtles ta hiljem.
Aga enne võttis ta telefoni, kuid ei helistanud Antsule.
Jegor uksekella ei puutunud. Ta lasi end ise väravast sisse, avas harjumuspäraselt välisukse, võttis viisakalt saapad ja ka sokid jalast, riputas mantli ja oma sinise bareti nagisse ning kõndis paljajalu magamistuppa, kus naine seisis seljaga tema poole. Ta pani käed naisele ümber piha ja libistas neid mööda siidhommikumantlit allapoole. Tugevad, tiheda karvaga käed, nii nagu mees ise oli tugev, natuke lameda näo, allapoole kõverduva nina ja päikesest punetava kaelaga.
„Oota,” ütles Signe ja lükkas ta käed eemale. „Meil on aega. Tule, söö enne midagi.”
Ta tõstis taldrikule sousti ja eileõhtusi kartuleid. Õllepudeli näitamise peale raputas Jegor pead.
Ta vaatas, kuidas mees sööb ja uuris põhjalikult tema pügatud musta habet – see oli krussis nagu araablasel, meelekohtadelt lõuani tõmmatud terava joonena. Kui mees oli lõpetanud, viis ta nõud kraanikaussi, tuli tagasi, sättis oma hommikumantlit ja istus talle kaksiratsi sülle. Ta pani käed ümber Jegori kaela, aga jätkas tema uurimist samal mõtlikul pilgul, mis eksles sihtmärki leidmata.
„Jah?” küsis Jegor.
Naine tundis teda juba. „Hea küll.”
„Kohvi tahad nüüd?” küsis ta Jegorilt hiljem, kui möödas oli momentaanne rahuldus ja alles jäi pikk eneses kahtlemine, mis keris ennast aeglaselt lahti nagu kellavedru. Mees noogutas, ilme äraolev, poolunine. Signe lasi roostevaba keedukannu vett täis ja vajutas vaikuses valjult kõlava klõpsatusega lülitit. Mõnel päeval tajus ta reaalsust eriti kirkalt, nagu oleks kõik värvid ja esemed peaaegu teralisuse piirini ületeravustatud. Ta mõistis oma neljakümne viie aasta juures teatud asjade pöördumatust – seda, et asju ei saa lükata edasi kaugesse homsesse teadmisega, et kõik läheb ükskord paremaks; et ka tema keha ei saanud enam paremaks minna ning see polnud enam enda liigutamise ja aktiivne olemise taga ega sõltunud sellest, kas tal oli või ei olnud juurdepääs sellistele trennisaalidele nagu linnas. Viltuse muigega oli ta sirvinud terviseajakirju, mis näisid unustavat ära, et eksisteerib naisi ka sellises tähelepanuväärselt kõrges eas nagu nelikümmend ja edasi – või naisi, kes mingil arusaamatul põhjusel ei lasknud end mehel ülal pidada, et vabanenud aeg kulutada enese hooldusele trennisaalis, küünestuudiotes ja meigisalongides. Ja samas ta teadis, et toidab sellise mõtlemisega klišeesid. Silm otsis igalt poolt kinnitust selle kohta, milles ta oli juba ette veendunud.
Ta ei saanud enam saada paremat meest kui Ants ega paremat last kui Taaniel ega enam erilisemaid orgasme, kui oli võimeline andma Jegor. Ta mõistis pöördumatust ka kui fakti, et mitte iialgi ei saa tema Ants ega ta ise rikkaks – seda enam, et kumbki ei mänginud lotot. Antsu igavesed avantüürid olid neile andnud küll pealtnäha jõuka mehe kodu, kuid kes see ikka esikülje taha nägi… Kes nägi aastate krohvitolmu risti-rästi vagudes tema taldadel, kes nägi musti mõtteid tema mustaksvärvitud juuste all? Varem või hiljem seisis iga naise ees valik, kas hakata kandma oma aastaid väljaspool või üritada veel natuke petta nii teisi kui ka iseennast.
Neid ei olnud vanuigi ootamas kruiisid Kariibi merel või kihutamised lahtises punases sportautos mööda Abruzzo mägiteid. Igas mõttes oli ta jõudnud umbes nii kõrgele, nagu tal oli iial lootust jõuda – oma apogeeni, kasutades Antsu sõnu – saavutades keskmisele inimesele ettenähtu jagu. Kui kaua suudab ta tuult tallates seda kohta hoida, Signe ei teadnud, aga kartis, et sealt langemine tuleb järsk ja valus. Gravitatsioonist, isegi kui see tõmbas vaid ülekantud tähendusi, ei pääsenud keegi.
Iga noor tüdruk, keda ta kellegi käevangus nägi, meenutas talle enda laia pintslijoonega visandatud tulevikuplaane, mis olid kaotanud oma värvi ja hõrenenud sedavõrd, kuidas ta elu tüüris Heinkülale lähemale.
Kaduvuse tajumine täitis teda meeleheitega. Ta otsis Jegori silmist õigustust oma tegudele: jah, ta hoolib minust; jah, ta vajab mind; jah, tema sõnad on siirad; jah, tema kiindumus on omakasupüüdmatu. Antsust otsis ta samal eesmärgil vastupidist, tahtis teda tigeda, puupäise, hoolimatu ja ükskõiksena, sest ainult nii suutis ta Jegoriga jätkata. Maailmast oli ebaõiglane jätta teda oma mehe kõrvale üksi, kui ta käis alles oma neljakümnendaid. Isegi kui poleks olnud naisteajakirju kuulutamas, et just siis elu algabki ja et ka viiekümnendad võivad naise elus olla täis meelelisi, kehalisi ja kulinaarseid naudinguid, oleks ta seda ikka teadnud – sest sisimas polnud ta vana, kustunud, elutüdinud ega kibestunud