keskmisele.
Ta oli küll näinud kerkimas spordiklubisid, kobarkinosid ja ökopoode, aga nägi ka vähemaks jäämas heidikuid ja kerjuseid; enam ei kohanud taati, kes veetis oma päevad Vabaduse puiesteel kohas, kus kunagi betoontribüünil maiparaade vastu võeti, nüüd bussipeatuses, ja kõik etteveerenud bussid jalutuskepiga läbi koputas; kaubamaja ees ei kõndinud edasi-tagasi vanaproua, kes kõva häälega oma nähtamatule kaaslasele kurtis, kuidas ta pojapoeg Ukraina tankiväes kaduma läks; kadunud oli Annelinnast see kiitsak ja kookus mees, kes nelja ajal hommikul tavatses korrusmajade vahel jalutada, särk eest lahti kistud, ja kisendada uuesti ja uuesti kaeblikul ninahäälel: „Inimesed, ärgake, miks te patus elate!”; üha harvem juhus oli näha kedagi poolest kehast prügikonteinerisse sukeldumas; jah, kadumine kadumise järel, mõtles Voronov; koos iseseisvusega vaibusid igapäevased kõmahtused linna kohal, kui Raadi sõjaväelennuväljalt tõusnud hävitajad helibarjääri ületasid; ka hulkuvaid krantse polnud peaaegu näha, mustlaste kohalolek oli tajumatu ja isegi tuvid olid hakanud kaduma.
Uute kvartalite kerkimine oli muutnud linna olemust. Linn oli avastanud Emajõe kaldad ning laienes moodsas arhitektuurikeeles elamute arvelt nii üles- kui ka allavoolu. Sama kordus linnaservas. Ta ei märganud ühtki kõrget puud, kuid see-eest sisseehitatud saunu, väikeseid avatud eesõuesid, naabritega jagatud mänguväljakuid, garaaže vähemalt kahele autole ja lukustatud prügimaju. Ideaalist, milleks olid mõned Helsingi äärelinnad oma korralikust kivist pereelamute, hoolitsetud parkide, hästivalgustatud kõnniteede ja siledate tänavatega, oli see kõik veel kaugel, kuid mitte enam kättesaamatult.
Kes mäletas veel avalikke joogiautomaate, neid siniseid kandilisi masinaid, kust kolme kopika eest sai osta gaseeritud siirupijooki, mis tuli sorinal – ja järgnev tundus Voronovile endale juba hämmastav – ühte ja samasse klaasi, mida kasutas üks januline teise järel. Üks masin seisis kunagi raudteejaama kõrval ja ta isegi oli sealt mitmeid klaasitäisi joonud, leidmata selles midagi imelikku. Võib-olla tuleb ka see kunagi ringiga tagasi, nagu olid retrolainega tulnud kali, sardellid ja Žiguli õlu, mille tarbimine vanasti näitas madalat klassi, tänapäeval aga stiilitaju ja irooniameelt.
See, mis vanasti, ta enam polnud. Kindlasti polnud see enam linn, kus võis kell viis hommikul kalalt tulles kohtuda Hiinalinnas jahimehega, kes, sileraudne risti seljas, metsa poole suundus. Ei olnud õieti enam Hiinalinnagi oma raudrohtu uppunud kasvuhoonete, vaevu elumaja nime väärivate, sõjavangide ehitatud barakkide, imepisikeste aialapikeste ja ehtsovetlike tänavanimedega nagu Stahhanovi või Nekrassovi. Hiinalinn, mõne kõnepruugis Šanghai, millel polnud midagi ühist Chinatownidega teistes riikides, oli muuhulgas saanud kelkida Peipsi sõjaväelaevastiku staabiga ning ehkki asjad ei jõudnud eales nii kaugele, et flotilli koosseisus oleks kasvõi üks laev, kõlas see igatahes ikkagi vägevalt. Seni kuni Šanghais elasid ainult kõrgeimad ohvitserid, oli ka linnak olnud kontrolli all, aga kui ohvitseride asemel kolisid sisse reasõjaväelased ja lennuvälja remondibaasi tehnikud, ei läinud kaua, kui hakati maja taha tokkroosipõõsasse põit tühjendama ning solk, kanalisatsiooni puudumisel, lendama õuenurka või kõikjal kasvavatesse nõgesepuhmastesse.
…Ja siis oli ta tagasi Tallinna rongi esimeses klassis või oma Volkswageni poolnahast juhiistmel ning isegi kui ta proovis oma distsipliini murda, hoidis aastatega kätteõpitud rutiin ta mõtted töö juures. Ta nägi juba ette, et Heinkülast kujuneb teema, mis ei kao lähikuudel inimeste meelest. Eesti poolt oli olnud riskile minek panna piirileppe sõlmimise tingimustesse kokku Heinküla ja Petseri, üks pärit ühest, teine teisest sõjast, aga millal veel olla julge kui mitte nüüd, ühe sõjandusliku ja ühe majandusliku alliansi kilbi varjus?
Niivõrd palju oli ta Antsule rääkinud, upitades ennast isegi oma uue tööga (ta kahetses seda nüüd – miks oli ta ikka veel tundnud vajadust midagi tõestada?), aga ometi jätnud ütlemata oma kartuse, et Heinküla, ehkki süvitsi minnes juriidiline umbsõlm, oleks lahendatav Gordioni meetodil: ükskõik, mis tema praegune staatus oli, lõplik võim ja otsustus kõigis küsimustes jäi ikka Venemaale. Ta polnud veel ettevalmistatud dokumentidega tutvunud – need reisisid mitmendat päeva tema nahkportfellis kõrvalistmel – ent kuni säilis ka õhkõrn võimalus, et piirkond võiks jääda Eesti kontrolli alla, ei tahtnud ta hakata ärevust külvama.
Ants keeras kõrge hoovivärava ette, vaadates hoonet uue pilguga.
Raudade kahekordne maja paistis suur ja laiutav, algusest peale kavandatud imponeerima ja tekitama kadedust. Krohv fassaadil oli värske, kohvipruun kivikatus tänava poolt vaadates veatu. Kuuldavasti oli selle ehitanud üheksakümnendate alguses endale suvekoduks ärimees, kel oli ebaõnn mõni aeg hiljem esmalt maksu-ameti ja siis ka kaitsepolitsei tähelepanu alla sattuda. Tema saatus saabus varahommikul kahe tumesinise Opeli ja ühe halli antennirohke kaubiku kujul ning kuigi ta eskorditi välja ilma käeraudadeta, ei olnud sellest vähestki lohutust, sest sealsamas lõppesid ka tema kauased erootilised fantaasiad kahest trofeenaisest, unistus uuemast maasturist ja suvilast Bulgaarias, ning võimalus avastada, et tema mõtteis pleiboilik stiil oleks kõrgemates äriringkondades paistnud kõigest plebeilik.
Suured šefid olid selleks ajaks mängust välja astunud. Nende rahale teenisid lisa lipsustatud kratid Tallinna viisakates kontorites, nende silmaalused olid varjudest raamitud ning intervjuud ajakirjandusele harvad; ilmselgelt oli tegu tõsiste töömeestega, kes, liikudes igapäevaselt kõrgemates sfäärides, väljasirutatud varbaotsaga harva kodumaa pinda puudutasid.
Üksnes amatöörid lükkasid pagemise viimasele minutile, kui nende salajased vestlused ja toimingud olid asjaomastele instantsidele juba aastaid teada ning giljotiini tera vabastatud, kuid alles poolel teel alla, ning nagu Antsu maja asustanud ärimees, kes peksleva südamega kaubikusse topiti, pidid ka nemad avastama, et keskmisest rohkem tutvusi ja paksem rahapakk ei ole see puhver, mis hoopi pehmendab.
Tänu sellele, et ärimees osutus üheks amatööridest ega polnud jõudnud ka maja valmis ehitada, Ants selle koha enampakkumiselt saigi. Esimesel korrusel, pärast kööki, elutuba ja nende magamistuba seisis ajutine kipssein, mis lahutas valminud majaosa poolikust. Põrand oli valatud, kuid talla all külm; siit ja sealt turritasid krobelisest betoonist välja vee- ja küttetorude otsad või paistis kirev kimp juhtmeid, kuid muus osas oli suurem osa esimesest korrusest sama tühi ja kajav kui siis, kui nad siia sisse kolisid. Köögis langes aeg-ajalt laest betoonipuru tööpinnale ja supipotti, nagu üritaks maja nende ümbert tükk tüki haaval kaduda; kui hamba all krõmpsatas, sai see keeleotsaga suunurka ja sealt lusikale lükatud ning pärast mõtlikku peanoogutust söömine jätkus.
Eks tema ja Signe lootused olid ka olnud suuremad.
Signe oli hoidnud maja laitmatus korras, pühkides ära iga tekkinud leivapuru või rasvapleki, käies kaks korda nädalas toad üle tolmuimejaga ja korra nädalas põrandalapiga ning hoides kraanikausi nõudest tühjana, nagu oleks ta igal ajal valmis külalisi vastu võtma. Selle kõrvalt joonistas ta ruudulisele paberile päris korralikus perspektiivis mitmesuguseid kappe, laudu ja toole, millega ta plaanis pooleliolevat majaosa sisustada, visandas paneelkardinaid ja ruloosid ning joonistas toolidele istuma kriipsujukusid, kes laiutasid nõutult oma kriipsukäsi ja naeratasid justkui vabandavalt. Tema ind näis olevat kantud ootusest. Ants tajus, et Signe võttis väikemagnaadi majja kolimist kui esimest sammu teel kuhugi kõrgemale, samas kui tema enda jaoks oli see juba kuhugi välja jõudmine – kui mitte tippu, siis olusid arvestades sinna lähedale. Üha suurema tõrksusega tegi ta naisega tema planeerimisfantaasiaid kaasa, ütles mõne värvi nime, kui temalt küsiti, näitas näpuga ühe või teise materjali peale, lausus õigetes kohtades „jah” või „ma arvan küll”, kuid ei leidnud sõnu ütlemaks, et see kõik jääb ilmselt tegemata, sest paremini kui ots otsaga nad kokku ei tulnud – ja sellegi jaoks pidi Ants töötama kahel kohal: pooltel päevadel Heinküla sadamas ning muul ajal remonditöökojas, kuhu ta aeg-ajalt ka Taanieli abiks kutsus.
Raudade vanast taluasemest olid säilinud eestiaegse abihoone vundamendi piirjooned ning ühes aiaservas seisis meetrikõrgune müürinukk, kuhu külge oli alustatud savitellistest suitsuahju ehitamist. Need olid ka ainsad silmaga nähtavad jäänukid minevikust. Uue elumaja juures ei olnud eelmine omanik tahtnud vanast midagi kaasa võtta: sissevarisenud katus ja seinad olid pilbasteks laiali tõmmatud ja minema veetud ning alusmüür välja