Come As You Are. Nirvana lugu. Michael Azerrad

kleebitud igasugu nägusid (sarnane pilt kaunistas kunagi hiljem ka üht Nirvana T-särki). Külalised saabusid majja mööda tagatreppi, läbi tillukese toa, kuni jõudsid prooviruumi. Buzzile ei meeldinud, kui proovis oli palju võõraid ja seetõttu pidid ripatsid rahulduma maja taga verandal passimisega, kuni Melvins proovi tegi. Bändi iga päev toimuv proov kestis tavaliselt kolm tundi või isegi kauem, kuid seda selle pärast, et iga paarikümne minuti järel tuli teha paus, mille jooksul mõni bändiliige ripatsitega mingit asja ajas.

      Ka Kurt püüdis Melvinsi liikmeks saada, kuid kukkus katsel haledalt läbi. „Ma vusserdasin seal totaalselt,” ütleb ta. „Ma olin nii närvis, et unustasin kõik lood ära. Ma ei suutnud sõna otseses mõttes ühtegi nooti mängida. Ainult seisin seal, kitarr käes, ja lasin selle tagasisidesse, ise näost punane.”

      Sellest aga polnud hullu, sest Kurt kirjutas ja salvestas samal ajal juba oma materjali. Matt Lukinil on meeles üks lindistus, mille Kurt oli oma lugudest ainult kitarri ja vokaaliga teinud. „Need olid tõeliselt lahedad lood,” meenutab Lukin, „eriti arvestades, et tegu oli meievanuse Aberdeeni kutiga, kes kitarri mängis – enamik poisse tahtsid mängida ainult Judas Priesti lugusid. Meie arvates oli see omamoodi kummaline, et mingi tüüp kirjutas ise lugusid ja mängis meelsamini neid kui Mötley Crüe omi.”

      Ning siis tutvustas Buzz Osborne Kurt Cobainile punki. Osborne lindistas mõne kasseti jagu lugusid, peamiselt Lõuna-California bändidelt nagu Black Flag, Flipper ja MDC. Esimese kasseti esimene lugu oli Black Flagi „Damaged II”, totaalne kriiskavate kitarride ja kaootiliste, kuid tormiliste trummide märul. „Sina lõhud, mina lõhun/ ma olen segaduses, olen segaduses/ Ma ei taha olla segaduses,” karjus laulja Henry Rollins.

      Kurt oli rabatud. „See kõlas nagu midagi teiselt planeedilt,” ütleb ta. „Mul kulus mitu päeva aega, et seda vastu võtta.” Nädala lõpuks oli aga temast saanud veendunud, enesekindel punkar. „Ma tundsin,” ütleb Kurt, „et see kõneles selgemalt ja realistlikumalt kui tüüpilise rock and roll’i sõnum.”

      Varsti pärast seda, 1984. aasta augustis, sõitsid Kurt, Lukin, Osborne ja teised Seattle’isse, et näha Black Flagi kontserti klubis Mountaineer plaadi „Slip It In” tuuri raames. Et pileti ostmiseks piisavalt raha hankida, müüs Kurt kaheteistkümne dollari eest maha oma plaadikogu, kuhu tollal kuulusid selliste bändide nagu Journey, Foreigneri ja Pat Benatari plaadid. „See oli tõeliselt vapustav,” ütleb Kurt kontserdi kohta. „Ma olin hetkega pungiusku pööratud.”

      „Punkariks saamine tõstis mu madalat enesehinnangut, sest see aitas mul mõista, et ma ei pidanud tingimata rokkstaariks saama – ma ei tahtnud rokkstaariks saada,” ütleb Kurt. „Ma kõndisin alati piiri peal – ühest küljest ma vahelduva eduga ei hoolinud, ei tahtnud ega ei suutnud, teisalt aga samal ajal mõnes mõttes siiski tahtsin. Tahtsin ennast inimestele tõestada. See tekitab segadust. Mul on nii hea meel, et ma tollal pungi leidsin, sest see andis mulle need vähesed aastad, mida ma vajasin, et suureks saada, oma väärtused selgeks teha ja mõista, milline inimene ma tegelikult olen.”

      „Ma olen tõeliselt õnnelik, et mul õnnestus punk avastada,” ütleb Kurt. „See oli nagu taeva kingitus.”

      Ka Osborne juhatas talle teed, kuidas uue keskkonnaga kohaneda. „Tal oli keskmiste jõmmide suhtes tõeliselt vinge hoiak,” ütleb Kurt. „Mulle avaldas see tõeliselt muljet. See oli järgmine: „Mõnita neid kuni viimase piirini, kus on veel võimalik terve nahaga pääseda.” Me käisime sportlaste pidudel ja kõndisime suurte musklitega meeste järel ja sülitasime neile selja peale. Ja kirjutasime roppe lauseid nende majade seintele, võtsime külmikust munad välja ja panime peremehe voodisse. Püüa terve nahaga pääseda, aga keera nii palju käkki kui suudad.”

      Lõpuks kohtas Kurt kutti nimega Jesse Reed, kes „oli ainus tore sõber, keda mul õnnestus Aberdeenis leida.” Peale kena kuti, kelle nimi oli Myer Loftin.

      Kurt kohtus Loftiniga kunstiklassis ja nad said sõpradeks, kui avastasid, et neile meeldis samasugune muusika – kõik alates sellistest bändidest nagu AC/DC, Aerosmith ja Led Zeppelin kuni pungini. Loftini sõnul „jättis Kurt keskmise siniste teksaste ja hoolitsetud soenguga igavavõitu tüübi mulje.” Ta oli tõeliselt üllatunud, kui sai teada, et Kurt oli muusik. „Ta oli üsna pehmeloomuline ja vaikne,” ütleb Loftin. „Väga tore, väga siiras.” Nad said headeks sõpradeks.

      Kurt ei teadnud alguses, et Loftin oli gei. Loftin mainis seda Kurtile varsti pärast nende tutvumist. „Ta ütles: mis siis, sest pole midagi, sa oled ikka mu sõber, ma armastan sind ikkagi, pole probleemi,” meenutab Loftin. „Ja me kallistasime.”

      Mõnikord jäi Loftin ööseks Kurti juurde koju ning Wendy, „lahe mamps,” lubas neil majas kuni hommikuni „pidutseda”, eeldusel, et nad kuhugi ei sõitnud. Ükskord tuli Wendy purjus peaga koju ja sattus neile peale, kui nad kanepit suitsetasid. Tehes abitu katse Kurti kanepisuitsetamisest võõrutada, sõi Wendy Kurti varud ära, jäädes selle tulemusena totaalselt kivisse ja haigeks. Vähem sündmusterohketel õhtutel istusid poisid Kurti toas, kus Kurt õpetas Loftinile kitarril Led Zeppelini käike.

      Kuid varjamatult geist sõbraga ringi käimine oli veidi riskantsem, kui Kurt oli arvanud. Ta ütleb: „Peagi hakkasin ma märkama, et inimesed vaatasid mind veelgi imelikumalt kui varem.” Teda hakati ahistama. See näis alati juhtuvat kehalise kasvatuse tunnis. Pärast seda, kui kõik olid end riidesse pannud, nimetas keegi Kurti pedeks ja tõukas ta vastu kappi. „Nad tundsid end ohustatuna, sest nad olid alasti ja pidasid mind homoks,” ütleb Kurt. „Seepärast nad mõtlesid, et peavad oma peenised kinni katma või mind lööma. Või mõlemat tegema.”