kodu ei olnud tüüpiline haagissuvila, vaid moodulmaja, mis oli osade kaupa veokiga haagistelinnakusse toimetatud ja seal kokku pandud. „See ei olnud üks neist luksuslikumatest topeltlaiadest, kus rikas valge rämps tavaliselt elas,” märgib Kurt.
Alguses oli kõik tore. Don ostis Kurtile minimootorratta ja nad olid tihti koos – käisid näiteks nädalavahetusel rannas või matkal. „Tal oli kõik olemas,” ütleb Don. „Raskused olid ületatud. Tema käsutuses oli kogu maja, tal oli mootorratas, ta võis teha just seda, mida tema tahtis, me tegime alati koos igasugu asju. Aga siis tulid veel kaks last ja uus ema…”
Don Cobain
Kord kinnitas Don Kurtile mõtlematult, et ta ei abiellu enam kunagi. 1978. aasta veebruaris tegi ta seda ikkagi. Uus naine tõi kaasa oma kaks last ning kõik kolisid korralikku majja Montesanos. Kurt ei saanud uute pereliikmetega üldse läbi, eriti võõrasemaga. „Ma pole tänaseni kohanud ühtegi teist niivõrd võltsi inimest,” ütleb ta. Don vaidleb vastu: „Ta on üks kõige toredamaid inimesi. Ta kohtles Kurti hästi, proovis igasuguseid asju, otsis talle tööd ja püüdis kõigega hakkama saada, aga poiss rikkus ise perega suhted ära – oma käitumise, tegude ja tegemata jätmistega.”
Kurt tegi koolist poppi ja keeldus koduseid töid tegemast. Doni sõnul hankis ta poisile restoranis abitöölise koha, kuid too ei suvatsenud isegi kohale ilmuda. Ta hakkas oma väiksema kasuvennaga tüli norima ja ka õde ei meeldinud talle – kuigi too oli Kurtist neli aastat noorem, jäeti ta tihti poissi valvama, kui vanemad välja läksid.
Mingil hetkel avastas ta, et isa oli hakanud tema kasuõele ja – vennale ohtralt mänguasju ostma. Samal ajal, kui tema oma keldritoas passis, käisid teised poes ning tulid tagasi mõne uue leluga.
„Ma püüdsin teha kõik, et ta tunneks end osana perekonnast ja kõigest,” ütleb Don, kelle väitel hankis ta Kurti seadusliku hooldusõiguse eelkõige selleks, et teda rohkem perekonnaga liita. „Aga ta ise ei tahtnud seda; ta soovis olla koos emaga, too aga polnud temast huvitatud. Ja nüüd on ema nii nunnu ja mina see paha mees.”
Kuid asjad ei pruugi nii lihtsad olla. „Ma olen vahel emotsionaalne, teinekord aga mitte ja ma lihtsalt ei oska end väljendada,” tunnistab Don. „Mõnikord võivad mu väljaütlemised inimestele solvavad tunduda. Ma ei taha kedagi solvata, aga vahel teen ma seda ilmselt enda teadmata.” Midagi sellist võis juhtuda ka Kurtiga. „Võimalik,” ütleb Don. „Täitsa võimalik.”
Kummalisel moel oleks Doni koos Kurtiga veedetud aastate osas tabanud justkui mälukaotus. Kuigi nüüd jätab ta toreda ja lihtsa mehe mulje, võis lahutuse taak tollal tema hämarama poole välja tuua. „Kas ma olin karmi käega?” küsib ta. „Hea küll, mu naine igatahes väidab seda. Ilmselt ma kõigepealt ütlen ja siis mõtlen. Ja ma solvan inimesi. Ja ma saan sellest üle ja unustan, teised aga mitte. Ma mäletan, kuidas mu oma paps peksis mind rihmaga, lõi mul silma siniseks ja muud värki, aga no ma ei tea, no võib-olla mõne laksu rihmaga andsin.”
„Don reageeris kõigele, mida Kurt tegi,” ütleb Wendy. „Kui tal pesapallimäng untsu läks, küttis ta pärast seda end sellise piirini üles, et hakkas Kurti alandama. Ta ei lasknud Kurtil kunagi väike poiss olla. Ta tahtis, et Kurt oleks väike täiskasvanu, käituks ideaalselt, ei teeks kunagi midagi valesti. Ta riidles pidevalt Kurtiga ja sõimas teda lollakaks. Ta ärritus äärmiselt kergesti ja – põmm, vops vastu pead. Mu ema ütleb, et mäletab, kuidas Don tõukas ükskord Kurti nii, et poiss lendas toa teise seina – ta oli siis umbes kuuene.” Don väidab, et ei mäleta midagi sellist.
„Seda nimetatakse eitamiseks,” märgib Wendy.
Pärast lahutust läks Don kaubalugejana tööle puidufirmasse Mayer Brothers. „Põhimõtteliselt,” ütleb Kurt, „jalutas ta lihtsalt kogu päeva ringi ja loendas palke.”
„Tema nägemus isa ja poja päevast oli selline, et ta võttis mind laupäeviti ja pühapäeviti tööle kaasa,” jätkab Kurt. „Ma istusin ta kontoris, sellel ajal kui tema ringi käis ja palke loendas. Tõepoolest äärmiselt põnev nädalavahetus.” Isa kabinetis joonistas Kurt pilte ja tegi tüngakõnesid. Mõnikord läks ta välja lattu ja mängis lauavirnade otsas. Pärast kõike seda meelelahutust istus ta isa kaubikusse ning kuulas üha uuesti ja uuesti Queeni kassetti „News of the World”. Vahel kuulas ta seda nii kaua, et aku sai tühjaks ja nad pidid leidma kellegi, kes aitaks auto juhtmetega käivitada.
Keskkoolis käis Don koos teistega jooksmas, kuid spordis polnud ta kunagi eriti tugev – võimalik, et oma väikese kasvu tõttu. Doni isal olid poja suhtes suured lootused, kuid ta lihtsalt ei suutnud teistega võistelda. Mõned arvavad, et just see oli põhjuseks, miks Don sundis Kurti sporti tegema.
Põhikoolis pani Don Kurti maadlustrenni. Kurt vihkas kurnavaid treeninguid ja mis veel hullem, kohustust viibida sportlaste seltskonnas. „Ma vihkasin iga sekundit sellest,” ütleb Kurt. „Ma vihkasin seda nii kuradi moodi.” Õhtul, kui ta trennist koju jõudis, „ootas mind vastik, hangunud ja kuiv söök, mille mu kasuema oli suure armastuse ja hoolega valmistanud ja mis oli seisnud seal lõunast saadik, pliit madalale kuumusele keeratud, kõik oli täiesti ära kuivanud ja jälk. Ta oli maailma halvim kokk.”
Kõigele vaatamata ütleb Kurt, et tal läks maadluses päris hästi, eelkõige põhjusel, et ta sai oma viha matil välja valada. Kuid tähtsa võistluse päeval otsustas Kurt isale kätte maksta. Ta sammus koos vastasega matile ja võttis lähteasendi sisse, Don aga istus samal ajal tribüünil ja ergutas poega. „Ma olin käpuli maas, vaatasin üles isa poole ja naeratasin ning ootasin kohtuniku vilet,” meenutab Kurt. „Vahtisin talle otse näkku ja jäin siis lihtsalt liikumatuks – tõmbasin käed kokku ja lasin teisel kutil ennast maha suruda. Sa oleks pidanud ta ilmet nägema. Tegelikult marssis ta poole matši pealt välja, sest ma tegin sedasama mingi neli korda järjest.” Don ei mäleta enda sõnul ka seda lugu, ent Kurt ütleb, et selle tulemuseks oli üks neist kordadest, kui ta pidi kodust välja kolima ning tädi ja onu juurde elama minema.
Kord viis Don Kurti ka jahile, ent kui nad metsa jõudsid, keeldus Kurt koos jahiseltskonnaga edasi minemast. Ta veetis kogu päeva päikesetõusust loojanguni autos. „Nüüd, kui ma seda uuesti meenutan,” ütleb Kurt, „siis mõistan, et minu jaoks ei olnud loomade tapmine õiglane, eriti veel meelelahutuseks. Tollal ei saanud ma sellest veel aru. Ma lihtsalt teadsin, et ei tahtnud seal olla.”
Vahepeal oli Kurt hakanud enda jaoks avastama ka teistsugust rokkmuusikat kui Beatles ja Monkees. Pärast seda, kui keegi oli Donile soovitanud liituda Columbia plaadi- ja kassetiklubiga, hakkas tal tekkima üsna soliidne plaadikogu. Igal kuul saabusid postiga Aerosmithi, Led Zeppelini, Black Sabbathi, Kissi ja teiste sarnaste bändide plaadid. Don ei viitsinud neid kunagi pakist välja võtta, ent kui nood olid mõne kuu avamata seisnud, tegi seda Kurt.
Samuti oli Kurt hakanud väljas käima mõne kutiga, kes kandsid merekarbikeesid, pikki juukseid ja Kissi T-särke. „Nad olid minust märksa vanemad – ilmselt põhikooli lõpuklassides,” ütleb Kurt. „Nad tegid kivi ja minu arvates olid nad lahedamad kui mu nohikutest neljanda klassi sõbrad, kes „Happy Days’i” vaatasid. Ma kutsusin nad endale külla ja pakkusin neile oma toitu, et lihtsalt nendega sõber olla.” Need stoner-tüübid märkasid peagi Doni imepärast plaadikogu ja õhutasid Kurti neid kuulama. „Pärast seda, kui nad olid mu selle muusikaga kokku viinud,” meenutab Kurt, „hakkasin ma ise ka väikeseks stoner-kutiks muutuma.”
„Isegi väiksena ei teinud ta kunagi suud lahti ega öelnud, mis talle muret tegi või mida ta tahtis,” ütleb Don. „Ta on nagu mina – ära ütle midagi, küll kõik laheneb iseenesest. Ja ära selgita. Lihtsalt hoia kõike enda sees, kuni see ükskord kõik välja purskab.”
„Pärast abiellumist olin mina tema jaoks tähtsuselt viimaste asjade hulgas,” ütleb Kurt. „Ta ei üritanudki midagi, sest oli kindel, et ema oli mulle ajupesu teinud. See on ikka tõeliselt nõrk seisukoht, millele oma poja elu asetada.”
„Ma ei pea tegelikult oma isa mingiks matšojurakaks,” ütleb Kurt. „Ta pole pooltki nii äärmuslik kui paljud isad, keda ma näinud olen.” Aga miks siis