või mille akende ette on löödud lauad. Ainsad paigad, millel hästi läheb, on kõrtsid, nagu näiteks Silver Dollar ja tabava nimega Pourhouse, samuti kohalik pandimaja, mis on pungil püsse, kettsaage ja elektrikitarre. Grays Harbori maakonna enesetappude määr on kogu riigis üks kõrgemaid; alkoholism lokkab ja crack jõudis linna juba aastaid tagasi.
Siinsed inimesed vihkavad tähnikkakku – kohalike elanike autode põrkerauad on täis kleepse retseptidega, kuidas sellest ohustatud linnust toitu valmistada. Tegelikult aga on tööpuuduse peamised põhjused puidutööstuse hajutamine, tööjõukulude suurenemine ja automatiseerimine. Ühes linna suurimas saeveskis oli kunagi ohtralt töölisi, nüüd aga on neid alles jäänud viis: neli meest ja arvutiga juhitav lasersaepink.
Üheks kiireima arenguga tööstusharuks maakonnas on marihuaana ja psühhedeelsete seente kasvatamine, millega inimesed tegelevad, et oma napile või olematule sissetulekule lisa teenida.
Lood pole siin aga sugugi alati nii halvad olnud. Omal ajal oli Aberdeen elust kihav sadam, kus meremehed peatusid, et puhata, süüa ja lustakate naiste seltskonda raha eest nautida. Tegelikult võib öelda, et kunagi oli kogu linn üks suur hooramaja, mille keskmes jooksis kurikuulus Hume Street (viiekümnendatel nimetasid linnaisad selle ümber State Streetiks, püüdes vanu mälestusi kustutada). Hiljem sai linnast raudteesõlm ning kümnete saeveskite ja puidufirmade kodu. Aberdeen kubises noortest poissmeestest, kes puidutööstuses roppu raha teenisid, ning prostitutsioon õitses. Ühel hetkel tegutses kesklinna piirkonnas tervelt viiskümmend bordelli (ehk nn naiste pansionaati, nagu neid kutsuti). Selline olukord kestis kuni viiekümnendate lõpuni, mil politsei viimaks vahele astus. Mõne arvates on Aberdeeni räpane minevik asjaolu, mis linna elanikele seni alaväärsuskompleksi tekitab.
Just siin sündiski 20. veebruaril 1967 Kurt Cobain, koduperenaise Wendy Cobaini ja tema abikaasa Donaldi, Chevroni hooldusjaama mehaaniku laps. Noored alustasid iseseisvat elu lähedal asuva Hoquiami linnakese üürimajas ning kolisid Aberdeeni, kui Kurt oli saanud pooleaastaseks.
Kurt ei teadnud kaua oma perekonnanime päritolu. Ainsa faktina teadis ta, et tema emapoolne vanaisa oli sakslane. Alles hiljuti sai ta teada, et tema suguvõsa isapoolne liin koosnes täisverelistest iirlastest ning Cobain oli mugandus nimest Coburn.
Kuigi Cobainide sissetulek olid kasin, algas elu nende kuldsete kiharatega poja jaoks väga hästi. „Mu ema oli alati minusse äärmiselt kiindunud,” ütleb Kurt. „Hüvasti jättes tegime me alati musi ja kalli. See oli tõeliselt lahe. Mind hämmastab, et paljudes peredes sellist kommet ei ole. Need olid päris õndsad ajad.”
Kurti õde Kim sündis vennast kolm aastat hiljem, kuid selleks ajaks oli Kurti ja ta ema vahel tekkinud juba tihe side. „Esimene laps on kogemus, mida pole võimalik ületada,” ütleb Wendy, kes on praeguseks uues abielus ja elab endiselt samas Aberdeeni majas koos abikaasa ning kaheksa-aastase tütrega. „Ükski teine laps ei saa sellele ligilähedalegi. Ma olin talle täielikult pühendunud. Tegelesin temaga igal hetkel, mil ainult sain.”
Kurt oli ilmselgelt terane laps. „Ma mäletan, kuidas helistasin oma emale,” meenutab Wendy, „ning kurtsin, kuidas mind pisut hirmutas, et tal oli selliseid mõtteid, mida ma polnud kunagi ühegi teise väikese lapse puhul kohanud.”
Kurt oma teise sünnipäeva eel
Muusika vastu hakkas Kurt huvi tundma kaheaastaselt. See polnud üllatav, sest kogu tema emapoolne suguvõsa oli väga musikaalne – Wendy vend Chuck mängis rokkbändis, tema õde Mary mängis kitarri ja kõikidel teistel oli muusikaline anne mingil kujul olemas. Jõulud möödusid alati laulu või näitemänguga.
Wendy onu Delbert Fradenburg võttis endale uueks nimeks Dale Arden, kolis Californiasse, kus temast sai ooperihäälega ballaadilaulja ja salvestas neljakümnendate lõpus ja viiekümnendate alguses mõned plaadid. Ta sai sõbraks näitleja Brian Keithiga, kes osales hiljem kuuekümnendate komöödiasarjas „Family Affair” ning Jay Silverheelsiga, kes mängis Tontot teleseriaalis „Lone Ranger”. Nagu Wendy naljatamisi ütleb: „Selles kuulsusevärgis pole meie pere jaoks midagi uut.”
Kui Kurt oli umbes seitsmeaastane, sai ta tädi Mary käest kuulamiseks biitlite ja Monkeesi plaate. Samuti kutsus tädi Kurti enda juurde külla, kui ta ansambel proovi tegi. Mary oli kantrimuusik, on salvestanud ühe singli ning mänginud palju aastaid mitmes Aberdeeni kõrtsibändis. Mõnikord esines ta ka üksi Riviera restoranis ja kord õnnestus tal saada teine koht kohalikus talendivõistluse telesaates „You Can Be a Star”.
Mary üritas Kurti kitarri mängima õpetada, kuid poisil ei olnud kannatlikkust – tegelikult oli tal üldse paigal püsimisega raskusi. Tal oli diagnoositud hüperaktiivsus.
Nagu paljud tema põlvkonna lapsed, oli ka Kurt saanud ravimit nimega Ritalin, mis avaldas hüperaktiivsusele vastutoimet. Selle mõjul ei suutnud ta kuni kella neljani hommikul uinuda. Rahustite tulemusena jäi ta aga koolis magama. Lõpuks prooviti jätta tema toidusedelist välja suhkur ja kurikuulus punane toiduvärv nr 2 ning see aitas. Hüperaktiivsel lapsel oli muidugi raske suhkrust hoiduda, sest Wendy sõnul „on nad sellest täielikus sõltuvuses”.
Kuid kommidest ilma jäämine ei vähendanud Kurti elurõõmu. „Igal hommikul tõusis ta üles, olles õnnelik, et uus päev on käes,” ütleb Wendy. „Ta oli nii indu täis. Ta tuli jooksuga oma magamistoast, tundes vaimustust, et päev on alanud ning ootas kannatamatult, mida see endaga kaasa toob.”
„Ma olin erakordselt rõõmsameelne laps,” ütleb Kurt. „Ma kilkasin ja laulsin kogu aeg ning võisin seda teha lõputult. Vahel tulid teised lapsed mulle kallale, sest ma tahtsin mängida ja tüütasin nad oma nõudmistega täiesti ära. Minu jaoks oli mäng väga tõsine asi. Ma olin lihtsalt ehedalt õnnelik.”
Oma põlvkonna esimese lapsena suguvõsas oli Kurtil ainuüksi ema poolt seitse onu ja tädi, kes kõik üksteise võidu teda hoida tahtsid. Olles harjunud pideva tähelepanuga, lõbustas ta kõiki, kes teda jälgida viitsisid. „Ta oli nii dramaatiline,” meenutab Wendy. „Ta võis end poes põrandale pikali visata, et mõni vanamees vaataks, kuidas ta laulab.” Üheks Kurti lemmikplaadiks oli Arlo Guthrie’ „Alice’s Restaurant”. Tihti laulis ta Guthrie lugu „Motorcycle Song”. „I don’t want a pickle/I just want to ride on my motorcycle/ And I don’t want to die!”1 Kui Kurt oli seitsmeaastane, sai ta tädi Mary käest basstrummi. Poiss riputas selle endale kaela ja läks tänavale ringi uitama, peas jahimehemüts ning jalas isa tennised. Ta lõi trummi ja laulis biitlite lugusid, nagu näiteks „Hey Jude” ja „Revolution”.
Kurtile ei meeldinud, kui mehed ta ema vaatasid – Wendy oli väga sarmikas blond sinisilmne naine. Doni ei paistnud see kunagi häirivat, ent Kurt muutus alati vihaseks ja armukadedaks. „Emme, see mees vaatab sind!” ütles ta. Ükskord kurjustas ta isegi politseinikuga.
Juba kolmeaastaselt ei sallinud Kurt politseinikke. Neid nähes võttis ta lauluviisi üles: „Võmmid tulevad, võmmid tulevad! Nad tulevad ja tapavad su ära!” „Alati, kui ma politseid nägin, hakkasin ma seda laulu laulma, näitasin nende poole näpuga ja ütlesin, et nad on kurjad,” meenutab Kurt muiates. „Mul oli politsei suhtes täielik vastumeelsus. Ma ei sallinud neid üldse.” Kui Kurt oli paar aastat vanemaks saanud, täitis ta 7-Upi purke kivikestega ja loopis neid politseiautode suunas – tõsi küll, iialgi pihta saamata.
Umbkaudu samal ajal õppis Kurt kusagilt selgeks keskmise sõrme näitamise. Kui ta ema linna peal asju ajades ringi sõitis, istus Kurt auto tagaistmel ja tõstis rõõmsalt näppu kõikidele, kellest nad möödusid.
Ajaks, kui Kurt õppis teises klassis, olid kõik märganud tema head joonistamisoskust. „Varsti,” ütleb Wendy, „muutus see tema jaoks lausa koormavaks. Kõik kinkisid talle ainult pintsleid või molberteid. Tal võis sellest täiesti kõrini olla.”
Kõik leidsid, et Kurti joonistused ja maalid olid suurepärased. Ise oli ta teist meelt. „Ta ei olnud kunagi oma piltide üle rõõmus,” ütleb Wendy. „Erinevalt tavalistest kunstnikest, ei jäänud ta iialgi nendega rahule.” Kord tõi Kurt