head muusikat.
Uurimistöö, mida läks tarvis, et sõltumatu muusika mädasoos orienteeruda, oli paras ninanips laiatarbemuusika tootjatele. See oli äärmiselt tüütu ülesanne suurplaadifirmade jaoks, kes olid harjunud kasutama reklaamidollareid, et tarbijaid enda lõa otsas hoida. Sõltumatu muusika eeldas sõltumatut mõtlemist, hõlmates nii selle muusika tegijaid, müüjaid kui ka ostjaid. Uue Calamity Jane’i singli leidmine on märksa raskem ülesanne kui viimase C + C Music Factory CD ost.
1990. aastal ei jõudnud edetabeli tippu ükski rokialbum, mis andis mõnele eksperdile alust roki lõppu kuulutada. Raadioprogrammide koostajad, kes püüdsid kujundada täiuslikku sihtrühma, olid muusikapublikut süstemaatiliselt killustanud ja näis ebatõenäoline, et rokifännid suudaksid sedavõrd arvukalt ühe kindla plaadi ümber koonduda, et see tabelis esikohale tõuseks. Ja samal ajal, kui rokk degenereerus ümaraks lihvitud võltsmässuks, tabasid teised žanrid, nagu näiteks kantri ja räpp, märksa täpsemalt masside meeleolu ja muresid. Kuigi 1991. aastal jõudis esikohale ka mitu teist rokialbumit, suutis „Nevermind” ühendada kuulajaskonna, mis polnud kunagi varem ühel meelel olnud – kahekümnendates noored.
Olles väsinud vanadest peerudest nagu Genesis ja Eric Clapton või kunstlikest moodustistest nagu Paula Abdul ja Milli Vanilli, keda neile peale suruti, tahtsid kahekümnesed saada iseenda muusikat. Sellist, mis väljendaks nende tundeid. Uskumatult paljude noorte vanemad olid lahutatud. Nad pidasid ennast esimeseks Ameerika põlvkonnaks, kellel oli vähe lootust oma vanematest edukamad olla; põlvkonnaks, kes pidi kannatama Reagani kaheksakümnendate ohjeldamatute kulutuste tagajärjel, kelle seksuaalsuse haripunkti kohal lasus AIDSi vari ja kes nägi lapsepõlves õudusunenägusid tuumasõjast. Nad vaatasid jõuetult pealt, kuidas ühiskond lahinguks valmistus ja suurem osa osa nende elust möödus ajal, mil Valge Maja peremees oli Reagan või Bush; ajal, mil seksuaalsus ja kultuur olid alla surutud. Ning kõige selle valguses tundsid nad end abitu ja eksinuna.
Kaheksakümnendatel aastatel protesteerisid paljud muusikud poliitilise ja sotsiaalse ebavõrdsuse vastu, kuid enamik neist olid beebibuumi lapsed, nagu näiteks Don Henley, Bruce Springsteen ja Sting. Ning paljud fännid nägid selles protestis just seda, milles asi tegelikult seisnes: poseerimist, vooluga kaasaminekut, ennast õigustavat enesereklaami. Miks Duran Duran tegelikult Live Aidil esines? Kurt Cobaini reaktsioon rasketele aegadele oli nii otsene kui olla sai ning kirjeldamatult ausam. Ta karjus.
Siiski pole õige nimetada Kurt Cobaini ühe põlvkonna eestkõnelejaks. Bob Dylan oli oma põlvkonna eestkõneleja. Kurt Cobain ei anna vastuseid ega esita ka peaaegu üldse küsimusi. Ta kaebleb ängistuses, joobudes negatiivsest ekstaasist. Ja kui see on tolle aja teismelise hinge hääl, siis olgu nii.
Albumi „Nevermind” lood võisid rääkida võõrandumisest ja apaatiast, kuid võõrandumisel ja apaatial asjade suhtes ei olnud nagunii erilist tähtsust. Seevastu aga on ansambel väljendanud tugevaid tundeid feminismi, rassismi, tsensuuri ja eriti homofoobia suhtes. Ning vähimagi vihje passiivsusele pühkis minema muusika meeletu jõud (eriti Dave Grohli plahvatuslik trummikäsitlus) ja vaieldamatu laululoomisoskus. See oli kirglik muusika, milles puudus igasugune teesklus. Nirvana oli väeti põlvkonna väeallikas.
Bändiliikmete lapsepõlv oli iseloomulik kogu generatsioonile. Kõik kolm pärinesid lagunenud perest. Kõik kolm (ja isegi nende varasem trummar) olid lapsena valusalt võõrandunud; kaks neist ei lõpetanud keskkooli.
Kuigi neid peetakse „Seattle’i stiili” esindajaiks, pole tegemist Seattle’i ansambliga – Kurt Cobain ja Chris Novoselic pärinesid kaugest Aberdeeni rannikulinnakesest Washingtoni osariigis. Just seal sai bänd küpseks, tegutsedes samal ajal ka lähedal asuvas Olympias, mis oli koduks nii plaadifirmale K Records kui ka nn naiivpopibändile Beat Happening. Mõlemal oli Nirvanale oluline filosoofiline ja vahest ka muusikaline mõju. Kui Kurt rääkis pungist, ei pidanud ta silmas rohelisi juukseid ja haaknõelu nina küljes. Tema jaoks tähendas see K, Touch & Go, SST ja teiste vihaste sõltumatute plaadifirmade isetegemise ja iseolemise indie-lähenemist. See oli katse päästa muusika suurfirmade küüsist ja tuua see tagasi rahvale, muuta see elektrooniliseks rahvamuusikaks.
Nirvana liikmed ei olnud ilmselgelt palgatöölised (nad käisid oma plaadifirma Los Angelese kontoris täpselt üks kord) – nad hoidusid hoolikalt kõrvale idealiseeritud üldisest peavoolust, mida kultiveerisid Madison Avenue, telekanalite juhid, suured plaadifirmad ja Hollywood. Kui kasutada nüüdseks levinud väljendit, siis esindas Nirvana alternatiivi. Fakt, et kaheksa miljonit inimest väitsid end samamoodi tundvat, tähendas peavoolu ümbermõtestamist.
Paljud edetabelitesse jõudnud bändid tegid piisavalt head muusikat, kuid see oli pelgalt meelelahutus. Nirvana muusika tekitas vastukaja. See ei olnud sile ega kalkuleeritud. See oli vaimustav, hirmutav, kaunis, paheline, hooletu ja ülevoolav. Ja lisaks rütmile sai seda ka kaasa ümiseda.
Bänd ei oodanud kuulsust ega olnud selleks valmis. See tuli ootamatult. See oli nende jaoks piinlik. See oli liiga palju liiga kiiresti. Chris ja Dave elasid seda rängalt läbi, Kurt aga veelgi rängemalt. Suurema osa 1992. aastast hoidsid nad madalat profiili ning alles järgmise aasta varakevadel suutsid Kurt, Chris ja Dick tagantjärele meenutada, mis oli juhtunud.
Dave rääkis oma loo tagasihoidlikus Seattle’i salvestusstuudios nimega Laundry Room, mis kuulus talle kahasse vana sõbra ja trummitehniku Barrett Jonesiga. Keset põrandat pillide, võimendite ja kaablite vahel istudes kandis ta särgirinnas K Recordsi märki ja kugistas naabruses asuvast 7-Eleveni poest toodud rämpstoitu. Dave on kõneosav ja näeb oma 24 eluaasta kohta märksa küpsem välja. Ta on äärmiselt enesekindel; tal pole suurejoonelisi pettekujutlusi, ent samas ei alahinda ta ennast. „Ta on kõige paremini tasakaalus kutt, keda ma tean,” meeldib Kurtile öelda.
Dave on neist kolmest kõige silmapaistmatum – lõppude lõpuks pole ta kahemeetrine nagu Chris ega frontman nagu Kurt. Sarnaselt Chrisiga käib ta pidevalt Seattle’is kontsertidel, kus teda võib näha muu rahva hulgas seismas. Tema seis on ideaalne ja ta teab seda hästi – ta kuulub ühte maailma kõige edukamatest rokkbändidest, ent sellele vaatamata võib ta õhtul rahulikult linna peale minna ja olla kindel, et inimeste loendamiseks, kes ta ära tunnevad, piisab ühe käe sõrmedest.
„Chrisil on kuldne süda,” ütleb üks ta perekonnatuttavatest. „Ta on hea hing.” Chris räägib aeglaselt, sõnu valides, ning kuigi ta pole raamatutarkusi täis intellektuaal, on tal geniaalselt selge mõistus ja alati varnast võtta otsekohesed arvamused, mis lõpetavad keerutamise. See „uudistefriik”, nagu ta end ise nimetab, on äärmiselt huvitatud ja teadlik olukorrast, mis valitseb endises Jugoslaavias, kust tema perekond pärineb.
Ta elab koos oma kauni ja tasakaaluka naise Shelliga tagasihoidlikus majas, mis asub Seattle’i vaikses agulipiirkonnas. Nad pole seal üksi – majas elab ka Chrisi õde Diana ning tuurikorraldaja Alex Macleod, rõõmsameelne hobusesabaga šotlane, kes on nii ustav, et kaitseks tõenäoliselt iga bändiliiget oma elu hinnaga. Chrisi vend Robert käib neil pidevalt külas. Märtsi alguses peatusid siin Sonic Youthi liikmed Kim Gordon ja Thurston Moore, kui nad maailmaturnee lõpukontserdiks linna saabusid. Gordon, Moore ja Mark Arm Mudhoneyst astuvad läbi pärast kogu päeva kestnud osturetke plaadipoodi; üheks saagiks on vana, 78-kiirusega Benny Goodmani plaat. Kui päevinäinud Victrola grammofoni sahina ja prõksatuste vahelt hakkab kostma „Royal Garden Blues”, ütleb Chris Moore’ile muiates: „Vaat see on low-fi. Just nii peabki meie uus plaat kõlama!”
Hiiglaslik plaadiautomaat seisab keset elutuba, mida kaunistab komisjonipoest hangitud retromööbel, ent peaaegu kõik (kaasa arvatud kassid Einstein ja Doris) eelistavad istuda köögis. Külmik on täis topitud orgaanilist ninni ja säilitusaineteta nänni. Võimaluse korral kasutatakse makulatuuripaberit. All keldris, kus Chris eelmisel õhtul enne seda, kui bänd „In Uterot” salvestama läks, korraliku peo maha pidas, asub viiekümnendate lõpu stiilis baarilett ja kolm pinballi-masinat: Kiss, Addams Family ja Evel Knievel. Vanad sõbrad, nagu Matt Lukin Mudhoneyst, Tad Doyle TAD-st ja Dee Plakas L7-st, uued sõbrad nagu Eddie Vedder, Nirvana lähikonda kuuluvad inimesed, nagu Ernie Bailey ja Gary Gersh Geffen/DGC esinejate ja repertuaari osakonnast, pidutsesid varaste hommikutundideni. Shelli kostitas rahvast taimetoidusnäkkidega.
Chrisil on jalad kindlalt