Ajateenija tasuta kiri. Sergo Selder

      Ja kui sa oled olemas,

      siis tee nii, et

      me saaksime sel

      nädalavahetusel koju.

      Aamen.

      SISSEJUHATUS ASJASSE

      Mis asi see on selline?

      See on minu päevaraamat, mida hakkasin kirjutama paar päeva enne ajateenistusse minekut. Väike märkmik, mida ma kaheksa kuud järjest kogu aeg pükste vasakus küljetaskus kandsin ja mille sissekannetest enamus on kirjutatud väeosa peldikus suuremate väljaheitmiste kõrvalt. Nii et kui keegi minu kaasvõitlejatest kunagi mõtles, et mida see Selder seal kambris nii kaua sahmerdab, siis võib ta nüüd mõista, et ei olnud seal miskit salapärast ludistamist, vaid pesueht kirjatöö käimas.

      Kõik siin kirjutatu on tõesti toimunud ja kannab ainult selle konkreetse hetke emotsioone ja mõtteid. Võib-olla ei ole mõned dialoogid just sõna-sõnalt sellised olnud, kuid sellised vestlused siin kirjutatud teemadel on tõepoolest olnud.

      Võib-olla on seda natuke raske lugeda, sest ajaliselt tundub asi hüplik. Põhjus on selles, et ma kirjutasin päevasündmusi üles mõnikord õhtul, vahel keset päeva, vahel järgmisel hommikul ning aeg-ajalt kirjutasin hoopis, mis meid ees ootab või mis hetkel toimub. Ning loomulikult on iga päeva emotsioonid erinevad.

      Põhiliselt on juttu nooreajast, mil ma peaaegu iga päev midagi kirjutasin. Pärast seda muutus elu tuimemaks ja ei tulnud selle pealegi, et midagi kirjutada, nii et seal on väga suured lüngad.

      Muudan siin ka teiste osalejate nimed ära, sest siin võib ette tulla isiklikke märkusi kellegi suunal ja pole mõtet ajast ja arust emotsioone praeguse eluga väljaspool väeosa segada.

      „Ajateenija tasuta kiri” on tekst templil, mis vahtkonna putkas ajateenijate väljaminevatele ümbrikele löödi.

      Sissejuhatuseks veel seda, et ma ei arva, nagu minu ajateenistus iseäranis sündmusterohke oleks olnud või hullult eriline võrreldes teiste ajateenijatega läbi aegade. Olles kuulnud kõiksugu lugusid erinevatelt inimestelt eri aegadest, peaks pigem ütlema, et see oli päris rahulik teenistus. Aga selline ta oli, mis sest enam.

      Kui keegi arvab, et sõjaväkke pääseda on lihtne, siis ta eksib rängalt. Ma olin üks neist inimestest, kes astus 1997. aastal ülikooli, mis tähendas, et automaatselt määrati kogu see seltskond reservi ning sõjaväkke minna polnud vaja.

      Aga ma tahtsin minna. Ja, vahi värki, nemad ei tahtnud mind võtta. Sel ajal kui ajalehed kirjutasid nutulaule sellest, kuidas poisid hoiavad teenistusest kõrvale, on kehva tervisega ja et sõjaväkke oleks vaja rohkem haritud inimesi, öeldi Riigikaitse osakonnast (RKO) mulle, et neil on plaan ees ja sellest ei saa kõrvale kalduda. Hullult käis pinda.

      Kokkuvõttes kulus umbes aasta sellest hetkest, mil ma esimest korda RKO uksest sisse jalutasin, kuni selleni, mil sealt bussi peale astusin ja väeosa poole veerema hakkasin. Selle aja jooksul kulus palju mannetut jonni: „Ma tahan, ma tahan, ma ju nii väga tahan!!!”, kõvasti veenmist ning hulk niiditõmbamist ja tutvuste kasutamist. Igatahes, sinna ma jõudsin.

      VIIMANE ÕHTU

      Viimane õhtu kodus. Istume isaga köögis, teeme suitsu. Päris palju. Ma ei viitsi teda kuulata, sest see jutt tüütab tõsiselt ära. Ja mis seal salata, vägisi kipun mõtlema rohkem sellele, mis mind ees võib oodata. Eks neid jutte sõjaväest on igasuguseid. Lõbusaid, tüütuid, täis vastikust ja värdjaid inimesi, nostalgilisi ja ilustatuid. Igasuguseid. Ei viitsi mõelda, süütan järjekordse Leegi.

      Tahaks kah jooki panna, aga sõlmisime just vanema vennaga kihlveo, et järgmised kaheksa kuud kumbki meist ei joo tilkagi alkoholi. Endast on pohhui, paljukest mul seal ikka ahvatlust on.

      Meenuvad anekdoodid sõjaväest ja vanglast, mis on täis sümboleid, slängi ja arusaamatuid mõisteid ning seoseid. Persse, ei viitsi mõelda.

      „Jaa-jaa, ega see pole vene sõjavägi,” irvitab vanamees.

      Vene sõjavägi.

      Kurat.

      Igakord kui läheb jutt sõjaväe peale, hakkavad vanamehed mölisema oma vene sõjaväest. Küll olid kõik kõvad mehed! Tegelikult üritasid kõik iga hinna eest sellest kõrvale hiilida. Kartsid, raisk. Vägisi pidid selle üle elama ja nüüd on kõvad mehed, nagu oleks üksi kogu vene sõjaväe vastu sõjas käinud.

      Ma ei lähe vene sõjaväkke, saad sa aru. See on Eesti sõjavägi.

      Ah, ei viitsi möliseda. Kustutan juba kuuenda suitsu ja vaatan viiendat korda üle, kas kõik asjad on olemas.

      Mis asju seal ikka vaja on. RKO tädid ütlesid, et seal on kõik olemas. Paberilipikul, kus ilmumiskohustus kirjas, ei nõuta küll ülearu palju.

      „Lääne Riigikaitse Osakonna juhataja otsus. Kodanik Sergo Selder. Vastavalt kaitseväeteenistuse seadusele olete kutsutud kaitsejõudude ajateenistusse. Käsin Teil ilmuda teenistuskohta ärasaatmiseks 20. sept. kell 9.30 aadressil Kuressaare, Väljaku 5. Kapten Kaupo Kuningas. Lääne Riigikaitse Osakonna juhataja.

      Tähelepanu!

      Ilmumisel kaasa võtta: isikutunnistus (pass), kaitseväeteenistuse tunnistus, autojuhtidel autojuhiload, isiklikud hügieenitarbed, haigekassa kaart.

      Teated telefonil (245)33888.”

      Lisaks veel kolm pakki Leeki. Ja mu roheline märkmik. Rohkem ei tahtnud esialgu võtta, kurat teab, mis seal toimub, ja pealegi rääkis noorem vend, et noortel ei tohi liiga palju asju olla. Nii et hommikul dressid selga, ketsid jalga ja minek. Märkmik on telefoninumbrite ja aadresside pärast. Mobiiltelefoni jätan koju vennale. Seal pole sellega ometi midagi teha.

      Läksin tossusesse kööki.

      Vanamees patrab omaette. Teen veel paar suitsu. Varsti saab siit minema. Eks paistab. Peaasi, et ei peaks mõnda aega enam ühtegi kursusetööd tegema või mingeid teooriad lugema või raamatukogus asjalik olema. Ülikoolist on suurem kopp ees kui pabin teadmatuse pärast, mis toimuma saab.

      MINEK

      Astusin hommikul üheksast kodust välja. RKO on kodust umbes viie-kuue minuti kaugusel, aga ma tahtsin natuke jalutada, nii et läksin ringiga. Panin kohe ühe suitsu ette ja vahtisin ringi. On septembri keskpaik ja ilm on kuradi ilus. Kõik on kena, aga dressides on sitt olla.

      Eks väike pabin oli kah ikka, aga selle imesin suitsuga alla.

      RKO ees oli päris palju rahvast. Mitmed tuttavad näod, aga ei ühtegi päris sõpra või nii. Mõni põdes pohmakat, teine jättis hüvasti oma tüdrukuga. Enamik passis niisama õues ja vahtis hämmingus ringi. Keegi naeris valjusti – tüüp, keda saatis ära purjus sõpradest seltskond. Mõnus. Teistel jälle lapsevanemad kaasas.

      Tegin veel mõned suitsud. Mingi pidepunkt päris eluga peab ju kah olema.

      RKO-s oli keegi tüüp ja keegi tädi, kes nimekirja järgi hüüdsid nimesid ja kutsusid meid bussi. See oli tavaline maaliinibuss.

      Paar nime jäi vist puudu. Aga mis teha, hakkasime sõitma. Kuid mitte enne, kui RKO-tüüp oli väikese kõne maha pidanud.

      „Pidage meeles, sellest hetkest olete te kõik juba kaitseväelased ja kui keegi teist otsustab praamil ära joosta, siis võrdub see hüppesse minekuga ja teda karistatakse vastavalt,” rääkis tüüp kuiva ja keskmiselt valju häälega. „On arusaadav?”

      Mingi mõmin. Keegi magas. Kuskil tagapool kolisesid pudelid.

      Sõit oli üsna igav ja mõttetu. Midagi ei toimunud. Oli mingi hämar vaikus. Vahele mingit möla. Umbes nii jõudsime lõpuks Kuivastusse. Aga praamini oli veel kõvasti aega ja poisid tahtsid välja suitsetama minna.

      „Ma võin ju teid välja lasta küll,” nõustus tähtsat nägu tehes RKO-tüüp. „Aga pidage meeles, te allute nüüd kaitseväe seadustele, nii et tulge kõik tagasi ka.” Tegelikult tahtis tüüp ise kah suitsu teha.

      Osa tüüpe läks bussi taha jooki panema. Kes ei suitsetanud, jäi bussi. Mina passisin bussi ukse juures ja suitsetasin. RKOtüüp ja veel mõned tegelased sealsamas. Ei pannud tähele, kes nad olid või millised. Mõte liikus rohkem selles suunas, et nüüd