teema lõpetatud.
Ma teadsin, et tegemist on päästekompaniiga ja et see millegi poolest erineb muust kaitseväest, aga ega ma sellest eriti aru ei saanud. Ei olnud ka suurt süvenenud. Üks mu klassivend on seal teeninud ja tema on nüüd tuletõrjuja meie kodulinnas. Igatahes olin kindel, et see on midagi, millest on rahuajal kah kasu. Mida täpselt, ei tea ega viitsinudki rohkem mõelda.
RKO-tüüp vist märkas suitsetajate nägudel hämmingut ja pabinat. Tema jaoks ei olnud selles midagi uut. „Ega seal ei maksa kõike nii südamesse võtta,” hakkas ta lohutama. „Võtke seda asja nii naljaga pooleks.”
Eks ta ole.
Praamil jõudis veel mõned suitsud tehtud. Kellel võimalik, jõi mõne õlle ja sellega lõppeski viimane vabadus päris pikaks ajaks. Aga sellega olin ma juba arvestanud. Et nooreajal sõjaväest välja ei saa. See kestvat mitu kuud. Eks paistab, mis imeloom see nooreaeg on.
Bussijuhil õnnestus vahepeal ära eksida, sest ka RKO-tüüp ei mäletanud täpselt, millisest teest me ära pöörama pidime, aga kohale me jõudsime.
See oli kitsas asfalteeritud tee.
Põld.
Metsatukk.
Kurv.
Betoonaed.
Betoonaed.
Betoonaed.
Rauast väravad.
Üsna sitt tunne tegelikult. Hea oli bussist värske õhu kätte välja astuda, aga suitsu ei lubatud enam teha. Juba oli RKOtüüp käinud väravas sees ja kamandas kõik enda järel sinna sisse. Selle aia sisse.
Selle värava taha.
Sinna mändide alla.
Rivisse.
Esialgu ei pannud ma paljut tähele. Aga kohe väravast vastu vaatav lipp lausa tõmbas tähelepanu. See oli mingi muruse künka kohal lehviv lipp. Hele-sini-hall-valge üliluitunud olemisega lipp. Selline küll head meeleolu ei sisenda.
ESIMENE RIVI
Siin me siis seisame. Mitte midagi ei toimu. Ma olin üsna rivi lõpus. Ehk siis majadest kaugemal. Mis majad need on? Pole aimugi.
„Valvel!” kamandas äkki mingi laiguline tüüp. Selline lühikest kasvu junn. Pöidlad vöö vahel. Nägu irvitamas peas. Müts laiaks muljutud ja pigem kuklas kui silme ees. Vaatas tüüpe rivis. Ma ei tea, mis see on, aga rivis seisvad tüübid võtsidki valveseisaku.
Millegipärast tundus see kõik üsna naljakas. Päike paistis, ümberringi ilus loodus, mets, männid. Ja meie seisame. Ja mitte midagi ei tea ja midagi ei toimu.
„Kellelgi keelatud asju kaasas ei ole? Keegi joonud ei ole?” küsis tüüp tõsiselt ja häält valjemaks ja tõsisemaks ponnistades. Hea, et ma naerma ei hakanud, nii naljakas tundus. „Näitab oma kotid ette, teeb lahti!”
Neli tüüpi kammisid meie kotid läbi. „Joonud tüübid lähevad kompanii ringile ja siis kartsa, on arusaadav?” Oeh, mis seal ikka. Keegi end siiski joonuks ei tunnistanud ning kui tüüpide hingeõhk sai kontrollitud, jäi see jutt katki.
„Kes teab, mis auaste see on?” küsis üks väike põkk pärast mõningast pausi oma rinnal olevale pagunile näidates. Naljakas, kas pagunid õlgadel ei peaks olema, mõtlesin. Aga mis ma ka pagunitest tean. Nii palju tean, et vanem vend kirus pidevalt, et neil oli sõjaväes üks munn veebel. Vähemalt üks, kui mitte rohkem.
„Äkki on veebel?” küsisin rivist tüübi poole vaadates. „Ha-haa-haaa!” pistis natuke eemal äkki seltskond laigulisi irvitama. Meie selja taga suitsunurgas istusid mõned tüübid ja naersid lõbusalt ning hakkasid paguninäitajat tögama. „Veebel, ha-haa!” „Härra veebel, lubage naerda, haa-haaa!”
Vist ei ole siis veebel, mõtlesin irvitades, kui paguninäitaja minu poole tuli. „Ei ole mingi veebel, see on kapral, üks pulk, jätke meelde,” kamandas tüüp. Mitte et minu jaoks suurt vahet oleks, nagunii pagunitel vahet ei tee.
„Noor, mis teie nimi on,” küsis tüüp minu ette jõudes.
„Sergo Selder.”
„Misasi?”
„Sergo Selder.”
„Siin oled sa noor Selder, on arusaadav?”
„Okei.”
„Mis okei! Just nii, öeldakse! Said aru?”
„Just nii!”
„Noor Seller, miks teil juuksed värvitud on?” hakkas ta pärima mu punakaid juukseid vahtides.
Hmm, et ka sellest võib probleeme tulla, pohhui. Hea et ma paar päeva varem suurema osa juustest maha ajasin, muidu hakataks veel karvaseks kah sõimama. Ehkki juuksepikkust vaid mõni sentimeeter.
„Niisama värvisin.”
„Miks punaseks?”
„No tegelikult oli punast ja musta,” kippusin äkki lobisema.
„Misasja? Ei suutnud otsustada vä?”
„Küllap vist.”
Aga sinna see jutt katkes, sest kohe saadeti meid varustuse järele. Varustus jagati välja selles samas majas, mille ees me seisime. Paarikaupa lasti meid sisse. Varustust jagasid mingid naisterahvad. Olid nad ilusad või polnud mitte, ei saanud aru. Ei vaadanudki. Ei mõelnud selle peale. Üks neist oli arst, kes vaatas meid ühtlasi läbi.
„Mis number saapad? Mis särgi suurus on? Mis pea number on?”
Oh jummal küll! Pole aimugi, kusjuures. „Jalg on 42, teisi ei tea.” Tõesti, ei tea. Kust ma peaks teadma üldse? Ei mäleta, et oleks viimastel aastatel väljaspool kaltsukat ühtegi riiet ostnud. Ja seal juba mõõtu ei küsita.
Naised andsid asjad mind silma järgi hinnates. See oli suur kilekott, mis peitis endas kolme musta t-särki, viit paari halle sokke, kaht paari paksemaid sokke, kahtesid villaseid sokke, kolmesid halle boksereid, laigulist frentši, laigulisi pükse, kaht paari pikki rohelisi aluspükse, kaht rohelist kõrge kraega ja rinnani ulatuva lukuga džemprit, rohelist püksirihma, laigulist mütsi ja halli kampsunit. Käe otsa riputati saapad. Tartu toodang.
Ja siis suunatigi meid ükshaaval, nii, kuidas varustusega jõuti, kasarmusse. Sinna juhatas mind üks väiksemat kasvu ajateenija, kes ka õpetas, kuidas riietuma peab.
Ühtlasi teatati ka, et noored ei tohi hetkegi kasarmust väljas kõndides liikuda. Kogu noorte liikumine peab toimuma joostes. Nii ma siis jooksingi oma kolaga kasarmu poole. Suht tülikas. Aga pohhui.
Riietudes selgus, et püksid olid natuke suured, frentš kah ning saapad samuti. „Jõuate pärast omavahel vahetada,” ütles ajateenija ja hakkas õpetama, kuidas paelad saabastel käivad. „Vasem läheb alt ja parem läheb pealt.” „Teisel saapal siis parem alt ja vasem pealt?” „Ei, mõlemal ühtemoodi.” No kena siis, aga mis nüüd toimuma saab ja kuhu ma oma asjad panen?
Tüüp justkui loeks mu mõtteid. „Paneb asjad sinna tuppa praegu ja siis läheb rivitundi.”
„Teeks enne ühe suitsu?” tegin hoopis ettepaneku. Tüüp lõi käega. „Mis seal ikka, ega te niipea nagunii suitsetada ei saa.” Suitsetamine on hea, raisk.
Kahjuks lõpetas selle idülli hulk vanemaid ajateenijaid, kes minu saatjaga mölisema hakkasid ja mind joostes garaažide vahele saatsid. Seal oli rivitund.
Tegelikult oli see individuaalne riviõpetus. Elementaarsed asjad, kuidas kohapeal vasak ja parem pool ja ümberpöörd pöörata ja kuidas liikumise pealt seda teha. Ja kuidas liikumise pealt käskluse peale seisma jääda.
Meid oli seal garaažide vahel kümmekond. Osa tuli juurde, osa saadeti minema. Minu meelest oli pööramine lihtne. Meenus, et kunagi algklasside kehalise kasvatuse tunnis õpetaja lasi meil samasuguseid asju teha. Seda enam arusaamatu näis, kuidas mõned minu kõrval seisvad tüübid kohe kuidagi hakkama ei saanud. Kui pööret tehakse kand ja varvas maas, siis mõnel kohe õnnestus pöörata