Veel paar ampsu ning käsklus „õpperühm, püsti!” lõpetas selle viieminutilise ürituse.
Ühel hetkel veidi hiljem hakati osasid poisse ükshaaval staapi kutsuma. Ei saanud mina aru, kes see kutsuja oli. Tundus keski jõmm olevat, hirmsasti habemesse kasvanud.
Rääkis, et nüüd on sellised lood, et mind saadetakse sealsest kompaniist hoopiski Jõhvi kompaniisse. Siin olevat kohad täis.
Olles juttudest juba kuulda jõudnud, et mujal on veel hullem, küsisin ääriveeri, et „aga kas ma siia ei saaks jääda?”
Selle peale vaatas jõmm mulle otsa ning lappas natukene pabereid. Küsis, kas ma äkki juhuslikult spordipoiss pole. „Ülikoolis mängin jalgpalli,” teatasin reipalt.
„Aga maadlust ei ole kunagi teinud,” küsis tüüp kahtlevalt.
Nähes, et tegelasel on miski nõrkus vist maadluse vastu, teatasin, et maadlust otse pole, aga matt ei ole mulle mitte võõras, et noorena sai natukene džuudotatud ja üldse.
Tüüp mõtles veel natukene, vaatas veel mu pabereid ning siis tõmbas ühest nimekirjast kellegi nime maha ja asendas selle minu omaga. „Selge, jääd siis siia.” Sellega jutt lõppes ja mind saadeti teiste juurde tagasi.
Hiljem sain teada, et see habemes jõmm oli meie rühmaülem veebel Kuutsa.
Edasi aga hakkasid arenema huvitavad sündmused. Me muidugi seisime suurema osa ajast rivis valvel, kui ümberringi läks sagimiseks. Kõigepealt hakkasid meie juures käima vanemad ajateenijad, kes otsustasid meie üle natuke naerda ja meiega möliseda. Irvitati, et meil on nokad sirged ja näeme välja nagu suvitajad.
PIGITONDID
Siis aga tuli üks tüüp, kes hakkas sõimama, et me oleme ikka masendavad õnneseened ja meiesugustel tolgustel ei peaks nii kergelt asjad käima. Milles asi on?
Hakkasid levima jutud, et meid saadetakse päästetöödele. Just nimelt meid, noori, aga mitte vanemaid ajateenijaid.
See kõlas juba päris huvitavalt. Loomulikult ka sellepärast, et tekkis lootus sellest betooniga ümbritsetud urkast juba välja saada. Teisel päeval. Ja nii läkski.
Ühel hetkel teatati, et meile antakse miskid uued riided ja varustus ning siis on minek. Meile toodi trööpamiseks üpris kaltsustunud varuvormid ning jagati varustuseks kätte labidad ja kummiülikonnad. Minu uus vorm, mida kutsuti taktikavormiks, oli iseäranis kaltsakas, aukude ja puuduvate nööpidega. Mõnus.
Lõpuks räägiti ka põgusalt, mis toimub. Nimelt olla kuskil Tallinna all miski väljamaine laev lekkima hakanud ning nüüd on kogu meri ja rand masuuti täis. Ja selleks ongi olemas päästekompanii, et päästa ja aidata sääraste keemiaõnnetuste puhul.
Meid topiti kongidesse. Punased autod, sellised tuletõrjevärvides.
Loksusime kongis päris pikka aega. Istusime seinte ääres pinkidel ning meie keskel oli hunnik rehasid, labidaid ja muid tööriistu. Osa tüüpe pidi nende peal ja vahel kükitama. Ei oleks olnud kõige mõnusam. Samas oli ka pingil kohutavalt kitsas. Ja kongis oli palav. Üks väike avatud luuk ei teinud elu ülearu palju õdusamaks.
Kui meid kongist välja käsutati, avastasime end kuskilt rannast. Mul ei olnud aimugi, kus me täpselt olime. Küll aga oli selge, et terve rand oli täis pigi. Vees hõljusid erinevas suuruses mustad loigud, nagu aafrika millimallikad, rannakivid olid pigiga üle ujutatud, rääkimata taimedest.
Meile jagati kätte mustad kilekotid ja öeldi, et nüüd hakkate pigi kottidesse koguma.
Mismoodi? Kuidas palun?
Võtate labida ja valate pigi kotti. See ei olnud siiski päris pigi, vaid miski masuudiks kutsutud kraam. Piisavalt kleepuv ja piisavalt vedel. Vastik asi, ühesõnaga.
Niisiis tõmbasime endile kummiülikonnad selga. Keegi ütles, et nende nimi on L1. Keemiakaitseülikonnad. Osad olid teistsugused, aga minu oma oli täislaks, rinnuni vee- ja muu sodi kindel. Mõnede teiste omad olid ilma saabasteta, nii et nendega vette väga ei soovitatud minna.
Nõnda me siis hakkasime ahelas mööda randa liikuma. Kõik mis vähegi pigi meenutas, läks kotti. Suurte loikudega oli lihtne, need kaevasid kas liivalt koos liivaga üles või siis lükkasid vees ühes mullis sinna.
Kõige hullem oli aga see, et tohutult palju väikesi pigiplekke oli kivide otsas ja taimede küljes. Neid lihtsalt ei saanud kätte. Labidaga hõõrusid sellise pigem laiali. Aretasime rannas vedelevast sodist, puupulkadest, erinevaid vahendeid, millega kivid läikima lüüa.
Mustad kilekotid täitusid päris kiiresti. Pealegi ei saanud neid lõpuni täis toppida, sest kotid ei pidanud suurele kaalule vastu.
Vahepeal avastas keegi, et on olemas mingi lahe vees hõljuv mödi kogumise vahend. Asi, mis meenutas plastikust paati, aga tal oli auk kuskil vahel ja liikuvad käpad ja sõelad. Lahe oli sellega solistada, aga tast oli rohkem tüli kui kasu siiski. Võibolla suuremate asjade puhul oleks ära tulnud.
Nii et palju kasulikum oli rinnuni vette jalutada ja seal ämbri ja labidaga solgutada.
Alguses oli päris keeruline töötada, sest ei tahtnud ennast pigiga ära määrida. Aga teha polnud midagi, juba natukese aja pärast, pärast paari koti tassimist, avastasid kõik, et siit ja sealt on ikka pigine. Siis oli juba väga pohhui. Lõpuks olid kõik ülikonnad kenasti kõikjalt pigised. Haisesid kah päris hullult.
Mässasime rannas, kuniks hämarduma hakkas. Kompaniisse jõudsime tagasi päris pimedas. Väga äge vaheldus esimesele karjumisrohkele päevale.
Kõik meie riistad olid pigised. Minu väike sapöörilabidas oli peaaegu üleni pigine, minu kummiülikond, mille enne autosse istumist kenasti kokku pakkisime, ei vajanudki pakkimist, sest see kleepus ise kokku.
Et oli juba päris hilja, kästi meil haisvad riistad ja riided lihtsalt kasarmu kõrvale puude alla visata, et eks homme vaatab, mis nendega peale hakata.
Hoolimata väsitavast ja töörohkest päevast, ei saanud noored siiski sooja veega pesta.
KALASED PÖÖRDUMISED
22. september 2000
Päev algas tavapärase karjumise ja protseduuridega. Võimlemist pole mõtet enam kirjeldada, see oli enamasti täpselt samasugune, tüütu, kurnav ja vastik kogemus, millest varem kirjutasin, nii et selle võib iga päeva juurde mõelda.
Sel päeval oli meil aga põhjalikum ülevaatus, sest meid lubati hommikusele rivistusele. Varem arvati, et me pole piisavalt head sammu pidama ja valvelsammu kompaniiülema rõõmuks tegema.
Niisiis rivistati meid pärast tubade ja endi koristamist riviplatsi nurka üles ja kästi hargneda. Nooremseersant Puru jalutas igaühe eest läbi ja kontrollis, kas kõik on korras. Minu meelest oli alati kõik korras, aga Puru ei näinud sellega nõustuvat.
Ikka ta leidis siit ja sealt mõne lahtise nööbi, turritava niidi, viksimata ruutmillimeetri saapal, silmatorkava habeme- või kuklakarva või viltuse mütsi. Kõigil leiti midagi. Mis tähendas seda, et iga puuduse eest tuli teha kakskümmend kätekõverdust. Loomulikult tuli ka viga kõrvaldada ning pärast korralikult oma saavutusest ette kanda.
Ettekandmine on üks hirmus tegevus. Ma ei tea, mitu kätekõverdust ma ainuüksi ettekandmisel tehtud eksimuste pärast olen juba teinud. Ei, see ei käi inimlikult, nagu võiks eeldada: „Tervist, härra nooremseersant, mul on heameel teile teatada, et leitud ebakorrapärasused minu välimuses on nüüdseks likvideeritud ja teen ettepaneku sõbralikult edasi tegutseda, või mis teie arvate?”
Tegelikult tuleb selgeks saada veider pöördumissüsteem:
Noor Selder: „Härra nooremseersant! Noor Selder. Lubage ette kanda!”
Härra nooremseersant: „Kannab ette!”
Noor Selder: „Kätekõverdused tehtud!”
Härra nooremseersant: „Võtab rivvi!”
No ei tule välja, noh! Ikka lähevad asjad sassi. Umbes nii:
„Härra