on hakanud tunduma, et mu selg ei pea kätekõverdustele vastu. Selline terav valu käib alt seljast läbi, kui liiga kaua toenglamangus olen. Käte poolest võiks vabalt olla. Ja muidu niisama ei ole seljal häda midagi, annab olla küll. Samas ei tule mõnel jooksuga üldse ära, nii et mis seal ikka.
Õhtul pimedas hakkasime kummiülikondi (OCK, L1) pesema. Bensiiniga, nagu räägitud sai. Väljas oli päris pime ega väga aru ei saanud, aga pärast bensiiniste kaltsudega pikka nühkimist võisime kõik kinnitada, et veidi sai puhtam küll. Jätsime need ööseks jälle õue. Täna hommikul lasime valges veel kuidagi üle. Ikka päris pasased on, aga mis teha. Nüüd haisevad ülikonnad kokkupakitult voodi all muu varustuse kõrval. Kena bensiiniläbu on toas.
Viimasel ajal on tekkinud noorte seas uus trend. Osad tüübid käivad arsti pool ja siis saavad spordist vabastusi. Ükskõik mille eest, peaasi, et ei peaks jooksma, pumpama või kükitama või mida iganes. Iseäranis üks tüüp on pidevalt laatsaretis. Slummi nimeline.
Mind häirib vist kõige rohkem see, et suitsu üldse ei saa teha. Jutu järgi võiks just pärast sööki olla suitsetamise hetk, aga ei saa teha, sest sööklas läheb 39-st tüübist mõnel ikka kahvel väikese kolakaga vastu taldrikut. Ja üldse käib hull kiirustamine kogu aeg.
Söömisega on meil sellised lood, et noortele on ette nähtud söömiseks järgmised ajad:
hommikul 5 minutit, lõunal (kaks käiku) 10 minutit, õhtul 7–8 minutit.
Õgi aga!
Hommikuse hügieeniga on nii:
5 minutit pärast hommikust võimlemist/sporti = dušš, habe ajada, hambad pesta, kukal ajada, riietuda. Kukal ajada tähendab seda, et kuna me siin kõik sellised kiilakad oleme, siis peab kandma ka hoolt selle eest, et peast alla poole kaela peale ühtegi karva ei satuks. See on selline pime ja nurgatagune tegevus, et tavaliselt tuleb kogu selle tormamise seas mõne tüübi käest küsida, et ta ise su kukla üle tõmbaks. Ja siis vastupidi kah, eksole. Pesta tuleb ikka külma veega.
Ilgelt tahaks kedagi näha. Sõpru-tuttavaid. Või helistada. Aga üldse pole aega. Toa koristajal eriti, kes terve päeva toa korrashoiu eest vastutab. Pealegi peab helistamise jaoks Puru käest loa saama ja see võib juhtuda ikka ainult kõigi asjaolude hea kokkulangevuse puhul.
Täna käis meil jälle Pätu külas. Pätu lükkas kõik voodid ümber ja voodiriided laiali. Pärast hommikust rivi oli „nalja” kui palju. Värdjad. Sedakorda tuli Pätu sellepärast, et aken jäi lahti.
Hullult ebamugav on olla. See nii-öelda tavavorm, mida me igapäevaselt kanname, on liiga uus. Liiga kõva ja kandmata veel. Taktikavormiga käiks kogu aeg.
Noorte seas käib palju kirumist, et inimestel on jalad katki. Tüübid pole harjunud saapaid kandma ja hõõruvad oma jalad päris korralikult ära. Siis ei jäägi muud üle kui muudkui plaasterdada.
Tüüpidel on hull stress. Elame ühe hetke korraga.
On liikumas jutud, et lisaks Purule saame veel ühe nooremseersandist tegelase endale kamandama. Vanemad ajateenijad käivad ringi ja mölisevad, et kui me arvame, et Puru on hull nikkar, siis Pära olevat ikka selline tegelane, et me jookseme ise Puru rüppe kaitset otsima. Oeh, eks näis.
Panin täna kummalist asja tähele. Ma olen juba peaaegu nädal aega sõjaväes olnud, aga mitte ühtegi korda ei ole veel sittunud. Vett saab küll paar korda päevas lastud, aga mitte kangemat kraami. Ometi me sööme kolm korda päevas päris korraliku portsu sööki. Ikka nii korraliku, et mind paneb imestama, kuidas mul tudengina üldse hing sees püsis.
Kas tõesti on isegi teoreetiliselt olemas võimalus, et me saame siin nii palju sporti ja rabelemist tunda, et kogu sissesöödud mant moondub hoobilt puhtaks energiaks ning see vähene, mis sellest järgi jääb, saab hoolega särkidesse ja pükstesse higistatud?
TUNNIST SAADUD TEADMISED:
Uus sõna – aspirant: on reservlipnik ja võib olla ajateenija. Möh? Lipnikke on sõja ajal vaja, rühmaülematele abiks, neid võib usaldada, aga tegevteenistuses neile ei meeldi.
Kapral: eeskujulik reamees. Seeru on allohvitser. Tartus sõjakoolis saab leitnandiks. Kindraliks saab ainult edutada.
Rühm on umbes 37 tüüpi. Heh, 37 umbes tüüpi… Jagu on 9 tegelast. Võib olla pooljagu ja isegi lahingpaar. Rühmas on lisaks jagudele veel virgatsid ja autojuhid. Kes need virgatsid veel on?
Rügement on 3 pataljoni. Pataljon on 3 kompaniid. Kompanii on 3 rühma. Suurtükiväes on diviis-grupp-patarei.
Homseks tuleb pähe õppida kõik kaitseväelase kohustused, mis on käsk ning mis on distsipliin.
Kaitseväelane – kaitseväe teenistuse seaduse alusel ja korras tegevteenistusse võetud Eesti Vabariigi kodanik. Tegevteenistusse astumisel annavad kaitseväelased Eesti kaitseväelase tõotuse.
Lühidalt on kaitseväelane kohustatud kümneks asjaks (põhjalikult leiab need määrustikust):
1. kaitsma Eesti Vabariiki
2. ette kandma juhtumitest, mis on suunatud EV vastu või riigikorra vastu
3. tundma teenistust reguleerivaid õigusakte ja neile alluma
4. pidevalt täiendama oma teadmisi ja oskusi
5. ette kandma endaga seotud juhtumitest
6. abistama teisi kaitseväelasi nende ülesannete täitmisel
7. abistama teisi kaitseväelasi, kellele tungitakse kallale
8. abistama riigivõimu esindajaid õnnetuste puhul ning kurikaelte tabamisel
9. olema korrektse välimusega, distsiplineeritud, viisakas, täitma isikliku hügieeni nõudeid
10. hoidma oma varustust ja paigaldama neid vastavalt korrale.
Käsk on maailma kõige tähtsam asi! Sõna-sõnalt peas:
Käsk on ülema või kõrgemas auastmes kaitseväelase teenistusalase tahte väljendus sõnas, kirjas või märguandes. Käsk peab olema täpne, selge, lühike ja kindel. Käsk peab sisaldama käsu täitmiseks ettenähtud aega, mida tegema peab ning eesmärki.
Distsipliin on kah tähtis:
Kaitseväe distsipliin kohustab kõiki kaitseväelasi täpselt täitma õigusaktide ja käskude nõudeid.
Ülem:
Ülem on kaitseväelane, kes seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktidega sätestatud korras on määratud alaliselt või ajutiselt juhtima temale teenistuslikult alluvate kaitseväelaste tegevust.
Tunnimees:
Tunnimees on puutumatu isik, relvastatud kaitseväelane, kes on välja pandud mingi valveobjekti kaitseks. Tunnimehe puutumatus avaldub viies asjas, mis kokkuvõtvalt tahavad öelda, et tunnimees peab kuulama vaid oma vahtkonnaülema käske, võib kasutada relva ning tema käske peab täitma.
LIPNIK ON PARAS JOBU IKKA!
27. september 2000
Täna siis kolisime nooremseeru Pära oma tuppa. Tüüp võttis koha sisse akna all toa tagumises nurgas. Nüüd me peaks igale poole õigel ajal jõudma, sest vaevalt ta meil siin munema laseb jääda.
Tuleb välja, et kompanii jutud sellest, et Pära mingi hull nikkar oleks, olid vaid meie hirmutamiseks aetud pläma. Pära on jummala muhe tüüp. See muidugi ei tähenda, et ta meile spordi või distsipliini koha pealt oluliselt rohkem järgi annaks kui Puru, aga ta on mõnusama suhtumisega tegelane. Ei mängi mingit kunni, vaid teeb, mis teha vaja.
Tundides õppisime pöördumist jälle. Kordamine on kahtlemata pähetuupimise ema. „Härra nooremseersant, reamees Selder, lubage pöörduda.” „Härra nooremseersant, reamees Selder, lubage ette kanda. Lubate minna? Just nii!” Hakkab tulema küll.
Aga see meie kaplan – lipnik Moosipuu – on tegelikult üks paras jobu. See on see tüüp, kes peaks rahva muresid ära kuulama ja aitama oma mõtetega hakkama saada. Ma ei tea, kas kaplanil