tunde õues rehade ja luudadega vallatledes, riisudes ja pühkides. See oli nii tore! Ma olen nii õnnelik ja rõõmus, et sain veeta selle päeva oma kaunis taktikavormis, värskes õhus liigutades. Elagu!
Pärast rehitsemist ja luuaga pühkimist käisime metsas jooksmas. Seal on üks tore rada, mida mööda sörkides tunned, kuidas elurõõm kontidesse tagasi tuleb. Jooksime kuus kilomeetrit ja olime nagu rõõmurullid! Maapind me jalge all tundus nii soe ja pehme, nii oma ja armas, nagu oleks tagasi titepõlves, ema süles. Ninnu-nännu.
Nüüd on algamas järjekordne tore õhtu, millised on õnnistuseks igale ilmakodanikule. Õhtu on sume ja soe ning meie istume oma kasarmutoas – mehepojad koos viskamas nalja eluraskuste üle ning tehes etteheiteid oma ülemustele, kes ilmselgelt ei ole suutnud meile piisavalt tegevust välja mõelda. Poistel käed sügelevad järgmiste koristustööde, rivitundide ning erinevate kehakultuuriürituste järele.
Ega siis ei jäägi muud üle, kui istume toas põrandal ning õpime määrustikku. Põrandal sellepärast, et ega soldat pole õhkõrn mõttelõng, mis rumala inimese peas esimese ehmatuse peale katkeb! Ei, seda mitte! Soldat naerab pehmete asemete üle ning uinudeski heidab tekid ja padjad reformvoodist, et tunda magamise ajal kontides traatide masseerivat hingust!
Ostsin täna nooremseersant Päralt pesupulbrit. Oligi juba mure tekkimas, kuidas enda välimust puhta ja lõhnavana hoida. Sokke ja särke olen siin vahepeal kraanikausis seebiga pesnud, kuid ega see üks õige asi pole. Aga tuleb tunnistada, et ega pole sellest ka keegi heitunud, ei, mulle see meeldib nii väga! Õhtul saan ehk kellegi käest seepi kah osta, siis on kõik korras, siis võib jälle muretult külma duši all end karastamas käia.
Sõdurpoisid veedavad õhtu homse ootuses. Homme on pühapäev – külastuspäev. Särasilmsed ajateenijad käivad uhkelt ringi ning vahetavad mõtteid teemal, kellele kes külla tuleb ja mida kõike neile tuuakse. Elu on rõõsa põrsake, kes rõõmsalt kartulivagude vahel mugulaid noolib!
Mulle ei tule kedagi külla. Vend lubas järgmisel nädalavahetusel tulla. Sellest ei ole midagi. Kõik on hästi.
Eriti hästi on see, et täna oleme piisavalt palju sigarette suitsetada saanud. See on tõeliselt vahva! Me teame küll, et suitsetamine on kahjulik meie tervisele ning kahjustab tugevalt ka meie lähedaste heaolu ja tervist ning mitte ükski vapper sõdurpoiss ei soovita lastel tubakapaki poolegi vaadata.
Kallis alaealine lugeja, kas lubad, et ei vaata? Tubli tüdruk/ poiss!
Eriti hästi on veel see, et ma ei ole enam toa korrapidaja. Ei, ära saa valesti aru, mulle meeldib tööd teha! Erinevad tööalased väljakutsed on kui mesi mu saia peal! Iga töö on õnnistuseks ja mõnikord pean kahetsusega tunnistama, et tunnen negatiivse alatooniga võnkeid nende suhtes, kes minu eest midagi ära tahavad teha. Pean paluma maaväliseid jõude, et mitte kurjustada sellistel juhtudel.
Et lahendada meie võistluslik moment, kes saab lisaks toa koristamisele minna ka staapi koristama, tõmbasime vana kombe kohaselt liisku. Nii kahju, et minul loosiga kunagi ei vea! Nii väga oleks tahtnud end näidata ja tõestada ning staabi nii läikima lüüa, nagu seda kunagi nähtud pole! Aga ei! Läks hoopis õnneseen Rannasalu!
Ei jää üle muud kui tunda rõõmu sellest, et saan vast soetatud pesupulbriga kogu oma ihupesu puhtaks küürida. Muistsete traditsioonide kohaselt kausis loputades ja sõrmenukkidega hõõrudes, nühkides minema viimsegi mustusepiisa kui häbipleki oma varustuselt. Juhhei! Mul on nüüd taas puhtaid sokke ja olen vääriline hommikupäikesele puhta südametunnistusega vastu minema.
Ja nii siis istungi mugaval põrandal end õhtukarge seina vastu toetades ning õpin suure innukuse ja tuhinaga meie elu aluseks olevaid kaitseväelase kohustusi. Ma armastan kaitseväelase kohustusi, need on nii õiged asjad õigel kohal!
Head õhtut, kallid lugejad! Olge tublid!
RAULI VEETI ÕNNETULT ALT
1. oktoober 2000
Taas-taas-taas sosistasid õhtul õelad keeled, et öösel tehakse meile häire. Oh sa heldene aeg ja jeekim küll, kas need jutud kunagi ei lõpe?! Ja arva ära, kallis lugeja, kas ka midagi juhtus? Muidugi mitte! Magasime nagu latsekesed. Öösel oli küll üks tibatillukene tuletõrje väljakutse, aga see meid ei puuduta, see on meie uhketele pritsumeestele tuletõrjevahtkonnast, kes siis abivajajaile appi tõttavad! Tõele au andes, me ei kuulnudki seda signaali peaaegu, keerasime vaid korra külge ja nurrusime tagauste kaudu rahulikult edasi.
Hommikupoole oli taaskord see suur mull. Meile väga meeldis. Taas tuli seebivesi nii vahtu lüüa, et hari välja ei kukuks, kui ämbri teist pidi pöörasid. Mul seekord nii tubli vaht ei tulnud, hari ikka liigutas end natuke ja ma tundsin suurt rahutust hinges, et ma olin oma kaasvõitlejaid haledalt alt vedanud. Andke andeks, sõbrad!
Nüüd istume ja teeme suvalisi asju. Kõik ootavad külalisi. Mõned õpivad, ehk loevad tundides räägitud materjali. Osa tüüpe läks vanemate ajateenijatega võrkpalli mängima. Meil on hoovis kasarmu ees päris tore võrkpalliplats, nimelt. Mina pole oma jalga sinna rohkem tõstnud kui see kord, mil rehade ja luudadega kompanii territooriumi noolisime.
Nädalavahetus on olnud tegelikult täitsa tore. Aga nüüd on pühapäev ja Puru tuleb täna linnaloalt tagasi. Siis ei saa jälle eriti suitsu teha. Ah, nagunii on suitsud kohe otsas kah. Ei viitsi enam. Õpin määrustikku pähe parem.
Hullult tüüpidele tuuakse asju. Kõik saavad end sisse seada. Tuuakse vihikuid, kirjatarbeid, ümbrikke, hügieeniasju, vanu ajalehti-ajakirju ja muud vajalikku.
Janbajevile toodi kast õunu. Päris lahe, kogu kompanii õgib täiega, et neist jagu saada. Valjuoksal on terve kilekotitäis komme, õunu, mahla. Kolm kotti kokku. Täna võib vist küll segaseks õgida ennast!
Üldiselt passitakse niisama ja loetakse lehti ning määrustikku. Igav on. Teen vahepeal kätekõverdusi tegevusetuse peletamiseks.
Õhtusöögil oli siis Puru tagasi. Loomulikult ei saanud pärast sööki suitsu teha… hakkab pihta see huinjaa, raisk.
Söögi ajal keegi eriti süüa ei viitsinud. Kõik olid igasugu sodi täis topitud. Puru muidugi teadis seda, et me terve pärastlõuna ainult kõikvõimalikust nännist toitusime. Käskis kõigil taldrikud tühjaks süüa, mitte üks tera ei tohtinud järgi jääda. Pärast rivis kasarmusse tagasi minnes kõikus rivi nagu palgihunnik merelainetes. Naljakas. Vaadates Puru suhtumist, saab arvatavasti õhtul nussi.
Tavaliselt küsitakse pärast õhtusööki, kas on vabatahtlikke sööklasse kartuleid koorima minekuks. Enam ei taha mitte keegi minna. Tavaliselt on päris palju tahtjaid ja ma pole erilist huvi üles näidanud.
Kartulis käimise võlu on selles, et sa istud seal sööklas ämbrite taga, kraabid kartuleid ja võtad asja rahulikult, kuniks järgmise päeva kompanii varu valmis kooritud. Võlu on selles, et kartulirahval jääb saamata see kepp, mis teistel terve õhtu jooksul, kõik need lollakad pumpamised, kompanii ringid, rivis seismised, pöördumised ja muu pask. Ma ei viitsinud täna ka ennast välja pakkuda. Eks pärast õhtul lihtsalt Puru käsib kellelgi minna, mis seal ikka.
Päeval veel tegime sporti ja kõik oli lahe. Nüüd on persses. Puru on munn.
Vaja kaitseväelase kohustused pähe ajada. Tegelikult ei aja, loen niisama. Päris huvitav on, milline teos nende kohustuste näol valmis on vorbitud.
Tüübid hakkavad viimasel ajal Pimenovile hullult vastu. Pimenov on selline tüüp, kes meie oma rühmast on justkui meie jaoülemaks tehtud. Ma ei oska seda selgitada, sest ei ole veel erilist aimu, mida jaoülem tähendab. Või misasi see jagugi täpselt on. Nii nad ütlevad. Igatahes on Pimenov tüüp, kes meid nii-öelda kantseldab vahel. Noh, et kui Puru ei viitsi vihmaga õue tulla, siis istub toas akna all ja vaatab, kuidas Pimenov meile rivitundi teeb.
Ma olen nii aru saanud, et Pimenov teenis sellise staatuse tänu sellele, et ta on õppinud päästekoolis ja töötanud tuletõrjujana, mis tähendab, et tal meie kompaniis selles valdkonnas ülearu palju õppida ei ole.
Igatahes, Pimenov ja Bõstrov vaidlesid ikka sitaks. Hullult tigedaks said, vaat et oleks