pöördumas näha ning käskis tal riviplatsi kõrval olevale elektripostile viis korda raporteerida.
Nii me siis vaatasime ja irvitasime, kuidas noor Kasse marssis postini ja võttis valvele: „Härra Post! Reamees Kasse, lubage ette kanda!” ja jäi siis passima, käsi kulbis. Puru siis küsima, et mis sa passid seal? Kasse ei öelnud midagi, vaatas ainult posti ja siis Puru poole.
„Kujuta ette, et ta vastab sulle!” hüüdis Puru.
Ja siis Kasse pani viis korda: „Hr. Post! Reamees Kasse, lubage ette kanda.”
„Teie käsk on täidetud, lubate minna?” Pööras ümber, tegi paar sammu ja pöördus uuesti. Tüüp eksis siis ka mitu korda. Nalja sai.
Veider oli see, et me võisime natuke naerda selle üle. Tavaliselt Puru käsib vait jääda. Aga küllap oli asi selles, et Kasse ise irvitas seal kõikse rohkem.
Pärast hommikusööki topiti 43 tüüpi ühte kongi ja sõidutati Kosele miskisse spordihoonesse, kus pooled alul tegelesid maadlusega veebel Kuutsa juhendusel ja teised mängisid kossu selle va spordiinstruktoriga.
Spordiinstruktor härra Kalde on see tüüp, kes meile vahel sporditunde teeb. Ei olegi aru saanud, miks üks tsiviilisik meiega mässab, võiks ju mõni neist staabis kössitavatest laigulistest ise kästa meil joosta või palli mängida.
Igatahes oli see päris tore. Natuke mürgeldada veidi vabamas õhkkonnas, kui seda on kompanii riviplats.
Lõunaks tulime sealt tagasi. Jalad on haiged ja selg kah. Hoolimata siin pidevalt käivast pumpamisest, ei ole end pikka aega nii palju väänanud kui seal maadlusmatil. Aga see on pohhui. Sest pärast õhtusööki lubas Pära meil 7 minutit suitsu teha!
See on täiesti uskumatu! Sest kui ka juhtub, et Puru meid suitsetama laseb, siis see on tavaliselt söömast tulles ja kestab hulga vähem. Asi näeb välja nii, et pärast sööki rivistuvad noored, ehk meie, söökla ette rivisse. Siis peab Puru meile kõne, et kui väga masendavalt me ikka sööklas kolistasime ja muud säärast juttu.
Puru teab küll, et me tahame suitsu teha, aga ta meelega ei tee sellest juttu. Ise ta ka suitsumees pole. Niisiis on kombeks saanud, et keegi noortest peab rivis käe tõstma ning Puru poole pöörduma. „Härra nooremseersant, lubage õpperühmal sigarette suitsetada!”
Me juba teame, et ei tohi muud moodi küsida. Kui küsiksime suitsu teha, siis hakkaks Puru mölisema, et kas lähete ja toote oksad ja hakkate hõõruma, kuniks suits välja tuleb? Seda me ei taha.
Siis võib mõni rumaluke küsida, et härra nooremseersant lubaks meil sigaretti tõmmata. Ka see ei lähe mitte, sest on tehtud nalja, kus keegi vanematest paneb ühe sigareti kasarmu teisele korrusele, seob sellele niidi külge ning laseb kurilkas istuval noorel selle sinna tõmmata.
Niisiis on ainus viis suitsule saada küsida luba sigarette suitsetada. Selle kohta ei oska Puru midagi välja mõelda. Tavaliselt ta küsib oma nõmeda irvega lihtsalt: „Tahate sigarette suitsetada? Arvate, et olete ära teeninud? Ma kuulsin küll palju kolistamist sööklast, te ei taha ju suitsetada!” jne.
Igatahes, vahel juhtub, et ta lubab meid suitsule. Üks või kaks korda päevas, kui hästi läheb. Me marsime kasarmuni ning siis teatab Puru: „Õpperühm, teil on aega kaks minutit, aeg läks käima… NÜÜD!”
Sellepeale trügivad pooled õpperühmlased kurilkasse, kuhu nad vaevu kõik koos ära mahuvad. Me rebime taskutest plärud välja ja hakkame kimuma. Kaks minutit on väga lühike aeg ühe suitsu nautimiseks. Sageli lendavad poolikud suitsud auku, et tagasi rivvi jõuaks. Puru loeb kõrval sekundeid. Valjusti, et kõik kuuleks. Kui viimane sekund kõlab, peab plats noortest kas tühi olema või peavad kõik rivis seisma, olenevalt, kas Puru on mittesuitsetajatel oodata lasknud või saatnud nad kasarmusse ära.
Niisiis, Pära lasi meil koguni 7 minutit suitsetada! Ma jõudsin ühe rahulikult nautides teha ja teise veidi kiiremini lihtsalt tühjaks tõmmata.
Ühe rivistuse ajal tuli Puru ja kirus, et meil veab, raisk. Järgmine nädal minevat me mingeid relvakatseid vaatama. See on hetkel veel kõmu. Aga hea on teada ikka, et midagi meid ees ootab.
Nüüd on kujunenud asjad nii, et meie tunnid on siin sellised, et mina loen rahvale kaitseväe sisemäärustikku ette.
Puru ja Pära said vist ise ka aru, kui kogelevalt nad loevad. Ma siis loen, ehkki midagi aru ei saa. Seerud siis seletavad, mida see värk tähendab.
Ehkki on septembri lõpp, on ilmad ilusad olnud. Suht soe ja erilist vihma pole ette tulnud. Seegi hea. Varsti tuleb sügis…
Vanematel ajateenijatel on kogu aeg suitsu vaja. Tahavad meie käest osta, sest teavad, et meil on, kuna me ei tohi väga palju suitsetada. Siis käibki selline äritsemine, et me müüme vanadele oma suitse ja nemad müüvad meile pirne ja jäätist ja värki, mida väljast või enamasti sööklast toovad. Vanematele ajateenijatele eriti ei kehti see, et sööklast ei tohi kraami kaasa võtta. Meid aga otsitakse mõnikord isegi läbi pärast söömist.
See vist on üks põhjus, miks Kuutsa ei lubanud noortel vanemate ajateenijatega üleüldse suhelda. Vastupidi kah, aga kes seda ikka kontrollib.
Jama on sellest, et mul on seep otsas.
PELDIK PANEB NÄKKU JÄLLE
30. september 2000
Laupäeva hommikust lõunani on kuradi rivi. Kolm tundi lihtsalt riviplatsil tiirutamist ja käskluste kuulamist. Väsitav ja nüristav. Aga tõsi ta on, et ega me mingid rivigeeniused nüüd ka ei ole. Iseäranis pinda käib mulle kogu meie seltskonnast Budjonnõi, kes absoluutselt ei suuda rivis suud kinni pidada. Sellest polekski midagi, kui tal midagi huvitavat öelda oleks. Aga praegu nussib ajusid küll. Päris vähe tigedaks teeb. Tüübil on vist väga pohhui. Värdjas.
Budjonnõi on mingi veider mees. Ta on üks kolmest tüübist, kes siin minust vanemad on. Kõige ehtsam sibul, keda ma näinud olen. Kohtla-Järve tüüp, kes mitte sõnagi eesti keelt ei mõika. Räägitakse, et ta olevat miski töötu kutt sõjaväkke veetud. Minu meelest pole ta hümni kah sel õhtul selgeks saanud, vaid Puru saatis ta lihtsalt pikalt, tahtis ise kah juba magama minna.
Aga mida kuradit sa marsid, kui eilsest spordist on jalad ja kogu ihu nii haiged, et mine munni. Ajab ropendama lihtsalt.
Peldik on jälle või ikka veel persses ja nii on ka mitme päeva sitt. Peldik on persses ei ole lihtsalt selline asi, et paber on otsas või prilllaud logiseb. Ei. Peldik on persses tähendab seda, et vesi ei voola potist alla, vaid täidab poti kuni ääreni. Kui ülearu palju tüüpe järjest ei käi, siis on loota, et mingi aja peale vajub osa vett ikkagi ära. Ja kui käib ülearu palju tüüpe, siis ajab asi üle ääre. Räme pask.
Üha enam süveneb kahtlus, et Maano Till alias Svensson on mingi narkomaan, kes Rootsist saadeti Eesti sõjaväkke narkoravile. Ta pole normaalse jutu ja olemisega. On selline alaarenenud debiilik. Selliseid sülte olen ma ainult joodikute ja narkarite seas näinud. Võib-olla mõnes fi lmis kah.
Okoduwa ja Anjukov tegid eile rivis ja autos mingit rütmimuusikat. Suuga. Nagu need kuradi räpparid välismaal. Igatahes oli väga naljakas ja korra päris lõbus suisa.
Kondid on haiged. Kui pikali viskaks, jääks kohe magama. Aga voodisse ei tohi isegi pliiatsit panna. Isegi istuda ei tohi.
HELDENE AEG
Heldene aeg! Kaunis rivitund, võiks isegi öelda, et väärtuslik riviõpe, karastav kogemus hingele, kestis lõunani. See oli väga pikk aeg, kuid samas tuleb tunnistada, et rivist ei saa meil kunagi küllalt, ja nüüd on paljudel poistel jalad haiged. Nii kurb! Valutavad koledal kombel, et tule taevas appi. Jeekim küll!
Jätkuvalt on probleeme tualettruumidega. Aga küll me hakkama saame! Väikeste poiste ruumi potid pritsiti tuletõrjevoolikutega jälle läbi. Korraks olid tualettruumi vahendid jälle täiesti kasutatavad, aga nüüd, õhtul, kostub torudest taas kahtlast mulksumist.
Pärastlõunal võis