Paljud uued tegid seda. Osa tüüpe oli siin juba kaks päeva olnud, nendel hakkas sujuma.
Aga mingi asi tekitab ilget stressi. Üsna rusutud olemine on noorte seas.
Hämming.
Hämming on tõesti suur. Miks? Sest mitte millestki ei saa aru, mis toimub.
Kuidas peab käituma?
Mida peab tegema?
Kuhu peab minema?
Mis toimub, mis toimub?
Ja samas keegi karjub kogu aeg. See on meie jaoülem, nooremseersant Tarmo Puru. Meie jaoks lihtsalt härra nooremseersant. Uhh, ma ei talu seda karjumist. Võiks rahulikult öelda, et nüüd tehke seda ja siis seda, ning kõigil oleks toredam. „Tehke palun kakskümmend kätekõverdust” või „Kõik koos kakskümmend viis kükki, aitäh!”
Aga ei. „ÕPPERÜHM! TOENGLAMANGULE VÕTT!”
„EI JÕUDNUD! PÜSTI!”
„ÕPPERÜHM! TOENGLAMANGULE VÕTT! ÜKS, KAKS!”
„EI JÕUDNUD! PÜSTI!”
„TOENGLAMANGULE VÕTT! ÜKS, KAKS!”
„EI JÕUDNUD! PÜSTI!”
„TOENGLAMANGULE VÕTT! ÜKS, KAKS! MINU LUGEMISE PEALE! ÜKS!”
„ÜÜÜKS,” karjuvad nelikümmend pumpavat noort järele. Ja nii terve õhtu läbi. On see pumpamine, jänkuhüpped või rivi. Ainult üks karjumine käib. Kõigepealt härra nooremseersant ees ja siis noored kooris järele. Vastik. Elu sees pole mu peale nii palju karjutud. Elu sees pole ise karjunud nii palju. Lihtsalt vastik.
Õnneks jõudis lõpuks kätte õhtu. Tegelikult oli õhtu juba ammu käes. Ajateenijad olid ammu söömaski käinud. Tänased saabujad aga mitte. Ma sõin viimati hommikul kodus. Ei mäletagi, mis söögiks oli. Siin oli rohkem asju, mille peale mõelda.
Meie tuba asus esimesel korrusel ühe koridori peal, nagu kõik neli noorte tuba. Meie toas oli viis kahekordset reformvoodit. Osa kohti olid tühjad. Esialgu suhtlesin kahe tüübiga. Valjuoksa ja Margelov. Mõlemad on Ida-Virumaalt. Margelov on venelane, aga pursib eesti keelt rääkida. Valjuoksa tundus lihtsalt normaalne tüüp olevat. Rääkisid asjast.
„Ega kõik ei jää siia,” jutustas Valjuoksa. „Osa tüüpe läheb Jõhvi ja osa Tartusse. Aga siin on kõige normaalsem.” Ei tea, kust ta seda võttis, aga tal oli lihtsalt selline nägu peas, nagu ta justkui teaks asju.
Sain veel teada, et magama läheme kell 22.00, aga enne peab voodi kõrval valvel seisma. Et kui mõni vanem ajateenija või ohvitser tuppa astub, tuleb karjuda „PÜSTI! VALVEL!” ja valvele võtta. Et äratus on kell 6.00 ja et kui äratus toimub, peab kahe minutiga riviplatsile jõudma. Et kui öösel hakkab tööle tuututav signaal, siis tähendab see häiret, mil peab kiirelt riidesse panema ja riviplatsile jooksma. Aga kui hakkab tööle huilgav suur udupasun, siis tähendab see, et kompaniid rünnatakse ja peab võtma kompanii ümbruses positsioonidele.
Ma ei saanud mitte midagi aru. Kuidas ma neil vahet teen, kui neid kuulnud pole? Mis siis, kui täna öösel ongi üks neist häiretest? Mida ma teen siis?
„Ah, teed teiste järgi,” märkis Valjuoksa pohhuilt. Kõigepealt oli vaja aga toad korrastada. See tähendas, et kõik tolm ära võtta, põrand ära pühkida ja pesta.
Viis minutit enne kümmet seisime kõik voodite kõrval valvel. Kuulasime, kuidas härra nooremseersant teistes tubades puhtust kontrollis ja neid magama pani. Meie oleme kolmandas toas. Kõigis tubades leiab ta mustust. „Härra MUSTUS,” nagu tal kombeks öelda on. Või „härra TOLM”. „OHHOOHOO!! MIS MEIL SIIN ON!”
Minu esimesel õhtul ta siiski väga tõsiselt oma kontrolli ei teostanud. Toad on natuke kaootilised küll, aga seda olude sunnil. Meie toas on näiteks ainult üks kapp ja seetõttu tüüpide sõjaväe varustus ja isiklikud asjad kõik voodite all.
Ette näidatud kohtadelt võtsime kiiresti mustuse ära ja võtsime uuesti voodite kõrvale valvele.
„MINU LUGEMISE PEALE ON TEIL AEGA KOLM SEKUNDIT, ET VOODISSE JÕUDA. AEG LÄKS KÄIMA… NÜÜD!”
Kostus tohutut rahmeldamist ja reformvoodite kriginat ja vedrude venimist läbisegi. Kiuksumine, kolin, seinaäärsete voodite vastu seina klopsimine. „ÜKS… KAKS… KOLM! EI JÕUDNUD! TULEB PÜSTI JA PROOVIB UUESTI!”
Kuradi kurat, ma ütlen. Minu voodi on ülemine. Esiteks, sinna annab ronida juba! Selleks peab voodi otsast ronima, muidu vist läheb sellise rahmeldamisega ümber. Teine probleem on voodis teki ja linade asetus. Nimelt on siin kord majas, mis tähendab, et linad ja tekk on otsast ning külgedelt keeratud madratsi alla. Padi on aga minu ronimise suhtes teises otsas kõige peal. Et teki alla jõuda, pean ma jõudma voodisse ronida, padja eest ära võtta, teki ja lina madratsi äärte alt välja sikutada, ise teki alla pugeda ja teki peale tõmmata. Issand jumal! Isegi selline asi on siin nussiks keeratud.
Magama saime mingi viienda või kuuenda katse järel. Seda seetõttu, et vahepeal ei pidanud juba laiali tõmmatud tekki ja linu tagasi panema ning härra nooremseersant venitas sekundeid mitmekordseteks. „ÜÜÜÜÜÜÜÜÜKKSSSSSSSSS… KAAAAAAAAAAAAKKKKKSSSSSSSS… KOOOOOOOOOOLLLLM… HEAD ÖÖD!” „HEAD ÖÖD,” karjusime vastu. Härra nooremseersant pani tuled kustu ja ukse enda järel kinni, suundudes vastas asuvasse neljandasse tuppa sama protseduuri kordama.
Et hommikul õigel ajal õue jõuda, magasin t-särgiga. Ega magamisest suurt välja ei tulnud. Liiga palju emotsioone möllas sees. Liiga palju asju, millest aru ei saanud, tuli selgeks mõelda. Liiga palju mõtlesin häire peale ja kuidas ma pean tormama kompanii ümbrusesse positsioonile. Mis on positsioon? Millega ma seda kompaniid kaitsen seal? Miks siin niimoodi karjutakse? Mis ma siin üldse teen?
2. PÄEV
„ÄÄÄÄÄRAAAAATUUUUUUS!” röögib keegi täiest kõrist, mille peale kõik noored korraga vooditest välja hüppavad ja riietuma asuvad.
Kiirustades.
Rahmeldades.
Segaduses.
Pimedas.
Kuni keegi leiab sekundi, et tuli põlema panna.
Tegelikult ei ärganud selle karje peale mitte keegi. Kõik olid enne juba ärkvel. Mina vähemalt tund aega enne kuut. Mõtlesin samu mõtteid, mis enne uinumist. Targemaks ei saanud. Magada samuti mitte. Voodis väga külge keerata ei tahtnud, sest metallist reformvoodi kägises kohutavalt.
Oma ärkvelolekute ajal tundus, et öösel käib selline süsteem, et kui keegi külge keerab, siis teevad seda kõik koos. Täitsa kokkuleppimata. Lihtsalt üks kägiseb ja teised kasutavad juhust, et mõneks ajaks rahu majas oleks.
Nii ma seal nurgavoodi ülemisel korrusel siis vedelesin, vahtisin seina ja kella kordamööda. Iseenesest oleks võinud ju tõusta ja vaikselt riietuma hakata. Aga mitte sõjaväes. Siin ei tohi midagi ilma käsuta teha. Mittemidagi! Niipalju mulle õhtul jõuti selgeks teha.
Kasarmu kõrval asuvale riviplatsile jõudsime umbes viis minutit pärast äratuse-karjet. Siis ka veel üritati saapaid kinni paeluda ja särki püksi toppida.
„Aeglased olete,” irvitas härra nooremseersant ja vaatas poisse. „Paistab, et rühma sisemist sidet ei ole,” jätkas ta. „Kui ühel on džemper seljas, siis on kõigil, kui üks on särgiga, siis on kõik, kas on arusaadav?”
„JUST NII!” karjus kaootiline kari vastu. Mina olin vait. Ma ei teadnudki, et peab vastu karjuma. Igatahes viskasid need, kellel oli džemper seljas, selle muru äärele. Parandan, mitte ei visanud, vaid asetasid korralikult.
Järgnes hargnemine ja härra nooremseersandi eeskujul soojendus. Käteringid, puusaringid, randmeringid, põlveringid, jalalabaringid. Ja siis rivisse.
„RÜHM! TAKTJOOKSU…” alustas jaoülem. Käsklusele „taktjooksu” järgnes midagi väga koomilist. Nimelt kõverdasid osa poisse käed küünarnukkidest täisnurga alla ja pigistasid käed rusikasse.
„JÄTTA!”
Käed