vaevalt ühelt kaubareisilt tagasi, hakkas Juhan rääkima talle uuest reisist, sest nagu öeldakse, süües kasvab isu, nii kasvas ka Juhanil isu raha järele. Kuid eks Maali enda huvid nõudnud sedasama. Mida rohkem ta oma elu üle järele mõtles, seda kindlamaks tal kujunes otsus hakata ise ka kudujaks. Kaua sa ikka teisele raha kogud, seda läheb sul endalgi hädasti tarvis. Esialgu ei rääkinud ta oma plaanist ega kavatsusest kellelegi midagi, kogus vaid hoolega rubla rubla kõrvale ega kulutanud asjatult kuskile kopikatki.
Aasta pärast ostis Juhan endale teise masina ja õpetas sellel tööle tütarlapse, kes talle siis palgaliseks jäi. Tema jõukus kasvas. Kui viimaks ka Maali masina omanikuks sai, palkas Juhan endale teise töölise, hakates ise Maali masinal kuduma, mida ta masina „sissetöötamiseks” nimetas.
Maali ei leidnud kaua omale õppinud töölist. Küll ta otsis ja kuulas järele nii ühelt kui teiselt kudujalt, kuid ikka tagajärjetult. Nii tuli tal veel venna tööga edasi kaubelda ja lubada tal kulutada oma masinat.
Sel aastal saabus kevad tavalisest natuke varem. Juba ülestõusmise pühiks oli lumi läinud, maa must ja paljas. Nelipühiks olid aga ilmad nii soojad nagu südasuvel. Ühel ilusal soojal kevadõhtul läks Juhan Sõjaväljakule proovima sõitu oma äsja ostetud jalgrattal. Temaga olid kaasas ta naine Mari, tööline Pauline ja noor abielupaar Kruusamäed. Juhani esimene õppetund jalgrattasõidus edenes visalt. Ta katsetas ja higistas kaua, enne kui sadulasse kuidagi püsima jäi. Ratas sai tal vopse ja vorpe, isegi paar mõlki porilaudadesse. Kuid Juhan ei küsinud sellest, kui vaid sõidu selgeks saaks. Ta kordas üha uuesti, tehes vahepeal suitsu ja algas taas otsast peale. Kruusamäe Peeter abistas teda seejuures agaralt, kuna Mari, noorik Roosi ja tööline Pauline rohkem pealtvaatajad olid. Viimaks Juhan väsis niivõrd, et tuli, ratas käekõrval, teiste juurde tagasi ja istus mättale puhkama.
Nüüd tahtis ka Mari proovida sõitu jalgrattal. Kuna ta ise sõita ei osanud, oli Peeter valmis teda sõidutama. Võtnud Mari põigiti enda ette istuma, eemaldusid nad teistest. Kartes kukkumist, langetas Mari oma ülekeha tahapoole, otsides julgust ja tuge Peetri õlgade läheduses. Nende näod olid niivõrd lähestikku, et hingasid teineteise hingeõhku. Nad tundsid, kuis neid mõlemaid tõmmanuks nagu mingi magnet. Ja enne kui nad sellest midagi järeldada võisid, puutusid nende huuled kokku. Kuid, õigemini öeldes, oli Mari seda suudlust juba oodanud… Muutudes nüüd julgemaks, surus ta oma pale vastu Peetri raseeritud põske. Nii nautisid mõlemad seda vastastikust andumust mõni hetk. Äkki hakkas ratas nende all võnkuma ja nad olid kukkumisohus. Mari ehmus sellest, tõmbas end tagasi, ja varsti oli Peeter jälle olukorra peremees. Teinud suure kurve, sõitis ta teiste juurde tagasi sellise näoga, nagu tema ja Mari vahel poleks midagi juhtunud.
Aeg oli minema hakata. Juhan käis ees, ratas käekõrval, talle järgnesid teised, vesteldes elavalt omavahel. Õhtu oli tuulevaikne ja soe, taevas näis valmistuvat sajule.
Kruusamäed elasid üle tee Kaskede vastas ühekorruselises hallis puumajas. See ligilähedus tõi neid sageli Kaskede poole. Tuldi lihtsalt niisama juttu vestma, sest kodus tunti igavust. Kui varem oli neil selleks ikka ettekääne olemas, siis nüüd, kuidas kasvas ja arenes nende sõprus, tulid nad niisama, ilma mingi põhjuseta või ettekäändeta. Lõpuks kujunes aga olukord niisuguseks, et Kruusamäed elasid rohkem Kaskede pool kui oma kodus.
Poissmehepõlves teenis Kruusamäe Peeter üleajateenija-moosekandina kohalikus jalaväepolgus. Kuid pärast abiellumist võttis ta end kroonuteenistusest lahti ja hakkas vabrikus tööl käima. Ühtlasi astus ta kohaliku karskusseltsi „Võitleja” liikmeks, mille pasunakooris jätkas klarneti puhumist. Teatrit kui niisugust provintsis siis veel ei tuntud, küll aga haridus- ja karskusseltse, kus tihti lavastati ka näidendeid, mis ikka pidid lõppema tantsuga, sest ainuüksi puhta kunstiga publik ei rahuldunud kunagi.
Sõjaväes omandas Peeter mõningast seltskonnalihvi, oli naiste silmis peen mees. Oma musti juukseid, mis tal pealael juba hõrenesid, õlitas ta juukseõliga, raseeris end kolm korda nädalas, tarvitades vurrude korrastamiseks pumatit. Kõik need peened kombed olid tal pärit polgust. Polgupidudel esinedes pidid orkestrandid alati tipp-topp poisid olema.
Ühel säärasel polgupeol tutvus Peeter blondi neiuga, kellesse ta armus ja varsti ka temaga abiellus. Roosi oli siis kahekümne nelja aastane sihvakas, vaikne ja tagasihoidlik neiu, kes käis linnas ühe tuntud õmbleja juures tööl. Roosi oli Peetrist viis aastat noorem.
Mari sobis Kruusamäedega üsna hästi, võttis neid alati lahkelt vastu, söötis ja jootis kui oma inimesi. Juhan vaatas sellele küll pisut viltu, aga ei ütelnud midagi. Mari kui osav perenaine oskas hästi küpsetada ja keeta, tõi viina koju ja hoolitses kõigiti oma külaliste eest. Pruunide silmadega, keskmist kasvu, oli tal veel võrdlemisi painduv piht, kuigi tema kehajoon hakkas kalduma juba paksusele. Mopsis nina iseloomustas teda kui sõbralikku ja lahket inimest.
Oma olemiselt ja iseloomult erines Juhan naisest tunduvalt. Marit ei nainud ta mitte tema meeldivuse või armastuse pärast, vaid hulga kainemail põhjustel. Nii olid nad elanud aastaid, ilma et kumbki pool oleks andnud põhjust kriisiks. Ainult Mari südamepõhjas pulbitses midagi allasurutult, nagu kääriv vein suletud pudelis. Säärane varjatud protsess kestnuks veel teab kui kaua, kui poleks Kruusamäed astunud nende ellu.
Kümnendal jaanuaril aastal 1906 ulatas postiljon üle Eriksonide toaukse nende nimele tulnud postkaardi. Kuna kaart kandis venekeelset teksti, siis läks Anne sellega alla majaperenaise tuppa ja lasi Martal kaardi läbi lugeda. Kuigi ta selle sisust midagi veel ei teadnud, ometi aimas juba ette, et see pole muud kui Tõnise surmateade. Kadunu oli lahkunud siit maailmast kaheksandal jaanuaril, ja nüüd teatati, et tema matus toimub kaheksateistkümnendal jaanuaril haigla kulul ja korraldusel – kui omaksed õigeks ajaks kohale ei ilmu ja teisiti ei soovi.
Anne ei teadnud, mida teha. Maali viibis oma tavalisel kaubareisil, seekord Katla mõisa rajoonis, kust polnud oodata teda koju enne homme õhtut. Isegi Paul juhtus kodunt ära olema – ta oli läinud Kreenholmi leivamajja leiba tooma. Kuigi Eriksonidest keegi vabrikus ei töötanud, ometi said nad oma sugulasilt osta leivamarke niipalju kui tarvis. (Kreenholmi leib tuli poeleivast odavam, oli ühtlasi ka sellest maitsvam.)
Anne pani vatijaki selga, peitis postkaardi põue ja läks poja Juhani juurde. Üksi tuppa jäävaile lastele ütles ta, et tuleb varsti jälle tagasi.
Lähenes õhtu, ilm hakkas pimenema. Linna laternasüütaja käis, peenike redel õlal, ühe laternaposti juurest teise juurde, süüdates väikesi petrooleumilambikesi, mis nagu hundisilmad pimedas vilkuma hakkasid. Kuid sellest oli siiski kasu, olgugi et vahemaa ühe posti juurest teise oli üsna pikk ja valgustamata.
Anne astus kiirel sammul lume krudisedes ja kräunudes jalge all. Pea oli täis ärevaid mõtteid, tema ainsamaks sooviks oli, et Maali ei hilineks matustele.
Kahjuks ei osanud Juhan emale mingit paremat nõu anda. Tal polnud ju Maali aadressi, kuhu võinuks talle telegrammi järele saata. Annel ei jäänud muud üle, kui loota ja oodata, vast ehk Maali ise tänaõhtuse rongiga kohale jõuab.
See hea lootus läks tal ka täide. Kaubast varem lahti saanud, tuli Maali nagu kutse peale koju, olles üsnagi väsinud ja tublisti end ära külmetanud. Ta jõi kuuma teed liikvaga, mis tal vere soontes kiiremini liikuma pani, ja õnneks, peale tugeva köha, polnud tervisel suuremat häda midagi. Ta läinuks meeleldi sauna, kuid et täna polnud saunapäev, samuti ka homme, pesi ta end kodus soojas köögis ja hakkas siis valmistuma sõiduks Peterburi.
Tõnis surnud! See teade kurvastas küll Maalit hingepõhjani, kuid mõnevõrra siiski ka rahustas. Enam polnud tal mingit lootust, et Tõnis vast ehk paraneb ja tuleb jälle koju tagasi. Seni kui ta veel elas, võis seda lootust kuigipalju hellitada, nüüd aga enam mitte.
Maali pühkis silmad kuivaks, tal polnud aega nutta ega kurvastada, ta ruttas venna poole kaubaarveid õiendama.
Selle kurva sündmuse puhul andis Juhan õele viis rubla sõidukuludeks Peterburi. Maalil tekkis kohe mõte Pauli endaga kaasa võtta. Kui Paul koolist koju tuli ja sellest teada sai, oli ta niivõrd erutatud, et tal polnud vähimatki söögiisu. Teda äkki tabanud reisipalavik andis järele alles siis, kui ta emaga juba vagunis oli. Teadmata, kas nad enam õigeks ajaks kohale