Ning Juhan otsustas naise juurde tagasi sõita. Et saada sõiduraha, viis ta oma karusnahkse kasuka pandimajja, pakkis masina kasti ja sõidutas jaama.
Mari ei imestanudki suuremat, nähes meest koju tulevat. „Kas Peterburis supikeetjat kedagi ei leidunud, et minu juurde tagasi tulid?” küsis ta Juhanilt tögavalt.
„Naine, unusta see kõik ja anna mulle andeks! Ma olin liiga ülekohtune su vastu,” anus Juhan. „Lepime parem ära! Ka mina tahan andestada sinule kõik ja unustada mineviku.”
Nad leppisid. Nende plaasterdatud elu algas uuesti. Ka väljavaated selleks olid neil mõlemal üsna tõotavad.
Pärast Juhani sõitu Peterburi sai Maali oma masina kätte, ühes sellega ka venna töölise Pauline Mõru endale tööle.
Kuigi Maali oli nüüd iseseisev kuduja, ometi ei saanud ta oma muredest siiski veel lahti, vaid need kasvasid koguni suuremaks. Tal tuli nüüd igal kuul maksta palka töölisele, muretseda talle pidevalt tööd ja hoolitseda ka selle eest, et ta oma vähesed rahad töö alla kauemaks kinni ei jääks, sest seda nõudsid ta enda huvid. Kuna töö vajas alalist juhtimist ja korraldust kodus, siis ta kuskile kaugemale kaubareisile enam minna ei saanud, nüüd pidi ta oma kaubast lähemas ümbruses lahti saama. Aga ka lõngamure vaevas teda pidevalt.
Maali ei otsustanud midagi omapead, enne kaalus ja arutas ta kõik küsimused emaga läbi, kes talle heaks nõuandjaks osutus. Kudumistöö kujunes nende ühiseks ettevõtteks, mida nad suure hoole ja innukusega juhtisid. Kuid sellegipärast kippus puudus kätte tulema. Uusi kudujaid sigines järjest juurde, võitlus lõnga pärast läks järjest raskemaks. Vargad kruvisid hinna kõrgele üles, mida kudujad oma kaubaga teha ei saanud, sest kaupa oli turul rohkesti müügil.
Kuna vabrikud töötasid kahes vahetuses, siis linnaelanike arv kasvas jõudsasti. Igal palgapäeva hommikul voolas lähemaist ja kaugemaist küladest talupoegi hulgana vabrikuturule kokku oma saadusi müütama. Tööliste palgapäev vabrikus kujunes linnas nagu mingiks suursündmuseks. Iga kahe nädala takka muutus Kreenholmi turg otsekui suureks laadaplatsiks, kus igasugust kaupa rohkesti müügil. Kauplemine toiduainetega oli turul niivõrd elav, et mõne tunni jooksul sulasid või ja liha müügilaudadel kõlavaks metalliks ning krabisevaks paberiks laualaegastes.
Nüüd rajasid ka kudujad oma müügibaasi peamiselt just vabriku palgapäevale. Juba poole öö aegu tõusti üles, võeti raam õlale ja hakati astuma Kreenholmi poole. Iga palgapäeva varahommikul käis siin kibe võitlus paremate müügikohtade pärast. Kes varasemad ja kärmemad olid, said paremad kohad, kuna hilisemad pidid leppima vähem käidavamate kohtadega kuskil kõrval, kus kauba läbimüük oli hulga väiksem. Alles pärast pealahingut turul, kui raamid juba kohale pandud, võis minna koju kauba järele. Müük algas keskpäeval, tõusis haripunkti kella kahe paiku ja vaibus kella viieks õhtul. Mis siis kaubast müüdud sai, see oli müüdud, pühapäeva hommikul rahvast turule enam suuremat ei tulnud.
Et kauba eest raha rohkem kätte saada, tulid Maali ja Anne otsusele kasutada selleks ka kalevi- ja linavabriku turgu. Need mõlemad turud asusid ülejõe teises linnaosas, mida Jaanilinnaks nimetati.
„Kuule, Paul,” ütles Maali reede õhtul pojale, „homme pärast kooli võtad sina ka korvi kätte ja lähed linavabriku väravasse sukki-sokke müüma. Kaubelda sa oskad, raha vahetada samuti. Ka hinnad on sul suuremalt osalt juba teada. Kuid võta siiski igaks juhuks ja kirjuta need omale paberi peale üles. Ja ole siis tragi ning hoolas, et sa midagi varastada ei lase, sest inimesi on mitmesuguseid…”
Lihavõtte eelnädala laupäeval, ilusa päikesepaistelise, kuid külma tuulise ilmaga läks Paul täidetud korviga käevangus üle raudsilla. Pisut pentsik tunne oli tal minna müüma ema kaupa. Eks näeb, kuidas tal läheb.
Müügikoha võttis ta suure raagus kastani all vabriku hoovivärava kõrval. Varsti ilmus sinna ka kringlimüüja, väike, kõhn, lõbus ja naljatlev vanamees. „Naised noored, nägusad, kringlid värsked, magusad,” tegi ta reklaami oma kaubale. Kuid sellegipärast võinuks tema läbimüük suurem olla.
Oma esimese käsiraha sai Paul umbes poole tunni pärast, müües ühele meesostjale paari sokke. Peagi hakkas töörahvas vabrikust tulema. Ostu- ja müügisagin ei kestnud kuigi kaua, varsti jäi jälle vaiksemaks. Nüüd oli turg juba niivõrd lage, et müüjad võisid hakata kauba läbimüügist kokkuvõtteid tegema. Paul luges oma vask- ja hõberaha üle, mida oli tal kolme rubla ümber. „Vähevõitu,” leidis ta. Luges siis ka järelejäänud kauba üle ja leidis, et kõik klappis, varastatud ei olnud midagi.
Nii vähese rahaga ta koju minna siiski ei tahtnud, tema enesetunne ei lubanud seda. Paul hakkas kaalutlema ja mõtlema, mida teha. „Nojah, ega mina polnud ainus kaubajuut selle kaubaga siin täna,” nähes kahte eite korraldamas nobedasti sukki-sokke korvis, et kähku lahkuda turult. Paul pidas eitesid hoolega silmas ja vaatas, kuhu nad kiirustavad. Nägi siis neid vajumas teineteise järel vabriku hooviväravast sisse.
„Minge pealegi,” mõtles Paul, „mina sinna küll ei tule.”
Ning ta otsustas käia läbi kogu kaldapoolse rajooni Jaanilinnas. Tulnud vabriku põldude vahelt välja, ületas ta raudteeliini ja algas kohe esimeste majadega kõrgel paekaldal. Käies ukselt uksele, pakkus ja kiitis ta oma kaupa, püüdes inimestele auku pähe rääkida. Enamikes paigus öeldi talle oma kindel „ei, ei”, kuid leidus ka niisuguseid kortereid, kus ta võis korvi maha panna ja hakata oma kaupa näitama. Sooritanud esmalt paar väiksemat müüki, tema tuju tõusis ja ta jätkas käimist majast majja, ukselt uksele. Paaris kohas oli tal kaubaõnne natuke rohkem, ta müüs mitu suka- ja sokipaari korraga. Tema rahakott paisus, muutus raskemaks. Kerge tundega ronis ta treppidest üles-alla, avas toa- ning majauksi, lõgistas väravalinke, heitles kurjade koertega seal, kus need hoovis lahti olid ja tahtsid talle kallale kippuda. Kui ta siis viimaks hakkas Jaanilinna mäest alla laskuma, oli õhtu juba käes. Kõikide linna kirikute kellad helisesid. Kodus oldi mures tema pärast, kuhu ta nii kauaks ometi jäi. Korv, mis tal minnes üsna raske oli, oli nüüd imekergeks jäänud, peaaegu tühi. Emaga kaubaarveid kokku võttes selgus, et Paul oli müünud kaupa ligemale seitsme rubla eest.
Sellele järgnev pühapäev kujunes tujuküllaseks. Maali pani kartulid praelihaga ahju, andis Paulile kümme kopikat kinoraha, ise läks aga Juhkentali koolimajja palvetundi.
Polnuks Maalil olnud alalist lõngamuret, võinuks ta kudumistööga rahule jääda. Kuid sest ajast, kui ta iseseisvaks kudujaks sai, ei leidnud ta rahu päeval ega ööl. Kui tal mõnikord juhtus lõnga kodus natuke rohkem olema – kõik olenes juhusest –, siis ta ei teadnud, kuhu seda peita läbiotsijate eest, kes võisid iga minut uksest sisse tulla ja viia ära viimase lõngaraasu ning panna teda istumagi veel. Ta võis end küll vabandada seega, et lõng on kellegi tundmatu toodud, kes tahab lasta sellest midagi endale kududa, kuid ega see vale päästnuks teda. Mida tähendaks Maalile säärane sissekukkumine? Tema ja ta pere täielikku laostumist. See hirm sundis teda alalisele valvsusele ja jälgede peitmisele nagu tagaaetav metsloom. Lõnga pidanuks vabalt müügil olema, siis kaoks ka vargus vabrikust, ja vargaid väheneks tunduvalt. Kuid vabrikuvalitsus ei näinud sellest hoolivalt, kuigi vargus läks järjest suuremaks. Alles hulga hiljem, kui ka vabriku ametnikud varastama hakkasid ja lõnga kastide viisi vabrikust kõrvaldasid, siis hakkas vabrikuvalitsus taipama ja lasi lõnga Ingliste poes vabalt müügile.
Maali, olles varem küll tülis majaperenaisega, pidi temaga ära leppima, sest paremat paika lõnga talletamiseks polnud tal kusagil mujal loota, kui oli seda Priksu Liisu laudalakk. Kõik oma tagavarad viis Maali sinna varjule ja tõi sealt vähehaaval vajaduse järgi. Oma käike lauda ja toa vahet tegi ta ikka siis, kui hoovil polnud kedagi liikumas.
Priksu Liisu maja oli küll kahekorruseline, kuid ühe poolega ehitus. Majas oli kolm üürikorterit. Alumisel korrusel elas Liisu oma tütre Martaga (Liisu mees oli surnud), kõrvaltoas aga lonkur voorimees Vassili Tšernok oma naise Nastjaga. Nastja töötas linavabrikus, toites iseennast, oma vigast meest ja tema valget hobusekronu, sest Vassili suur kõri neelas kõik tema teenitud kopikad. Tasuks sai Nastja talt sageli maitsta tõrvatud kadakakeppi, sõimu ja mõnitust pealegi. Kui keegi juhtus Nastjalt küsima, miks ta niisuguse mehega elab,