magada saanud, siis oli ta uni magus.
Nad läksid hommikul varakult teele, siis kui gaasilaternad tänaval alles põlesid. Kõigepealt tuli neil üles otsida Imetegija Nikolai nimeline vaimuhaigla, kus Tõnis ravimisel oli ja kuhu ta ka suri. Pikema kõndimise ja mitmekordsete küsimiste järele leidsid nad selle viimaks. „Just nagu vangla!” imestas Maali, vaadates trellitatud akende ja kõrgete tugevate hooviväravatega suurt kivihoonet, kus Jaani jutu järgi viibivat väga mitmesuguseid, ka kõige kardetavamaid hulle. Suviti võivat möödujad rohkem kuulda haiglast kisendamist, mis sarnanevat rohkem looma kui inimese karjetele. Kord keegi naishull toppinud oma pea läbi trellide välja ega saanud enam tagasi. Pikema röökimise järele heitnud ta hinge, enne kui jõuti trellid läbi saagida.
Vastavalt haiguse iseloomule olid haiged paigutatud osakondadesse. Tõnis kui rahulik haige oli viidud ühte madalasse puubarakki õuepoolsel küljel, mis sääraste haigete jaoks ette nähtud. Ainult enne surma oli ta paigutatud sealt seks otstarbeks määratud ruumi. Kõike seda seletas Maalile surnukuuri sanitar, suur tugev mees, kellele Maali oli kahekümnekopikalise pihku pistnud.
Saanud haiglakontorist teada, et Tõnis olevat vastselt maetud Obuhhovisse Issanda Muutmise kalmistule, oli Maali sedamaid valmis sinna sõitma. Enne aga päris ta veel sanitarilt üht-teist mehe surma kohta. Selgus, et Tõnise surm olnud ainulaadne, mida vaimuhaigete juures harva ette tuleb. Ta pole olnud enam mõistuse juures, kui alanud mädanenud ajude väljavoolamine suust, ninast ja kõrvust, mis kestnud umbes veerand tundi.
Sel udusel ja külmal talvepäeval seisis Maali pojaga Neeva kaldal, olles hingeliselt vapustatud ja kurb. „Obuhhovisse!” kisendas iga tema närv. „Ja seda kohe, sest päevavalgust jätkub veel vaid mõneks tunniks.”
Teda juhatati aurukonka lähtepeatusesse. Kuna ärasõiduni oli veel aega, siis läks Maali üle tee olevasse koloniaalkauplusesse ja ostis sealt naela viinamarju ning ühe apelsini.
Heleda vile, suure sisina ja susina saatel hakkas konka liikuma, viies sõitjad linnast välja lageda talvemaastiku keskele. Läbi jäätunud vaguniakna polnud väljast midagi näha ega vaadata. Konka peatus teel mitu korda, lastes maha üksikuid sõitjaid. Viimases peatuses väljusid ka Maali ja Paul. Küsides teed Issanda Muutmise kalmistule, sattusid nad otse kalmistuvahi pojale, kes neid oma koju viis. Umbes neljakümneaastane mees pügatud vuntsidega, sineliriidest poolkasukas seljas ja suured lubjavildid jalas, tõi nad Tõnise hauale.
Issanda Muutmise kalmistu oli paik, kuhu maeti need surnud, kellel polnud omakseid, või kui mõnel neid oligi, kuid kes surnust midagi teada ei tahtnud, olles juba varem katkestanud temaga kõik sidemed. Seega siis vaeste põlatute ja hüljatute viimne puhkepaik, mis endast väga mahajäetud ja armetu mulje jättis.
Enamik haudu oli korrastamata. Ainult hunnik savist mulda lauatahvlikesega peatsis, kuhu surnu nimi, tema sünni- ja surmadaatum peale märgitud. Vähesed hauad nägid veidi korralikumad välja.
Tõnise hauaküngas ei erinenud millegagi teistest haudadest. Alles ülivärske, mida isegi lumi polnud jõudnud veel katta, tõusis selle inetus veel teravamalt esile. Hunnik jäätunud mullakamakaid…
Maali langetas pea. Paul oli tõsine ja kurb nagu ta emagi. Kauaks nad siia jääda ei saanud, sest hakkas saabuma juba videvik ja külm kippus kallale.
„Kui palju võtate, kui püstitate hauale puuristi?” küsis Maali surnuaiavahilt. Mees mõtles pisut aega ja nimetas siis hinna. Maali ulatas talle kolmerublase, mille eest vaht lubas kevadel ka haua korrastada.
Nad vaatasid veel kord pika sööbiva pilguga mahajäävat kalmu, pöörasid siis ümber ja hakkasid minema.
Kui nüüd surnuaiavaht aus inimene oli ja tegi, nagu oli lubanud, siis suvel ilusal ajal võis juhuslik kalmistul viibija hauast möödudes lugeda puuristilt:
Kord ühel talvepäeval pakkis Juhan üheksanda klassi masina kasti ja viis jaama. Seda pagasi pannes nimetas ta sihtkohana St. Peterburgi. Kõik oli varem põhjalikult järele kaalutud ja läbi mõeldud. Juhan oli otsustanud naisest lahku minna. Nende ühine varandus jäi naisele, välja arvatud vaid üks masin ja Juhani seljariided.
See abieludraama algas neil üsna ootamatult. Juhan tahtis sõita Peterburi lõnga tooma. Tulnud varakult jaama, ootas ta kaua kassa juures seistes. Kui siis kassa viimaks avati, ütles kassapidaja, et veel tuleb oodata, sest Riia–Peterburi rong viibivat täna.
Möödus poolteist tundi. Reisida soovijad muutusid juba rahutuks. Nähes punase mütsiga jaamaülemat, küsisid nad temalt, millest on tingitud see tänane pikk ootus. Selgus, et Tapa ja Kadrina jaama vahel olnud rongide kokkupõrge. Seda kuulnud, lõi Juhan käega ja otsustas koju tagasi minna. Enne aga astus ta üle tee jaama vastas olevasse trahterisse, et teha seal väikese käraka halva meeleolu parandamiseks. Tema kauasest seismisest kangestunud ihuliikmeisse tuli elu tagasi, ta võis hakata jälle minema.
Kui Juhan sumbunud kõrtsiruumist tänavale astus, lõi talle uksel näkku külm puhang. Aeg oli juba hiline. Lähenes kesköö, linn valmistus vaikusele ja rahule. Ainult Joala tänaval liikus veel mõni üksik inimene, muidu oli aga ümbrus tühi ja elutu. Paarist jääkirmega kaetud aknast paistis petrooleumilambi ähmast kuma, mis tõendas, et seal oldi veel üleval, tehti või toimetati midagi. Kusagilt kaugemalt kostis voorimehe hobuse hajuvaid kuljusekõrinaid.
Esmalt alkoholist ergutust saanud Juhan hakkas tundma väsimust. Jalad muutusid tal raskeks ja kuidagi töntsiks all, keha valdas rammetus. Igatsevalt mõtles ta juba unele kodus voodis. Veel minutit kümme-viisteist, ja ta jõuab koju ning heidab magama. Tema tagasitulek kindlasti üllatab Marit, kuid eks see tulnud talle endalegi üllatusena. Aga eks selle Piiteri sõiduga aega ole, ta võib mõni päev hiljemgi sinna sõita. Nende mõtetega pööras Juhan kodutänavasse.
Nagu ta juba arvata võis, oli majauks lukustatud. Kuna Juhanil polnud võtit, siis ta paraaduksele koputama ei hakanud, vaid läks ja katsus korra hooviväravat, mis tema õnneks oli lahti unustatud, kojauks õuepoolsel küljel samuti. Juhan tõusis trepist üles teisele korrusele, tuli oma toaukse taha ja koputas. Toast ei vastanud keegi, polnud kuulda ei kippu ega kõppu. Mari näis magavat raskelt, ta ei kuulnud koputust. Juhan koputas uuesti, seekord tugevamalt. Ikka endine vaikus, ei mingit elumärki toas. „Imelik!” mõtles Juhan. „Kuidas ta täna nii raske unega võib olla? Muidu alati nii erk, et kuuleb öösel iga vähematki krabinat, nüüd aga…”
Juhan jäi nõutult ootama. Oodanud tükk aega, haaras ta käepideme peosse ja hakkas logistama. Ta logistas kaua ja niivõrd tugevasti, et vastast- ja kõrvaltoast tuldi koridori vaatama. Nüüd kuulis Juhan toas voodi tasast naginat. „Ahhaa, ärkas!” rõõmustas ta ja jäi ootama. Kuid, et Mari ikka veel viivitas, ta hakkas vanduma: „Kurat, kas saab juba ükskord! Või ma löön ukse kõige täiega sisse!”
Toauks praoknes, ukse vahele ilmus Mari kohkunud nägu.
„No mis sa veel siin piilud!” käratas talle pahane Juhan. Ta tõmbas ukse täiesti lahti ja astus tuppa.
Mari jäi tummana ukse lähedale seisma. „Mida sa enam ootad, mine pane lamp põlema!” käsutas teda Juhan nagu veltveebel ja hakkas end vabastama üleriidest. Mari läks vahekardinate ette, jäädes seal seisma, nagu tahtnuks midagi varjata mehe eest. Juhan kobas taskust tikke, tõmbas tule üles ja süütas ise lambi laual põlema. Nähes tulevalgel naise kaamet nägu, küsis talt nüüd juba veidi leebemalt: „Mis sul viga on? Oled sa haige või?” Samas tahtis ta astuda tagatuppa, kuid naine sulges tal tee.
Juhani kütiinstinkt ärkas. Ta võttis Maril paljast käevarrest kinni ja tõukas ta eemale. Hakkas siis toas ringi vaatama, kus talle aga midagi iseäralikku silma ei paistnud. Voodi oli küll segamini ja korrast ära, nagu ikka pärast magamist. Naise seelik vedeles toolikorjul, tema sukad ja muud väiksemad hilbud olid tooli kõrval põrandal. „Mis vigurit ta täna mängib minuga?” imestas Juhan. Ta tahtis ses küsimuses igal juhul selgusele jõuda. Toonud lambi köögist tagatuppa, hakkas ta toas tähelepanelikumalt ringi vaatama. Tema luuravad silmad nägid mingit karvast eset diivani kõrval tooli taga põrandal. Juhan tõstis eseme üles