sellele oma luksusliku elu – elu, mille juurde kuulusid kaunid majad, kallites koolides käivad lapsed, luksuslikud täiskasvanulelud ja kõik muud rikkuse võimalused ja naudingud – ainult selleks, et avastada, et see kõik oli ehitatud liivale, ehkki kuldsele, aga siiski liivale, mitte kindlale kaljule. Ja ometi polnud lubadus kaugeltki alusetu, vaid tugines kolme sajandi pikkusele majandusedule, võimsa finantsettevõtte edule. Ent nende segaste ja rahutute aastate lõpul, mida nüüd nimetatakse ahnuse aastakümneks, tundus see lubadus mitte üksnes alusetuna, vaid ka hirmutavalt tühjana, ja inimesed ei jäänud ilma mitte ainult majadest, haridusevõimalustest ja leludest, vaid sageli kõige põhilisemast eluks vajalikust, paljud kaotasid ka au, eneseväärikuse ja viimaks isegi lootuse.
ESIMENE OSA
Esimene peatükk
22. aprill 1988, hommik
Ta ei kavatsenud armuloo peale isegi mõelda. Lihtsalt ei kavatsenud.
Ta ei kiitnud niisugust asja heaks, see polnud mitte ainult amoraalne ja isekas, see oli äärmiselt ohtlik. Ta oli abielus ja väga õnnelikult, ta mitte lihtsalt ei armastanud oma meest, vaid imetles teda, mitte mingil juhul ei kavatsenud ta oma tõotusi murda (ega riskida Nigeli südame purustamisega), panna kaalule oma abielu ja väga õnnelikku elu. Kogu lugu. Lõplikult. Ja kui see mees helistaks – mida ta muidugi ei tee, ta oli ju purjus ega mõelnud ilmselt tõsiselt ühtegi sõna, mida ütles –, aga kui ta helistaks, ütleks naine lihtsalt: „Ei, kahju küll, oli tore teiega tutvuda, aga ma olen õnnelikult abielus ja – noh, ma olen õnnelikult abielus.” Sellest piisaks. Muidugi piisaks. Rohkem poleks vaja midagi lisada. Mees mõistaks, mida naine öelda tahab, vastaks midagi naljatlevat ja olekski kõik. Ent kui naisel tuleks siiski kõik välja öelda, noh, eks ta siis ütlekski. Ja lool oleks lõpp. See oli olnud lihtsalt üks lõbus kohtumine, muud midagi. Võib-olla käitus naine veidi tobedalt, no tegelikult käituski. Aga see oli ka kõik. Ainult šampanja pärast. Ja õnneks ei märganud Nigel midagi…
Nigel tuli nüüd vannitoast magamistuppa ja sirutas käed naise poole, et too saaks ta mansetinööbid kinni panna, ning kui naine seda tegi, olid ta näpud ebaharilikult kohmakad – ikka šampanja pärast, tal tundus kerge pohmelus olevat ja korraga vaatas ta meest nii, nagu poleks teda kunagi varem näinud. Kas Nigel oli siis tõesti, nagu TEMA nii ebaviisakalt, no ikka väga ebaviisakalt oli öelnud – üks naljanumber? Naine arvas, et ilmselt oligi: pikk, heledate juustega – noh, heledavõitu juustega, mis juba kergelt hallinesid –, väga sale, tegelikult üsna nägus, laitmatult riides, seljas Turnbulli ja Asseri särk ning peenetriibuline ülikond, jalas Lobbsi kingad. (TEMAL olid ka Lobbsi kingad jalas olnud, ta oli naisele öelnud: „Minu ainsad uhkuseasjad. Mulle kohe meeldib sinna minna ja lasta neil vanad liistud välja otsida.”)
„Lucinda! Ole nüüd ikka asja juures, kullake. Ma ei saa siin päev otsa seista.”
„Vabandust. Ongi korras.”
„Aitäh. Hommikust mõtled süüa?”
„Oh… ei.” Tal hakkas sellest mõttestki paha.
„Ega sa oma dieetidega üle ei pinguta?”
„Nigel, muidugi ei pinguta. Minu meelest piisab, kui mulle otsa vaadata, et seda näha.”
„Noh, minu meelest näed sa täitsa hea välja. Minul on igatahes küll kõht tühi. Ega seal ju eriti süüa ei olnudki?”
„Ei, ega ei olnud küll. Jessas, ma ei teadnudki, et kell on juba nii palju.”
Lucinda ei tohtinud tööle hiljaks jääda, täna küll mitte mingil juhul. Ta töötas Peter Harrisoni kirjastuses, oli toimetaja Graham Parkeri sekretär, ja täna hommikul oli tal tähtis kohtumine ameeriklastega, kes tulid, nagu Graham seda teravmeelselt nimetas, omandamismissiooniga. Kuna nad oli ameeriklased, pakkusid nad välja kohtumise kell kaheksa, Graham oli suutnud lükata selle tund aega edasi kella üheksaks, aga Lucinda peab kõvasti varem kohal olema, kohvi tegema, küpsised ja tassid kandikule seadma ning olema valmis saabujaid tervitama. See saab olema tore.
Üks asi, mis Lucindale tema töö juures kõige rohkem meeldis, oligi suhtlemine, alati toimus midagi: raamatututvustused, turunduskoosolekud, müügikonverentsid, väljasõidud ajakirjanikega ja kuulus Frankfurdi raamatumess, kus terve kirjastusmaailm ennast ühe hiiglasliku katuse alla ära mahutas. Ta oli nüüd juba aasta aega Grahami juures töötanud ja lootis ühel päeval ise ka toimetajaks saada, aga seesama soov oli väga paljudel inimestel, ja kui päris aus olla, siis ei soovinudki Lucinda seda kogu südamest, ta ei kavatsenud pärast lapse saamist enam tööl käia. Sest töötavaid emasid ta heaks ei kiitnud. Lucinda kavatses olla selline nagu tema oma ema, kes oli alati kohal ja kelle jaoks lapsed olid kõige tähtsamad. Aga lapsest polnud veel juttugi, õigupoolest kaugel sellest. Aga – no kuule nüüd, Lucinda, ära hakka praegu selle peale mõtlema. Sa pead tööle jõudma.
Kahekümne minuti pärast oli Lucinda valmis: ta heitis esikupeeglis endale pilgu ja üritas ennast näha läbi TEMA silmade: pikk seelik (Laura Ashley), sinine üleskeeratud kraega pluus (Thomas Pink) ja muidugi kahekümne esimeseks sünnipäevaks saadud pärlid, tumesinine käisteta Puffa jakk, madalad kingad (Charlie Jourdan), heledad juuksed sametpaelaga taha seotud.
Tegelikult polnud võimalustki, et Lucinda võiks TALLE meeldida, polnud ju, vähemalt mitte siis, kui mees oli kaine. Mehele meeldivad kindlasti sellised asjalikud kaheksakümnendate tüdrukud, kes kannavad lühikese seeliku ja õlanditega jakiga kostüümi, rikkalike juuste ja suurte ambitsioonidega tüdrukud. Lucinda ei tule mehele hommikul enam meeldegi, rääkimata siis veel helistamisest… ja kui Lucinda nüüd seisis esikus ja kontrollis, kas tal rahakott ja võtmed on ikka kaasas, kukkusid postiavast sisse kirjad. Mõned nägid üsna ilusad välja, kindlasti kutsed, siis paar arvet, postkaart Verbier’st suusapeolt, kuhu ta ise oli ka minna tahtnud, aga Nigel mitte, ja kiri Lloyd’sist. Londoni Lloyd’sist. Selline valgemast valgem ümbrik, mis tuli kord aastas, milles oli kirjas nende konto seis ja millele järgnes kopsakas tšekk. Nigel oli Lloyd’si liige, see avaldas Lucinda isale kõige rohkem muljet, kui nad omavahel just enne kihlust Nigeliga asju arutasid.
„Tal pole mitte ainult need maad seal Norfolkis, ta on ikka Nimi, tähtis Nimi ja see on sulle tuleviku mõttes väga kasulik.”
Üks Lucinda onu oli olnud tähtis Nimi. Kui Lucinda väike oli, kuulis ta, kuidas ema sellest rääkis, ja küsis, mida see tähendab. „Noh, kullake, see tähendab, et temast saab tagasitõmbunud partner,” oli Margaret Worthington üsna ebamääraselt vastanud. „Lloyd’s kindlustab asju, ma mõtlen suuri asju, nagu laevad ja ehitised, ja nad teenivad sellega kõvasti tulu. Kui sa oled Nimi, saad sellest tulust osa.” – „Mis siis saab, kui laevad põhja lähevad?” oli Lucinda küsinud ja ema oli vastanud, et neil on enam kui küll raha, et see korda ajada. „Nad teenivad ikkagi tulu. Küsi parem issi käest, ta räägib sulle täpsemalt, ega mina ka nendest asjadest täpselt aru ei saa. Peale selle, et sellest rahast saab tasuda kõik su nõbude koolituskulud,” lisas ema.
Lucinda meelest polnud see nii huvitav, et isa käest küsima hakata, aga nüüd teadis ta küll, et Lloyd’sist tuli igal aastal Nigelile nii palju raha, et see suurendas nende sissetulekut päris märkimisväärselt. Praegu polnud neil seda muidugi otseselt tarvis, Nigeli palk perefirma juhatuse esimehena oli täiesti piisav, pealegi oli mehel päris suur aktsiaportfell, aga sellest rahast oleks kõvasti abi, kui nad tahavad maale kolida ja maja osta.
Plaanis oli kolida niipea, kui nad lapse saavad. Mitte Norfolki, sest see oli liiga kaugel ja Nigelil polnud mõtteski talu pidama hakata, aga ta väitis, et elu lõpuni Londonis elada ta ka ei kavatse. Seda ei kavatsenud Lucindagi, ta oli maal üles kasvanud ja maaelu meeldis talle väga.
„Kus te siis lapsena elasite?” oli TEMA eile õhtul küsinud. „Kusagil maahäärberis arvatavasti?”
„Noh,” oli ta vastanud, „mitte just häärberis, aga päris ilusas majas küll, Gloucestershire’is Cirencesteri lähedal.”
„Tõesti? Ponid olid?”
„Jah. Jah, mul oli poni. Tõepoolest.”
„Tore, tore,” oli mees öelnud,