küll. Katsun seda aktsepteerida.”
„Tore. Kui kaua te juba abielus olete olnud?”
„Kolm ja pool aastat.”
„Ja lapsi? Lapsi on?”
„Ei. Veel mitte.”
„Selge.” Mees tegi oma ülekuulamises pausi, otsekui seedides kuuldut, ja jätkas siis: „Ja kus te elate? Ärge öelge, kindlasti kusagil Sloane Square’i läheduses.”
„Noh, jah. Tõepoolest. Dinosaurusemaal.”
„Te kohe ei lase mul seda unustada, ega ju?”
„Ega ei lase küll. Aga nüüd ma pean tõesti rohkem ringi liikuma.”
„Ma tulen teiega.”
„Blue…” Lucinda jättis lause äkitselt pooleli. „Miks Blue, kui teie nimi on Gary?”
„See on hüüdnimi,” selgitas mees. „Meil on kõigil hüüdnimed ja igal hüüdnimel on mingi põhjus. Noh, üks mees on Luft, see tuleb Luftwaffest, tal on heledad juuksed, sinised silmad ja väga-väga parempoolsed vaated. Ja Croydon sellepärast, et tema perekonnanimi on Sutton, Harry on jällegi mustanahaline, sellepärast Harry nagu Belafonte, ja Kermit näeb välja nagu konn, ja…”
„Jah, ma sain põhimõttest aru,” katkestas Lucinda naerdes, „aga miks ikkagi Blue?”
„Kas te sininööpidest olete kuulnud?”
„Ei.”
„Need olid vana börsi jooksupoisid. Hoolitsesid maaklerite eest, tõid neile teed ja kohvi – ja muidugi infot. Kogu aeg oli kuulda: „Kus Blue1 on? Hei, Blue, siia!” Ma olin enne suurt pauku jooksupoiss. Sain lausa nende pealikuks. Nii see nimi külge jäi. Mulle päris meeldib. Aga teile?”
„Mulle… nojah, vist küll,” vastas Lucinda kõhklevalt.
„Tore. Igatahes on see parem nimi kui Gary. No lähme ja liigume siis ringi. Tutvustate mind siin mõnele inimesele. Ja oma abikaasale, kui soovite.”
Lucinda polnud Blue’d Nigelile tutvustanud, see polnud tema meelest eriti hea mõte, kuigi ta ei teadnud, miks just. Järgmise poole tunni jooksul käis Blue Lucinda sabas ruumis ringi, kuulas lugupidavalt, kui ta inimestega rääkis, surus kätt, kui tarvis, ja tõi viimaks endale pudeli šampanjat, et aidata klaase täita. Ja siis oli Lucinda mingil moel Blue’ga kahekesi väikesesse kööki jäänud, suurem osa inimesi oli lahkunud, toitlustajad pakkisid klaase kokku, ja Blue lausus äkitselt: „Kas tulete minuga mõni päev lõunat sööma?”
„Ei,” kostis Lucinda mehele rabatult otsa vahtides ja tundis, kuidas see neetud puna taas põskedele kerkib, „muidugi mitte.”
„Miks muidugi?”
„Noh, see on ju ilmselge.”
„Tegelikult ei ole.”
„Härra Horton,” alustas Lucinda kindlalt, ladudes ise klaase virna ja eraldades täis pudeleid tühjadest. „Ma… noh, ma olen abielus, te teate seda.”
„Ja abielunaised ei käi kunagi teiste härradega lõunal? Kas nii?”
„Ei… noh, mitte sel moel.”
„Mil moel?”
„Te saate…” Lucinda vakatas. „Te saate suurepäraselt aru, mida ma silmas pean. Suurepäraselt.”
„Ei saa.”
„Saate küll. No see on lihtsalt tobe.”
„On jah,” nõustus Blue. „Natuke.”
Ja siis kummardus mees ettepoole ja suudles Lucindat. Otse suule. Väga põgusalt, kuid sellest piisas, piisas, et tekitada sügaval Lucinda sisemuses väga erakordseid tundeid, ta tundis mingit võpatust ja värelust. Ta tõmbus eemale ja põrnitses Blue’le otsa, mees naeratas talle. Tal olid, nagu Lucinda isegi oma hämmelduses märkas, äärmiselt ilusad hambad. Blue polnud eriti pikk, ainult pisut pikem kui kõrgetel kontsadel Lucinda, tema tumedad juuksed olid lühikeseks pügatud, silmad väga sügavpruunid. Tal olid pikad, peaaegu tütarlapselikud ripsmed, äärmiselt sirge nina ja üsna suur suu (kust paistsid need ilusad hambad). Blue polnud paks, kuid oli väga tugeva kehaehitusega, laiaõlgne, üsna suurte käte ja jalgadega, temast tundus õhkuvat kõvasti energiat ja ta oli rahutu, ei püsinud hetkegi paigal. See mõjus kummaliselt ligitõmbavalt.
Blue kummardus jälle ettepoole ja suudles Lucindat uuesti, kõigest kröömike kauem. Lucinda tajus, et vastab suudlusele, ta huuled paotusid, liikusid pisut, see oli kohutav ja hirmutav…
„Palun lõpetage,” ütles ta, „pean tõesti minema.”
„Olgu,” nõustus Blue, „sellest pole midagi. Aga ma proovin muidugi edasi. Helistan teile päeva või paari pärast, et näha, kas olete meelt muutnud.”
„Blue… see tähendab, härra Horton – ma ei muuda meelt. Ausalt.”
„Äkki muudate. Kunagi ei või teada. Ma ei anna kergesti alla. Nägemiseni, Lucinda.” Ja mees oligi läinud.
Mõeldes nüüd edasi loksuvas metroorongis Blue’st ja sellest, kui rahutuks mees ta muutis, kui lõbus ta oli ja kui tore, läks Lloyd’si kiri Lucindal täiesti meelest.
McArthuri panga aktsiatega kauplemise ruumis rääkis Blue peekonivõileiva ja The Suni kolmanda lehekülje juures oma parimale sõbrale Charliele, et on saanud tuttavaks tüdrukuga, kellega tahab abielluda.
„Ah nii? Ja millega ta tegeleb?”
„Töötab kirjastuses. Ja tema abikaasa on…”
„Abikaasa? Blue, ära ole rumal, kulla semu. Sa ei taha ometi hakata abielunaisega sehkendama.”
„Charlie, ta on lihtsalt vapustav. Kõrgem klass, no ülimalt kõrgem klass, sa ju tead, kuidas mulle see värk meeldib, ja ilus. Rabavalt ilus. Blond, siniste silmadega, sääred nagu võidusõiduhobusel ja nii armas, aga siiski huvitav isiksus, tead ju küll selliseid. Sa ei kujuta ettegi, kui seksikas ta on. Minu meelest pole ta kunagi korralikku keppi saanud ja ma arvan, et võiksin talle seda anda. Parandus: ma kavatsengi talle seda anda.”
„Hull peast,” ütles Charlie ja uuris edasi kolmanda lehekülje tüdrukut, kelle rinnad olid nüüd peekonivõileiva puru täis. Ta nipsutas puru minema. „Sa tõmbad endale jama kaela, semu, kui seda teed edasi lähed. Ja kui sel naisel vähegi mõistust peas on, siis ta ei lasegi sul jätkata.”
„Ega tal eriti ei ole,” ütles Blue, „selle peale ma loodangi. Ja ma meeldisin talle ka,” jätkas ta tagasihoidlikult. „Ma tean, et meeldisin. Sellest saab alati aru.”
Elizabeth Beaumontile hakkasid tema õlavarred kinnismõtteks muutuma. See oli absurdne ja ta sai sellest ise ka aru, tal oli tähtsamaid asju, mille peale mõelda, näiteks töö ja suhted abikaasaga ning vanim tütar, kes hakkas parajat peavalu valmistama, aga tema mõtted pöördusid pidevalt käsivarte juurde tagasi. Need olid ainuke osa tema kehast, mida ta kuidagi paremaks ei saanud. Ülejäänust sai ta personaaltreeneri, jõusaali ja enesedistsipliini abil jagu, ta suutis treenida kõhu lamedaks – keegi poleks võinud arvatagi, et tal oli olnud kolm rasedust – ja tagumiku trimmi, hoida reied tselluliidivabad – kuigi mitu sõpra olid talle öelnud, et see on pigem vedamine kui midagi muud. Ja tema rind oli õnneks väike ja seetõttu veel üsna prink. Aga käsivarred – küünarnukkidest ülespoole – hakkasid lõtvuma. Loomulikult võitles ta selle vastu – hantlite, ujumise, treeneri soovitatud eriharjutuste ja muidugi Jane Fonda trennivideotega, aga millestki ei paistnud eriti abi olevat. Kui ta käsivarsi lõdvestas, vajusid need lonti. Ainult natukene, aga Elizabeth hakkas tundma, et need peaksid kaetud olema ja käisteta pluuse ei tasu selga panna. Tal oli hommikul olnud punase kostüümi all must käisteta pluus ja kui ta pärast jõusaalitrenni riidesse pani, siis ta taipas, et see oli viga ja ta ei taha koosoleku ajal jakki seljast võtta. Aga selga jätta oli paras piin, sest koosolekuruum oli alati liiga palav ja paksust siidist kostüüm oli üsna