kaks päeva tagasi pilgu peale heitnud, kui ta ootas, et vann vett täis saaks, ja mõelnud, et peaks sellega tõesti midagi ette võtma. Ja muidugi ei olnud võtnud. Annabel võttis essee, toppis oma suurde nahkkotti ja kiirustas halli.
„Olengi valmis.”
„Tore. Hakkame siis minema. On sul veel pakke?”
„Ei. Reisin vähese pagasiga. Mul on kohver, aga see on autos. Nägemiseni, Josie.”
Josie oli portugallasest majapidajanna.
„Emale helistasid?”
„Jah, ma helistasin emale. Tule, hakkame minema.”
Esikulaual oli hunnik kirju, mis Josie oli sinna pannud.
„Tahad neid kaasa?” küsis Annabel.
„Mida? Võib kah. Võta pealegi, ole hea, vaatan need autos üle.” Simon tõmbas nende taga ukse kinni ja jooksis Annabeli ees trepist alla. „Hommikust, Carter, Paddingtoni vaksalisse, palun võtke Annabeli kott, ja pärast lähen ma kontorisse.”
Carter avas neile ukse, Annabel naeratas talle autosse istudes ja sikutas oma ülilühikest seelikut allapoole.
„Tere, Carter, läheme aga jälle.”
„Tõepoolest,” kostis Carter pepsilt. Annabel märkas, et mees püüab mitte vaadata tema jalgu, ja see tegi talle nalja. Mehed tegid talle üldse nalja, nad olid nii neetult ettearvatavad. Tal võis küll veel veidi kuueteistkümnest aastast puudu olla, aga seda ta igatahes teadis.
Annabel vajus istmenurka, vaatas korraks tagasi maja poole ja siis isa, kes kirju sortis. Tal oli olnud väga tore koolivaheaeg, kõigil oli vahva olnud. Isegi kogupereõhtusöök oli talutav olnud. Eks see muidugi laupäevaõhtu raiskamine oli, aga Toby oli suurepärases vormis – ta oli täitsa lahe vend – ja hea oli näha väikest Tillyt nii õnnelikuna. Tilly oli just teinud ära vastuvõtukatsed St Marysse ja ütles, et ei jõuda ära oodata, millal ta sinna kooli läheb. Ta oli nii armas ja ilus, suurem osa Annabeli sõpru olid oma väikeste õdedega kohutavalt kannatamatud, aga temale meeldis Tilly väga. Aga eks ta meeldis ju kõigile.
Annabel kohtas peeglis Carteri pilku ja tegi talle silma, autojuht kortsutas kulmu ja signaalitas ühe jalgratturi peale. Tobe vana peer, aga ta oli siiski olnud üsna kannatlik, kui ta Annabeli ja Mirandat möödunud nädalal poodlema viis, oli tundide kaupa Kensingtoni High Streetil istunud, kui nemad poode mööda kolasid.
Ei tea, kas peaks ka juuksed lühikeseks lõikama, laskma bobisoengu teha nagu Mirandal? Juuksed hakkasidki juba natuke liiga pikaks kasvama. Aga kahju maha ka lõigata ja Annabel polnud üldsegi kindel, kas bobisoeng talle tegelikult sobibki. Ehk peaks lihtsalt mõned triibud teha laskma… „Kas kõik on korras, paps?” küsis ta. Simoni poolt oli kostnud summutatud „Raisk!”, mis kõlas pooleldi ärritunult, pooleldi meeleheitlikult.
Simon heitis tütrele veidra pilgu, otsekui oleks tema sealviibimise unustanud, ja manas siis näole nõrga naeratuse.
„Vabandust, kullake. Jah, kõik on korras.”
Välja ta küll niimoodi ei näinud, ta oli näost kergelt punetama hakanud. Annabel lootis, et isa ei saa rabandust või midagi.
„Oled kindel?”
„Jaa, jaa, korras, ainult… ainult mulle meenus üks asi, mis ma oleksin pidanud ära tegema, muud midagi.”
„No tore siis.”
Simon toppis kirja ümbrikku tagasi. Annabel ei näinud, mis seal seisis, ta märkas selle ülaservas ainult sõnu Londoni Lloyd’s. Ta ei teadnud Lloyd’sist eriti midagi peale selle, et sellel oli midagi tegemist Cityga ja isa oli kunagi talle ja Tobyle näidanud üsna vapustavat sinisest klaasist ja terasest välisliftide ja torudega hoonet.
Noh, kui tegemist oli ainult äriasjadega, siis ei saanud see ju väga tõsine olla. Annabel uskus piiritult oma isasse ja tema võimesse juhtida maailma – või vähemalt Londoni Cityt.
Ta vaatas uuesti isa poole, kes haaras autotelefoni ja soris samal ajal paberites, tundudes ise närvis olevat. See polnud üldse tema moodi.
Siis jõudsid nad Paddingtoni vaksalisse, Annabel märkas, et Miranda ema tõmbas just nende ees auto teeserva ja andis signaali, ning pärast seda läks tal isa närveldamine täiesti meelest ära suures segaduses, kui pakke välja võeti ja Annabel kinnitas isale, et tal pole mingit vajadust platvormile kaasa tulla, kallistas teda ja ütles, et armastab teda, jättis Carteriga hüvasti, lehvitas isale ja saatis talle õhumusisid.
Uuesti autos istudes luges Simon kirja mitu korda läbi ja jäi siis aknast välja põrnitsema. Carter vaatas teda huviga tahavaatepeeglist. Selline vaikus tekitas kõhedust, tavaliselt tööandja lobises temaga, rääkis autotelefoniga või uuris pabereid. Miski tegi peremehele muret, see oli küll kindel.
„Söö nüüd hommikusöök ära, Emma, ole tubli tüdruk. Muidu jääd kooli hiljaks.”
Debbie Fielding ütles seda igal hommikul ja täpselt samal ajal (8.15), just samuti nagu ta ütles Alexile ja Richardile: „Head päeva teile mõlemale,” ja andis neile musi (kell 8.05) ja „Jah, Rachel, sa pead küll lasteaeda minema,” (kell 8.40).
Mõnikord tundus talle, et ta võiks selle kõik linti võtta ja iga päev ette mängida – musid muidugi välja arvatud, sest keegi ei pannud teda niikuinii eriti tähele ega vastanud talle. Noh, Richard küll naeratas, tänas ja tõmbas pojale mütsi pähe, aga Alex ei kostnud midagi, hiivas lihtsalt koolikoti selga, Emma ei söönud ikkagi hommikust ja Rachel muudkui vaidles, kuulutades, et ei taha sinna tobedasse lasteaeda minna. Täpselt samuti oli Debbie kella poole kümneks kenasti kodus tagasi ja üksi, kui koera ja kassi mitte arvestada.
See oli tema lemmikaeg, kui maja oli lühikeseks ajaks tema päralt, keegi ei vaielnud, ei nõudnud temalt midagi ega tahtnud temaga midagi arutada – seda viimast tahtis Richard ja tavaliselt just siis, kui tal oli pööraselt tegemist, et viia Emma balletitundi või Alex judotrenni või saada Rachel vannist välja. Debbie mõtles sageli, kuidas võib mees, kelle tööks on laste järele vaatamine – noh, vähemalt nende hariduse eest hoolitsemine –, mitte taibata, kui palju aega ja tähelepanu nad nõuavad.
Järgmisena läks Debbie vanni, ta teadis küll, et see on pöörane ajaraiskamine, aga see aitas tal tervet mõistust säilitada, ta lebas vannis täpselt viis minutit ja pladistas endale vett peale, kuulas vaikust ja kavandas, mida täpselt päeva jooksul teha. Miks Debbie meelest oli nii raske täie mõistuse juurde jääda, seda ta täpselt ei teadnudki, ta ütles sageli, et kui oleks ette nähtud auhind Briti saarte kõige igavamale perele, siis võidaksid nad selle endale. Kolm last, poiss ja kaks tüdrukut, kass, koer, auto ja eeslinnamaja – noh, ta mõtles, et Acton pole just päris eeslinn, sest neil oli igatahes Londoni sihtnumber –, isa kohaliku algkooli direktor, ema koduperenaine, naabrivalve ajalehe toimetaja ning emasid ja lapsi toetava heategevusorganisatsiooni aseesimees.
Kuidas see küll juhtunud oli, mõtles Debbie. Ta oli olnud oma klassi teenäitaja, esimene, kes käis muusikafestivalil (oma teisel õppeaastal kuueteistkümneselt 1971. aastal Glastonburys ja vanematele ütlemata, see oli talle maksma läinud kuu aega koduaresti, aga ta vandus, et asi oli seda väärt), esimene, kes poisiga magas ja antibeebipille võtma hakkas, esimene, kes kanepit suitsetas, ja kes oli esimesel päeval oma esimeses töökohas kohaliku telejaama jooksutüdrukuna nii erutatud, et tal hakkas sõna otseses mõttes halb – kuidas siis küll juhtus, et ta oli niisuguseks igavaks ja kohusetundlikuks inimeseks muutunud?
Debbie oli olnud tark, kuigi mitte just hiilgav, oli lõpueksamitel saanud kaks A-d ja ühe B ning läinud oma Kentis asuvast keskkoolist Birminghami ülikooli inglise keelt õppima. Seal polnud ta just teenäitaja, kuid oli õndsalt õnnelik, sest oli viimaks pääsenud oma pealetükkivalt eeslinlikust kodust, kus ta oli ainus laps, paradiisi – sarnaste vabamõtlejatest ja naudinguotsijatest eakaaslaste keskele. Ta astus väitlusühingusse ja veel mitmesse kummalisse seltsi, nagu näiteks druiidide omasse, pidutses pööraselt ja oleks esimese kursuse eksamitel peaaegu läbi kukkunud. Kainenenud sellest kogemusest ja hoiatusest, et võib välja langeda, kui tema õpitulemused ei parane, hakkas ta tõsiselt tööle, vähendas kõvasti seltsielu,