Penny Vincenzi

Täielik skandaal I osa


Скачать книгу

meelest peaksime selle jutuajamise lõpetama,” ütles Nigel. „See kisub suunda, mis mulle eriti ei meeldi. Ma olen juba rohkem kui viisteist aastat Nimi olnud ja enne seda oli minu isa kakskümmend aastat, see on meid väga hästi teeninud.”

      Isegi Lucinda nägi, et mees ei räägi just väga mõistlikku juttu.

      „Nii on olnud viimased kolmkümmend viis aastat või mis iganes. Aga see on praegu. Asjad tunduvad muutuvat.”

      „Lucinda, palun. Kas me võiksime lõpetada?”

      „Ei tea miks? Sa ise alustasid. See tähendab, sina ju hakkasid tahtma sellest rääkida. Ja ma tahan tõesti teada, milles on probleem.”

      „Pole mingit probleemi. Ma rääkisin oma kliendihalduriga, tema kinnitab, et see on ühekordne juhtum. Õigupoolest soovitas ta mul järgmiseks aastaks limiidi nii kõrgeks tõsta kui võimalik. Ta ütles, et see on natuke nagu õnnemäng.”

      „No näed nüüd ise. See ei saa ju olla nii kindel kui majad…”

      „See oli lihtsalt nali,” ütles Nigel ärritunult.

      „Ei ole just eriti naljakas. Kui ta räägib sinu rahast, mitte enda omast.”

      Selle jättis Nigel tähelepanuta. „Limiiti ma muidugi ei tõstnud, see oleks natuke hoolimatu, aga muretseda ei ole küll mitte millegi, no üldse mitte millegi pärast.”

      „Hästi,” kostis Lucinda pärast lühikest vaikimist. Ta tõstis klaasi ja naeratas mehele. „Võtame siis sinu tuleva aasta tšeki terviseks.”

      Nigelil oli selgesti raskusi naisele naeratamisega, ta oli veel silmanähtavalt pahane, et Lucinda oli temaga vaielnud. Ja ta polnud öelnud, kui suur see summa oli. Päris kindlasti polnud praegu sobiv hetk teatada, et ta kavatseb teise mehega lõunat sööma minna. Tegelikult ta parem helistab kohe hommikul ja ütleb, et ta ei tule.

      „Su ema helistas,” teatas Debbie kohe, kui Richard koju tuli. „Ta tahab, et sa talle helistaksid.”

      „Oh. Hea küll. Sa pole vastu, kui ma teen seda kohe?”

      „Muidugi mitte. Miks ma peaksin?”

      „Noh, sa ju ripud sel ajal tavaliselt ise telefoni otsas, nagu oleks see mingi päästeliin.” Richard naeratas ja suudles naist, näidates, et ei mõelnud öeldut tõsiselt. Vähemalt mitte eriti.

      „Ma…” Debbie jättis lause pooleli. Polnud mõtet seda teemat jätkata.

      Polnud mingit mõtet seletada, et telefon oligi päästeliin, mis aitas läbi asjaajamiste kaose. „Ei, kõik on korras, helista aga pealegi talle.”

      „Kas ta ütles, milles asi on?”

      „Ei. Ma arvan, et ta tahtis suvest rääkida.”

      „Nojah. Teen endale enne tassi teed – tahad ka?”

      „Hea meelega.”

      Richard kadus oma kabinetti ja Debbie kuulis paralleeltelefoni kõlksatust, kui mees toru võttis. Kahekümne minuti pärast oli Debbiel tarvis helistada Suele heategevusorganisatsioonist õhtuks vajalike nugadekahvlite asjus, uurida, kas tema omad ka käiku lähevad, ning ta tõstis toru. Kostis Richardi hääl.

      „Vabandust,” ütles Debbie ja pani toru hargile tagasi. Kakskümmend minutit oli isegi nende kohta pikk kõne.

      Veel kümme minutit hiljem tuli Richard kööki, ta oli väga tõsine.

      „Palun vabandust,” ütles Debbie.

      „Mille pärast? Oh, telefon. Pole midagi. On sul kiire? Ma pean sinuga rääkima.”

      „Richard! Kas seda ei võiks hiljemaks jätta? Mul oleks praegu hoopis abi vaja.” Ta kühveldas laste taldrikutele spaghetti bolognese’t, Emma müksis teda ja tahtis, et tema õigekirja kontrollitaks…

      „Hea küll. Vabandust. Kas ma saan midagi teha?”

      „Sa võiksid Alexi ära tuua. See oleks suurepärane.”

      „Debs, ma ei saa seda teha. Mul pole nii palju aega, hunnik töid ootab parandamist ja pool tundi juba läks raisku. Anna andeks.”

      „Emaga rääkimiseks oli sul aega küll,” torkas Debbie, kelle kannatus oli katkenud.

      „No jumala pärast,” pahvatas Richard ja läks ust paugutades köögist ära. Debbie vaatas talle üllatunult järele. Richardil oli ju mitmeid puudusi, aga pahurus tavaliselt nende hulka ei kuulunud.

      Kui Debbie hiljem riideid vahetas, astus Richard nende magamistuppa.

      „Palun vabandust,” ütles ta. „Ma olin natuke mures. Kuule, kas me ikka peame sinna minema?”

      „Jah, tõesti peame. Umbes kolme minuti pärast lähen lapsehoidjale järele ja ma tegin meie lauale lasanjet. Me ei saa nüüd minemata jätta.”

      „Mul on tegelikult vaja sinuga rääkida,” ütles Richard. „See on päris tähtis.”

      „Ja see õhtu on mulle päris tähtis. Ma aitasin seda korraldada, ma pean minema.”

      „Oh, hea küll,” nõustus Richard väsinult, „aga tuleme sealt ära nii ruttu kui võimalik ja ehk lähme võtame kusagil klaasikese?”

      Debbie vaatas mehele otsa, too nägi tõesti ahastav välja, nägu pingul ja üsna kahvatu. Ta hakkas muretsema ja võttis Richardil ümbert kinni.

      „Mis see ka iganes on, see ei saa ju nii hull ka olla. Ja loomulikult lahkume kohe, kui asi on ühel pool. Ma luban. Koristamisest viilin seekord kõrvale. Tavaliselt jään alati koristama, nii et neil pole selle vastu midagi.”

      „Floral on probleem,” ütles Richard, seades ennast murelikult pubinurka toolile istuma. „See võib meid mõjutada.”

      „Tõesti? Kuidas?”

      „Ta… ta sai sel aastal Lloyd’sist kahju. Mitte väga palju, aga küllalt, et teda muretsema panna.”

      „Heldus küll. Ja mida see mitte väga palju tähendab?”

      „Umbes kuus tuhat.”

      „Kuus tuhat? Issand jumal, Richard, minu meelest on seda päris palju. Aga… nojah, ma arvan, et ta võib seda endale lubada.”

      „Võib küll. Aga ta ütleb, et tal võib natuke puudu tulla.”

      „Puudu?” Debbie mõtles suure maja, Rollsi, äsja ostetud hobuse ja aktsiaportfelli peale, mille üle Flora alati Richardiga aru tahtis pidada. „Kas ta ei võiks mõne aktsia maha müüa või midagi?”

      „Võiks ju küll. Muidugi. Aga turuseis pole praegu hea ja see oleks tema meelest lühinägelik.”

      „Oh. Nojah, eks see ole tema otsus. Muidugi.”

      „Noh, ongi. Ja ei ole ka.”

      Debbie hakkas ennast ebamugavalt tundma. Natuke. See oli nagu kerge raskustunne enne seedehäiret.

      „Mismoodi ei ole? Richard, räägi parem juba kõik ära. Sa ei taha loodetavasti öelda, et see võiks kuidagi meid mõjutada?”

      „Jah. Võib küll. Mitte hullusti, aga ta mõtleb, kas me saaksime koolimaksud ise ära maksta, ainult sel aastal. See on peaaegu täpselt tema kaotatud summa. Kuus tuhat, kahe eest.”

      „Aga me ei saa,” kostis Debbie. „Siililegi selge. Meil ju ei ole kuut tuhandet vaba raha. Või on?”

      „Noh, aga on,” vastas Richard. „Tegelikult on küll.”

      „Mida? Millest sa räägid?”

      „Sellest rahast, mille isa mulle jättis.”

      „See… Richard, ma ei usu oma kõrvu. Sa investeerisid selle väga hoolikalt, sa ise ütlesid mulle. Me ju leppisime kokku, et see on tulevikuks, meie kindlustus, juhuks, kui midagi kohutavat juhtub või kui me tahame sellega midagi väga erilist ette võtta, lapsed ülikooli saata või…”

      „Nojah, ema ütleb, et ta maksab meile tagasi, kui saab.”

      „See