faile ja kaustu.
Xeroxi juhid ei eiranud oma PARC-i teadlaste tööd. Nad üritasid selle pealt isegi kasu lõigata ning sellega sai selgeks, miks on elluviimine sama tähtis kui hea idee. 1981. aastal, hulk aega enne Apple’i Lisat ja Macintosh’i, esitlesid nad Xerox Stari, kus oli olemas graafiline kasutajaliides, hiir, bittrasteritega ekraan, kuvaaknad ja desktop. Aga see oli raskepärane (suure faili salvestamine võttis mitu minutit aega), kallis (16 595 dollarit) ja põhiliselt mõeldud võrku ühendatud töökohtade tarbeks. See üritus põrus – Stari müüdi vaid kolmkümmend tuhat eksemplari.
Jobs ja tema meeskond käisid Xeroxi edasimüüja juures Stari uurimas kohe, kui see turule tuli. Jobs pidas seda nii mõttetuks, et keelas teistel selle ostmisele raha raisata. „Tundsime kergendust,” ütles ta. „Teadsime, et see ei ole õigesti tehtud ja et meie suudame paremat – kõvasti odavamalt.” Mõni nädal hiljem helistas ta Bob Belleville’ile, kes oli Xeroxis riistvaradisainer. „Tundub, et sa oled oma elus ainult paska loonud,” sõnas Jobs. „Võiksid hoopis minu juurde tööle tulla.” Belleville tuli, Larry Tesler samuti.
Suures elevuses hakkas Jobs üha enam tegelema Lisa-projekti juhtimisega, mis oli endise HP inseneri John Couch’i ülesanne. Couch’i eirates suhtles Jobs oma ideede elluviimiseks otse Atkinsoni ja Tesleriga, eeskätt Lisa graafilise kasutajaliidese kavandamise teemal. „Ta helistas mulle näiteks kell kaks või viis öösel,” rääkis Tesler. „See meeldis mulle. Aga Lisa-osakonna bossid läksid närvi.” Jobsil keelati omapäi otsuseid teha. Ta hoidis end veidi vaos, aga mitte kauaks.
Üks oluline konflikt tekkis siis, kui Atkinson otsustas, et ekraanil peaks olema valge, mitte tume taust. See võimaldaks kasutada rakendust, mida Atkinson ja Jobs mõlemad pooldasid: adekvaatkuva WYSIWYG-i (loe: wiziwig) ehk lühend sõnadest „What you see is what you get”(„Saad seda, mida näed”). See, mida sa näed ekraanil, on sama, mis välja printides paberile jõuab. „Riistvarameeskond oli endast väljas,” meenutas Atkinson. „Nad ütlesid, et sel juhul peame kasutama fosforit, mis oli tunduvalt nõrgem ja väreles rohkem.” Nii palus Atkinson appi Jobsi, kes asus tema poolele. Riistvarainsenerid porisesid, aga tegid asja ära. „Steve ei olnud suurem asi insener, aga ta oskas inimeste vastuseid hinnata. Ta sai aru, kas insenerid olid tõrjuval seisukohal või lihtsalt ebakindlad.”
Üks Atkinsoni väljamõeldud imepäraseid funktsioone (millega oleme nii harjunud, et ei oska seda imetledagi) oli ekraanil kuvaakende üksteise peale lohistamine. Atkinson muutis nende akende liigutamise võimalikuks, nagu tõstaks laual pabereid ümber, nii et pealmisi liigutades tulevad alumised nähtavale või jäävad peitu. Loomulikult ei ole arvutis nähtavate pikslite all teist pikslikihti, nii et tegelikult ei ole pealmiste akende all rohkem mingeid aknaid. Vaheliti olevate akende illusiooni loomiseks on vaja keerulist kodeeringut, mis on seotud nn regioonidega. Atkinson sundis end seda välja mõtlema, sest talle tundus, et ta oli seda Xerox PARC-is käies näinud. Tegelikult ei olnud PARC-i insenerid sellega hakkama saanud ja nad ütlesid Atkinsonile hiljem, et tema saavutus hämmastas neid. „Sain aru, kui võimas mõju on teadmatusel,” sõnas Atkinson. „Kuna ma ei teadnud, et seda ei saa teha, õnnestus mul sellega hakkama saada.” Ta töötas ühel hommikul nii süvenenult, et sõitis uimase peaga oma Corvette’iga seisvale veokile otsa ja oleks äärepealt surma saanud. Jobs läks kohe teda haiglasse vaatama. „Olime üsna mures,” ütles ta, kui Atkinson teadvusele tuli. Atkinson naeratas läbi valu ja vastas: „Ära muretse, ma mäletan „regioone”.”
Jobs soovis ka innukalt, et kerimine käiks sujuvalt. Dokumendid ei tohiks kerides ridahaaval edasi jõnksutada, vaid peaksid sujuvalt libisema. „Ta nõudis järeleandmatult, et kasutajaliideses oleks kõik kasutajale meelepärane,” rääkis Atkinson. Nad tahtsid ka säärast hiirt, millega saaks kursorit liigutada igasse suunda, mitte ainult üles-alla/paremale-vasakule. Seetõttu tuli kahe rattakese asemel kasutusele võtta kuulike. Üks insener ütles Atkinsonile, et säärast hiirt ei ole võimalik valmistada. Atkinson rääkis sellest õhtusöögi ajal Jobsile ning avastas järgmisel hommikul tööle tulles, et Jobs oli tolle inseneri vallandanud. Kui Atkinson uue inseneriga kohtus, olid tolle esimesed sõnad: „Ma suudan säärase hiire valmistada.”
Atkinson ja Jobs olid mõnda aega parimad sõbrad ning sõid peaaegu igal õhtul Good Earth’is koos. Ent John Couch ja teised Lisa meeskonna insenerid, kellest paljud olid ülikondades HP-tegelased, ei talunud Jobsi pidevat sekkumist ja neid ärritasid tema sagedased solvangud. Ka visioonid olid erinevad. Jobs tahtis, et Lisa oleks massidele mõeldud lihtne ja soodne toode. „Minusuguste ja HP-st tulnud inimeste − nagu Couch − vahel käis pidev köievedu. Mina tahtsin lihtsat arvutit, aga nende sihiks olid ärikliendid,” meenutas Jobs.
Mike Scott ja Mike Markkula kibelesid Apple’ile tellimusi hankima ning Jobsi käitumine tegi neile aina enam muret. 1980. aasta septembris kavandasid nad salajase ümberkorralduse. Couch määrati Lisa-projekti ainujuhiks. Jobsil keelati tütre nime kandva arvuti väljatöötamisel kaasa lüüa. Temalt võeti ka arendus- ja uurimistöö asepresidendi nimetus. Ta jäi vaid strateegiliseks juhatuse esimeheks. Nii võis ta olla Apple’i reklaamnägu, aga see tähendas, et tal polnud täidesaatva iseloomuga kohustusi. See tegi haiget. „Olin endast väljas ja mulle tundus, et Markkula on mu hüljanud,” rääkis Jobs. „Tema ja Scotty arvasid, et ma ei tule Lisa-osakonna juhtimisega toime. Mõtisklesin selle üle palju.”
ÜHEKSAS PEATÜKK
AKTSIATE EMITEERIMINE
Rikas ja kuulus
Aktsiad
Kui Mike Markkula Jobsi ja Wozniakiga 1977. aasta jaanuaris liitus ning muutis nende äsjaloodud partnerettevõtte Apple Computer Co. – ks, oli selle väärtus 5309 dollarit. Vaevu neli aastat hiljem otsustasid nad, et on aeg aktsiaid emiteerida. Sellest kujunes kõige rohkem ülemärgitud väärtpaberite esimene avalik pakkumine alates Ford Motorsi omast 1956. aastal. 1980. aasta detsembri lõpus oli Apple’i väärtus 1, 79 miljardit dollarit. Jah, miljardit. Kolmsada inimest sai miljonäriks.
Daniel Kottket nende seas ei olnud. Kottke oli olnud Jobsi hingesugulane kolledžis, Indias, All One Farmis ja üürimajas, kus nad Chrisann Brennani raseduse ajal elasid. Kottke liitus Apple’iga, kui selle peakontor asus Jobside garaažis, ja töötas firmas edasi lepingulisena. Ent ta polnud piisavalt tähtsal kohal, saamaks omandada aktsiaid enne avalikku pakkumist. „Usaldasin Steve’i ja uskusin, et ta hoolitseb minu eest, nagu mina oleksin hoolitsenud tema eest, ega käinud peale,” rääkis Kottke. Ametlikult ei antud talle aktsiaid seepärast, et ta oli lepinguline tehnik, mitte palgaline insener, mis oli aktsiate jaotamisel alumiseks piiriks. Tegelikult oleks võinud talle anda asutajaaktsiaid, aga Jobs otsustas seda mitte teha. „Steve ei ole lojaalne,” rääkis kunagine Apple’i insener Andy Hertzfeld, kes jäi ometi Jobsi sõbraks. „Ta on ebalojaalne. Ta lausa peab lähedased inimesed hülgama.”
Kottke otsustas Jobsile peale käia, oodates tema kabineti ukse taga ja rääkides oma murest. Aga iga kord peletas Jobs ta eemale. „Mul oli eriti raske kuulda, et ma ei ole Steve’i meelest sobiv,” meenutas Kottke. „Ta oli selle mulle sõbrana võlgu. Kui ma aktsiate kohta pärisin, ütles ta, et pean rääkima oma ülemusega.” Viimaks, umbes kuus kuud pärast aktsiate emiteerimist, võttis Kottke julguse kokku ja marssis Jobsi kabinetti, et probleem lahendada. Kui ta sisse astus, oli Jobs nii kalk, et Kottkel jäid sõnad kurku kinni. „Ma ei saanud sõnagi suust, hakkasin nutma ega suutnud temaga rääkida,” meenutas Kottke. „Meie sõprus oli läbi. See oli väga kurb.”
Toiteploki väljatöötanud insener Rod Holt sai hulga aktsiaid ja püüdis Jobsi ümber veenda. „Peame sinu sõbra Danieli heaks midagi tegema,” ütles ta ja pakkus, et kumbki annab talle mõned oma aktsiad. „Mina annan sama palju kui sina,” ütles Holt. Jobs vastas: „Olgu. Mina ei anna ühtegi.”
Wozniak oli mõistagi vastupidisel arvamusel. Enne aktsiate emiteerimist otsustas ta väga madala hinna eest müüa kaks tuhat oma aktsiat neljakümnele kesktaseme töötajale. Suur osa neist sai endale nende eest maja osta. Wozniak ostis endale ja oma värskele abikaasale unistuste kodu, aga naine lahutas temast peagi ja sai maja endale. Hiljem jagas Woz oma aktsiaid neile töötajatele, kellele oli tema arvates ülekohut