Põhimõtte järgimine peegeldus ka selles, kui hoolega Jobs Apple’i lauda ette valmistas. Teistel osalejatel olid kokkupandavad lauad ja plakatid. Apple’i laud oli kaetud musta sametiga ning suurel pleksiklaasist, tagant valgustatud tahvlil oli kujutatud Janoffi uus logo. Nad tõid välja ainult kolm Apple II, mis olid lõplikult valmis, aga kõikjal oli hunnikus tühje kaste, jätmaks mulje, nagu neid oleks palju ja kohe võtta.
Jobs oli maruvihane, et korpustel olid tillukesed laigud peal, ning lasi oma töötajatel neid lihvida ja poleerida. „Omistamine” puudutas ka Jobsi ja Wozniaki üleslöömist. Markkula saatis nad ühe San Francisco rätsepa juurde, et see neile kolmeosalised ülikonnad teeks, aga nad nägid neis välja pisut koomilised, nagu smokingis teismelised. „Markkula selgitas, et me peame kõik ilusti riides olema, õpetas, kuidas välja näha ja käituda,” meenutas Wozniak.
Pingutus tasus end ära. Apple II jättis oma elegantse beeži korpusega soliidse, ent sõbraliku mulje, vastandina heidutavatele metallkorpustele ja katteta laudadele. Apple sai näitusel kolmsada tellimust ja Jobs kohtus Jaapanist pärit kangatootja Mizushima Satoshiga, kellest sai Apple’i esimene edasimüüja Jaapanis.
Peened riided ja Markkula ettekirjutused ei takistanud parandamatut Wozniakki siiski paari vingerpussi mängimast. Tema üks näidisprogramm üritas perekonnanime järgi ära arvata inimese rahvust ja rääkis seejärel asjakohaseid etnilisi anekdoote. Woz koostas ja jagas laiali ka võltsvoldiku uue arvuti Zaltair kohta, kus „uut toodet” kirjeldati reklaaminduses kasutatavate ülivõrretega, näiteks: „Kujutlege viie rattaga autot”. Jobs jäi seda koguni uskuma ja tundis uhkust, et Apple II oli Zaltairiga võrreldes tabelis sedavõrd kõrgel kohal. Alles kaheksa aastat hiljem, kui Woz talle sünnipäevaks sama raamitud voldiku kinkis, sai ta teada, kes selle nalja taga oli.
Mike Scott
Apple oli nüüd ametlik firma tosina töötaja, krediidilimiidi ja igapäevaste probleemidega, mida kliendid ja tarnijad paratamatult põhjustavad. Firma oli Jobside garaažist kolinud üüripinnale Stevens Creek Boulevardile Cupertinos umbes pooleteise kilomeetri kaugusele Jobsi ja Wozniaki keskkoolist.
Jobs ei tulnud kasvava vastutusekoormaga hästi toime. Ta oli alati olnud tujukas ja lapsik. Ataris oli ta oma käitumise tõttu saadetud õhtusesse vahetusse, Apple’is ei olnud see võimalik. „Ta muutus aina türanlikumaks ja kriitilisemaks,” rääkis Markkula. „Ta ütles inimestele: „See disain on saast.” Eriti karm oli ta Wozniaki noorte programmeerijate Randy Wiggintoni ja Chris Espinosaga. „Steve astus sisse, heitis pilgu mu tööle ja ütles, et see on saast, teadmata, mis see on või miks ma seda tegin,” rääkis Wigginton, kes oli toona äsja keskkooli lõpetanud.
Probleeme tekitas ka Jobsi pesematus. Ta oli vastupidistest asitõenditest hoolimata veendunud, et taimetoidu söömine tähendab, et ta ei pea deodoranti kasutama ega end regulaarselt pesema. „Pidime ta sõna otseses mõttes uksest välja ajama ja pesema saatma,” rääkis Markkula. „Koosolekutel olime sunnitud vahtima tema musti jalgu.” Vahel leotas Jobs stressi leevendamiseks jalgu tualetipotis, mis ei leevendanud aga sugugi tema kolleegide stressi.
Markkulale konfliktid ei meeldinud ja ta otsustas Jobsi ohjeldamiseks palgata firma presidendiks Mike Scotti. Markkula ja Scott olid ühinenud Fairchildiga samal päeval 1967. aastal, nende kabinetid asusid kõrvuti ja neil oli sünnipäev ühel ja samal päeval, mida nad ka alati koos tähistasid.1977.aasta veebruari sünnipäevalõunal, kui Scott sai kolmkümmend kaks, kutsus Markkula teda Apple’i presidendiks.
Teoorias tundus Scott olevat suurepärane valik. Ta juhatas National Semiconductori tootmisosakonda ja tundis põhjalikult inseneriteadust. Tegelikult oli tal ka puudusi. Ta oli ülekaaluline, lihastõmbluste ja muude tervisehädadega ning sedavõrd pinges, et käis ringi, käed rusikas. Ta armastas ka vaielda. Jobsi puhul võis see olla hea või hoopis halb omadus.
Wozniakile meeldis Scotti palkamise mõte. Ka tema vihkas Jobsi põhjustatud konflikte. Jobs mõistagi nii innukas ei olnud. „Olin vaid kahekümne kahe aastane ja teadsin, et ei ole valmis firmat juhtima,” ütles ta. „Aga Apple oli minu lapsuke ja ma ei tahtnud sellest loobuda.” Tema jaoks oli piinarikas kas või osaliselt ohjad käest anda. Ta juurdles selle otsuse üle Bob’s Big Boy hamburgerirestoranis (Wozi lemmiksöögikoht) ja Good Earth’i restoranis (Jobsi lemmik) einestades. Viimaks andis ta vastumeelselt järele.
Mike Scotti – ehk Scotty, eristamaks teda Mike Markkulast – põhiülesanne oli Jobsi ohjeldamine. Sellega sai ta enamasti hakkama Jobsi eelistatud kokkusaamisstiilis, jalutuskäikudel. „Esimese jalutuskäigu ajal käskisin tal end sagedamini pesta,” meenutas Scott. „Ta ütles, et vastutasuks pean ma lugema tema puuviljadieedi raamatut ja vaagima võimalust kaalu langetada.” Scott ei proovinud seda dieeti ega võtnud ka eriti alla, ning Jobs kasis end ainult pisut rohkem kui tavaliselt. „Steve jäi endale kindlaks ja pesi end vaid korra nädalas, aga sellest piisas, kuni ta sõi ainult puuvilju.”
Jobsi kontrollimissoov ja põlgus autoriteedi suhtes pidi paratamatult põhjustama probleeme mehega, kes oli palgatud teda ohjeldama, eriti just siis, kui Jobs avastas, et Scott oli inimene, kes ei teinudki alati tema tahtmist. „Minu ja Steve’i puhul tekkis küsimus, kumb on kangekaelsem, ning mina olin üsna kange,” rääkis Scott. „Temaga tuli tõsiselt rääkida ja see talle ei meeldinud.” Hiljem ütles Jobs: „Ma ei karjunud kellegi peale rohkem kui Scotty peale.”
Esimene tüli tekkis töötõendite nummerdamise pärast. Scott määras number ühe Wozniakile ja number kahe Jobsile. Loomulikult nõudis Jobs, et tema peab olema number üks. „Ma ei lasknud sel juhtuda, sest see oleks tema ego ainult õhutanud,” ütles Scott. Jobs raevutses, isegi nuttis. Lõpuks pakkus ta välja lahenduse – tema saab numbri null. Scott andis järele, aga pangas nõuti palgamaksmise süsteemi tarvis siiski naturaalarvu, ja Jobs jäi number kaheks.
Ent peagi tekkis konflikt, mis oli tõsisem kui lapsik solvumine tühiste asjade peale. Jay Elliot, kelle Jobs palkas pärast juhuslikku kohtumist restoranis, pani tähele, millele Jobs põhirõhu asetas. „Ta on peaaegu haiglaselt huvitatud tootest, selle täiustamisest.” Mike Scott aga ei lasknud täiuseihal kordagi pragmatismile jalgu jääda. Apple II korpuse disain oli üks paljudest näidetest. Pantone firmal, mida Apple kasutas plastmassi toonimiseks, oli üle kahe tuhande beeži tooni. „Steve’ile ei sobinud neist ükski,” imestas Scott. „Tema tahtis midagi erilist, ja mina pidin teda takistama.” Kui oli aeg korpuse disaini viimistleda, kulutas Jobs päevi arutlusele, kui ümarad selle nurgad peaksid olema. „Mul oli ükskõik,” rääkis Scott. „Mina tahtsin otsust kuulda.” Järjekordne vaidlus tekkis inseneride tööpinkide üle: Scott tahtis tavalisi halle, Jobs eritellimusel valmistatud lumivalgeid. See lugu päädis ägeda vaidlusega Markkula nina ees selle üle, kummal on õigus ostutellimusele alla kirjutada. Markkula oli Scotti poolel. Jobs soovis ka, et Apple kohtleks oma kliente teistmoodi. Ta tahtis, et Apple II-l oleks aastane garantii. See jahmatas Scotti, sest tavaliselt oli garantii üheksakümmend päeva. Jobs puhkes ühe nende tüli ajal taas nutma. Rahunemiseks jalutasid nad ümber parkla ja Scott otsustas seekord järele anda.
Wozniakki hakkas Jobsi käitumine häirima. „Steve oli inimestega liiga karm. Tahtsin, et meie firma oleks nagu perekond, kus kõigil oleks tore ja me jagaksime kõike, mida valmistame.” Jobs aga leidis, et Wozniak ei taha suureks saada. „Ta oli väga lapsik. Ta koostas suurepärase BASIC-u versiooni, aga pärast seda ei suutnud ta kirjutada meile vajalikku ujukoma BASIC-ut, nii et hiljem sõlmisime Microsoftiga vastava lepingu. Ta oli lihtsalt liiga hajevil.”
Säärased kokkupõrked olid tol ajal veel ohjeldatavad, sest firmal läks hästi. Ben Rosen oli analüütik, kelle infolehed kujundasid tehnikamaailma arvamusi, ja temast sai Apple II innukas pooldaja. Üks sõltumatu arendaja töötas välja personaalarvutitele mõeldud esimese kalkulatsioonitabeli ja personaalse finantsprogrammi VisiCalc ning mõnda aega sai seda kasutada ainult Apple II-ga, nii et ettevõtted ja pered võisid õigustatult arvuteid osta. Firma hakkas ligi meelitama mõjuvõimsaid investoreid. Riskikapitalist Arthur Rock ei olnud Jobsist eriti vaimustuses, kui Markkula ta esimest korda Rocki juurde saatis. „Jobs nägi välja säärane, nagu oleks äsja Indiast oma guru juurest naasnud,” meenutas Rock. „Ja ta lõhnas ka natuke sedamoodi.” Aga kui Rock oli Apple II-ga tutvunud,