maksetähtajaga.
Garaažibänd
Jobside majast Los Altoses sai koht, kus pandi kokku viiskümmend Apple I emaplaati, mis tuli kolmekümne päeva pärast Byte Shoppi toimetada, sest siis oli vaja tasuda ka juppide eest. Appi võeti kõik, kes tulla said: Jobs, Wozniak ja lisaks Daniel Kottke, tema endine sõbratar Elizabeth Holmes (kes oli sektist lahkunud) ja Jobsi lastootav õde Patty. Patty magamistuba, aga ka köök ja garaaž muudeti töötubadeks. Holmes, kes oli käinud ehete valmistamise kursustel, sai ülesande kiipe tinutada. „Enamasti läks kenasti, aga mõned sulasid ära,” meenutas ta. See ei meeldinud Jobsile. „Meil pole ühtegi üleliigset kiipi,” väitis ta õigustatult. Ta saatis Holmesi köögilaua taha raamatupidamise ja paberimäärimisega tegelema ning tinutas ise. Kui plaat oli valmis, anti see Wozniakile. „Mina ühendasin plaadi teleri ja klaviatuuriga, et seda kontrollida,” rääkis ta. „Kui see töötas, panin selle karpi. Kui ei töötanud, uurisin, milline viik ei ole korralikult sees.”
Paul Jobs jättis autode remontimise ajutiselt sinnapaika, et Apple’i meeskond saaks garaažis toimetada. Ta viis sinna pika vana tööpingi, kinnitas enda ehitatud uuele kipsseinale arvuti skeemi ja muretses erinevate osade jaoks sildistatud sahtlid. Ta ehitas ka reflektoritega konteineri, et emaplaate saaks testida neid öö läbi kõrge temperatuuri käes hoides. Kui olukord teravaks kiskus, mis tema poja puhul polnud sugugi ebatavaline, rahustas Paul asjaosalised maha. „Milles asi?”küsis ta. „Pind tagumikus?”Vastutasuks laenas ta aegajalt telerit, et vaadata mõne jalgpallimängu lõpuminuteid. Pauside ajal läksid Jobs ja Kottke mõnikord välja ja mängisid murul istudes kitarri.
Clara Jobs ei pahandanud, et tema majas võimutsesid arvutijupid ja võõrad inimesed, aga teda ärritasid poja aina veidramad dieedid. „Ta pööritas Steve’i järjekordse vaimusünnitise peale ainult silmi,” meenutas Holmes. „Ta tahtis, et poeg oleks terve, aga too tegi väga veidraid avaldusi, näiteks: „Olen puuviljatoitlane ja söön ainult neid lehti, mida on korjanud neitsid kuuvalgel”.”
Kui Wozniak oli tosinkond emaplaati heaks kiitnud, viis Jobs need Byte Shoppi. Terrell oli veidi jahmunud. Neil asjandustel polnud toiteplokki, korpust, monitori ega klaviatuuri. Ta oli oodanud midagi enamat. Aga Jobs ei andnud alla ning Terrell maksis talle.
Kolmkümmend päeva hiljem oli Apple’il lootust kasumit teenida. „Ehitasime plaadid valmis odavamalt, kui algul arvasime, sest ma sain jupid hea hinnaga,” meenutas Jobs. „Nii et Byte Shopile müüdud viiekümne emaplaadi raha eest saime osta saja plaadi valmistamiseks vajaliku materjali.” Ülejäänud viiskümmend müüsid nad sõpradele ja Homebrew’ liikmetele, teenides tõepoolest kasumit.
Elizabeth Holmesist sai poole kohaga ametlik raamatupidaja, palgaga neli dollarit tund, ning ta sõitis kord nädalas San Franciscost kohale, et Jobsi tšekiraamat raamatupidamise pearaamatuks kirjutada. Et Apple jätaks tõsiseltvõetava firma mulje, palkas Jobs vastamisteenuse, mis edastas sõnumid tema emale. Ron Wayne joonistas logo, kasutades viktoriaanliku ilukirjanduse illustratsioonide külluslikku stiili. Logol istus Newton puu all ja pilt oli ümbritsetud Wordsworth’i tsitaadiga: „Meel seilab igavesti üksi läbi kummaliste mõttemerede.” See oli tegelikult imelik moto, mis sobis rohkem Wayne’i enesepildiga kui Apple Computeriga. Ehk oleks Words-worth’i luuletustest paremini sobinud see tsitaat, kus luuletaja kirjeldab Prantsuse revolutsiooni algatamisega seotud olnud inimesi: „Õnnis oli olla tolle koidiku ajal elus/Ent noor olla oli lausa taevalik!” Wozniak juubeldas hiljem: „Minu arvates olime osalised ajaloo suurimas revolutsioonis. Mul oli nii hea meel selles osaleda.”
Woz oli juba hakanud mõtlema järgmise versiooni peale, seega nimetasid nad olemasoleva mudeli Apple I-ks. Jobs ja Woz sõitsid mööda Camino Reali ning püüdsid seda kauplustesse müügile sokutada. Lisaks viiekümnele Byte Shopis müüdud emaplaadile ja peaaegu viiekümnele, mis müüdi sõpradele, ehitasid nad jaemüüjatele veel sada plaati. Mõistagi olid nende vaated asjale erinevad: Wozniak tahtis neid müüa umbes sama hinnaga, millega need valmistati, aga Jobs tahtis teenida suurt kasumit. Jobs jäi peale. Ta määras jaehinnaks umbes kolm korda suurema summa, kui kulus emaplaatide valmistamisele, ja 33-protsendilise hinnalisa 500-dollarilisele hulgihinnale, mida maksid Terrell ja teised kauplused. Kokku tegi see hinnaks 666.66 dollarit. „Mulle meeldisid ühesugused numbrid,” meenutas Wozniak. „Minu anekdootide kuulamise liini number oli 255-6666.” Nad kumbki ei teadnud, et Ilmutuste raamatus tähendab number 666 „elaja numbrit”, aga peagi laekus neile vastavasisulisi kaebusi, eriti veel pärast seda, kui number 666 esines tolle aasta hittfilmis „Oomen”. (2010. aastal müüdi Christie’si oksjonil üks Apple I originaalarvuti hinnaga 213 000 dollarit.)
Esimene pikem artikkel uue arvuti kohta ilmus 1976. aasta juulikuu Interface’i numbris.(Enam see asjaarmastajate ajakiri ei ilmu.) Jobs ja tema sõbrad panid arvutit endiselt tema kodus käsitsi kokku, aga artikkel kirjutas temast kui turundusdirektorist ja „Atari endisest konsultandist”. Apple jättis soliidse firma mulje. „Steve suhtleb paljude arvutiklubidega, et hoida käsi selle noore tööstuse pulsil,” teatas artikkel ja selles oli ka üks tema tsitaat: „Kui me tunneme nende vajadusi, tundeid ja motivatsioone, oskame ka vastavalt reageerida, pakkudes neile seda, mida nad tahavad.”
Nüüd oli neil lisaks Altairile teisigi konkurente, eeskätt IMSAI 8080 ja Processor Technology Corporationi SOL-20. Viimase kavandasid Lee Felsenstein ja Gordon French Homebrew Computer Clubist. Neil kõigil oli võimalus tutvustada oma arvuteid 1976. aasta Labor Day3 nädalavahetusel, kui New Jerseys Atlantic Citys ühes vanas hotellis korraldati esimene personaalarvutifestival. Jobs ja Wozniak lendasid TWA-ga Philadelphiasse, kaasas üks sigaretikarp Apple I-ga ja teine selle järglase prototüübiga, mida Woz parasjagu välja töötas. Lennukis istus nende taga Felsenstein, kes vaatas Apple I ja teatas, et see on „täiesti mõttetu”. Wozniakki ajas selja tagant kostev arutelu närvi. „Kuulsime neid rääkimas peenes ärikeeles,” meenutas ta, „kasutades meie jaoks võõraid lühendeid.”
Wozniak veetis suure osa ajast hotellitoas ja tegeles uue prototüübiga. Ta oli liiga häbelik, et seista näitusesaali tagumises otsas Apple’ile määratud kaardilaua taga. Daniel Kottke oli tulnud rongiga Manhattanilt, kus ta käis Columbia ülikoolis, ja seisis laua taga, kuni Jobs käis konkurente üle vaatamas. Nähtu ei avaldanud talle muljet. Wozniak oli tema meelest parim arvutiinsener ja Apple I (ja ka selle järeltulija) oli konkurentidest funktsionaalsuselt üle. Ent SOL-20 nägi ilusam välja. Sel olid elegantne metallkorpus, klaviatuur, toiteplokk ja kaablid. Näis, nagu oleksid selle välja mõelnud täiskasvanud. Apple I oli välimuselt sama armetu kui selle loojad.
KUUES PEATÜKK
APPLE II
Uue ajastu koidik
Kompaktne komplekt
Personaalarvutifestivalil ringi jalutades taipas Jobs, et Paul Ferrellil Byte Shopist oli olnud õigus – personaalarvuti peab olema valmis komplekt. Ta otsustas, et järgmine Apple on ilusa korpuse ja sisseehitatud klaviatuuriga ning toiteplokist kuni tarkvarani kompaktne. „Minu kujutlus oli luua esimene täielik arvutikomplekt,” meenutas ta. „Me ei suunanud oma toodet enam käputäiele asjaarmastajatele, kes tahtsid ise arvuti kokku panna ning kes teadsid, miks on vaja muundureid ja klaviatuure. Neist igaühe kohta oli olemas tuhat inimest, kes tahaksid osta kasutusvalmis arvuti.”
Sel 1976. aasta Labor Day nädalavahetusel nokitses Wozniak nende hotellitoas uue arvuti, Apple II kallal, ja Jobs lootis, et see arvuti viib nad järgmisele tasandile. Nad viisid prototüübi toast välja vaid korra öösel, et katsetada seda ühes konverentsisaalis taustprojektsiooni televiisoriga. Woz oli leiutanud geniaalse mooduse, kuidas panna arvuti kiibid värve tekitama, ja tahtis näha, kas see töötab ka teleril, mis kasutab projektorit pildi näitamiseks suurel ekraanil. „Arvasin, et projektoril on teistsugune värviesitlus, mis minu värvimeetodi peale kokku jookseb,” meenutas Woz. „Niisiis ühendasin Apple II selle projektoriga, ja see töötas ideaalselt.” Klaviatuuril klahve vajutades veiklesid ruumi teises otsas ekraanil värvilised jooned ja spiraalid. Ainus, kes esimest Apple II nägi, oli hotelli tehnik. Ta ütles, et oli näinud kõiki arvuteid, ja selle ta ostaks. Täielikult komplekteeritud Apple II väljatöötamiseks