ning San Francisco zen-keskuse juht Shunryu Suzuki käis Los Altoses igal kolmapäeval loengut pidamas ja väikse rühmaga mediteerimas. Mõni aeg hiljem palus ta oma assistendil Kobun Chino Otogawal avada seal pidevalt tegutseva keskuse. Jobsist sai ustav jünger koos oma sõbratari Chrisann Brennani, Daniel Kottke ja Elizabeth Holmesiga. Lisaks hakkas ta üksinda käima Tassajara zen-keskuse väljasõitudel Carmeli lähedal, kus Kobun samuti õpetas.
Kottke meelest oli Kobun naljakas. „Tema inglise keel oli õudne,” meenutas ta. „Ta rääkis, nagu loeks haikut, kõneldes luuleliste, sugestiivsete lausetega. Istusime ja kuulasime ning ei saanud vahepeal üldse aru, millest ta räägib. Minu jaoks oli see pigem säärane kerge vahepala.” Holmes oli rohkem asjast huvitatud. „Käisime Kobuni meditatsioonidel, istusime zafu-patjadel ja tema istus poodiumi peal. Õppisime segavaid tegureid eirama. See oli maagiline. Ühel õhtul mediteerisime Kobuniga vihmasaju ajal ja ta õpetas meile, kuidas kasutada looduse helisid uuesti mediteerimisele keskendumiseks.”
Jobs oli ülimalt pühendunud. „Ta muutus väga tõsiseks, läks ennast täis ja oli ka muidu talumatu,” rääkis Kottke. Jobs kohtus Kobuniga peaaegu iga päev ja paari kuu tagant käisid nad koos väljasõitudel mediteerimas. „Olin temaga koos võimalikult palju,” meenutas Jobs. „Tal oli naine, kes töötas Stanfordis medõena, ja kaks last. Naine töötas öises vahetuses, nii et ma käisin õhtuti Kobuni juures. Naine tuli kesköö paiku koju ja ajas mu minema.” Vahel rääkisid nad ka sellest, kas Jobs peaks täielikult vaimsetele otsingutele pühenduma, kuid Kobun seda ei soovitanud. Ta kinnitas Jobsile, et too peaks ettevõtlusega tegeldes lihtsalt oma vaimse poolega ühenduses olema. See suhe kujunes sügavaks ja kestvaks. Seitseteist aastat hiljem laulatas Kobun Jobsi abielu.
Jobsi kompulsiivsed eneseotsingud viisid ta ka karjumisteraapia juurde, mille oli hiljaaegu võtnud kasutusele üks Los Angelese psühhoterapeut, Arthur Janov. See põhines Freudi teoorial, et psühholoogilised hädad tulenevad lapsepõlve probleemide allasurumisest. Janov väitis, et neid on võimalik lahendada raskeid hetki uuesti läbi elades ja samal ajal oma valu väljendades – ehk siis karjudes. Jobs eelistas seda kõneteraapiale, sest see oli seotud vaistliku tunnetuse ja emotsionaalse tegevuse, mitte pelgalt kaine analüüsiga. „See ei olnud asi, millele mõelda. See oli asi, mida teha – paned silmad kinni, hoiad hinge kinni, hüppad sisse ja tuled teises otsas targemana välja.”
Rühm Janovi pooldajaid oli loonud Oregon Feeling Centeri, mis tegutses Eugene’is vanas hotellis ja mille juhatajaks oli Jobsi Reedi kolledži aegne guru Robert Friedland, kelle All One Farm kommuun asus sealsamas. 1974. aasta lõpus osales Jobs kaheteistkümnenädalasel teraapiakursusel, mis maksis tuhat dollarit. „Steve ja mina pooldasime sisemist arengut ja ma tahtsin temaga kaasa minna,” meenutas Kottke, „aga mul polnud sellist raha.”
Jobs tunnistas lähimatele sõpradele, et teda ajendas valu, mis tulenes lapsendamisest ja sellest, et ta ei tundnud oma bioloogilisi vanemaid. „Steve soovis väga oma bioloogilisi vanemaid tundma õppida, et ka ennast paremini tunda,” ütles Friedland hiljem. Jobs oli Paul ja Clara Jobsilt teada saanud, et tema vanemad olid mõlemad ülikooli lõpetanud ja et ta isa võib olla süürlane. Jobs oli kaalunud koguni eradetektiivi palkamist, kuid otsustas sellega oodata. „Ma ei tahtnud oma vanematele haiget teha,” meenutas ta Pauli ja Clarat silmas pidades.
„Tal oli raske leppida asjaoluga, et on lapsendatud,” rääkis Elizabeth Holmes. „Talle tundus, et ta peab selle teema emotsionaalselt lahendama.” Jobs tunnistas seda talle ise. „See häirib mind ja ma pean sellele keskenduma,” ütles ta. Greg Calhouniga oli ta veelgi avameelsem. „Ta tahtis endas lapsendamise asjus selgusele jõuda ja rääkis sellest minuga päris palju,” meenutas Calhoun. „Karjumisteraapia ja limavabad dieedid olid mõeldud enda puhastamiseks ning lapsendamisega seotud masenduse leevendamiseks. Ta rääkis mulle, et on väga vihane, et vanemad ta ära andsid.”
1970. aastal oli John Lennon käinud sellessamas karjumisteraapias ja detsembris andis ta koos Plastic Ono Bandiga välja loo „Mother”. Selles kirjeldas Lennon oma tundeid isa vastu, kes oli ta hüljanud, ja ema vastu, kes sai surma, kui poeg oli alles teismeline. Laulu refräänis on painavad korduvad sõnad: „Ema, ära mine, isa, tule koju!” Jobs kuulas seda lugu tihti.
Ta mainis hiljem, et Janovi õpetusest ei olnud eriti kasu. „Ta pakkus valmis vastuseid, mis osutusid liiga lihtsustatuks. Mulle sai selgeks, et see ei anna erilist kasu.” Holmes arvas siiski, et Jobs sai sellest enesekindlust juurde. „Pärast teraapia läbitegemist muutus ta teistsuguseks. Muidu oli ta kergesti ärrituv, aga nüüd mõnda aega kuidagi rahulikum. Tema enesekindlus kasvas ja ta ei tundnud end nii saamatuna.”
Jobs hakkas uskuma, et suudab ka teistesse enesekindlust sisendada ja seeläbi sundida neid tegema asju, mida nad ei pidanud võimalikuks. Holmes oli Kottkest lahku läinud ja liitunud San Franciscos ususektiga, kes soovis, et ta katkestaks kõik sidemed oma sõpradega. Jobs ei olnud säärase asjade korraldusega nõus. Ta saabus oma Ford Rancheroga ühel päeval sekti maja ette ja teatas, et sõidab Friedlandi õunatallu ning Holmes peab kaasa tulema. Siis lisas ta veelgi jultunumalt, et neiu peab pool maad ise sõitma, ehkki Holmes ei osanud manuaalkasti kasutada. „Kui maanteele jõudsime, sundis ta mind rooli taha istuma ja vahetas ise käike, kuni me sõitsime kiirusega kaheksakümmend kilomeetrit tunnis,” meenutas Holmes. „Siis pani ta mängima Dylani „Blood on the Tracks” kasseti, toetas pea minu sülle ja jäi magama. Ta arvas, et tema suudab kõike ja seega suudavad ka teised.
Ta andis oma elu minu kätesse. Seega pidin tegema midagi, mida ei arvanud suutvat.”
See oli reaalsuse paigaltlükkamise välja positiivsem pool. „Kui sa teda usaldasid, suutsid ka midagi korda saata,” rääkis Holmes.
„Kui ta oli otsustanud, et midagi peab juhtuma, siis ta hoolitses selle eest, et see nii ka läheks.”
Lahkhelid
Ühel 1975. aasta alguse päeval istus Al Alcorn Ataris oma kabinetis, kui Ron Wayne sisse tormas. „Kuule, Stevie on tagasi!” hüüdis ta.
„Too ta siia,” vastas Alcorn.
Jobs loivas paljajalu sisse, seljas kollane rüü ja kaenlas raamat „Be Here Now”, mille ta ulatas Alcornile, et too seda lugema hakkaks. „Kas ma saan oma töökoha tagasi?” küsis Jobs.
„Ta nägi välja nagu mõni Hare Krishna tüüp, aga siiski oli tore teda näha,” meenutas Alcorn. „Ja ma vastasin jaatavalt.”
Jobs töötas taas suhete säilitamise nimel õhtuti. Wozniak, kes elas lähedal ja töötas HP-s, käis pärast õhtusööki tema juures videomänge mängimas. Ta oli Sunnyvale’i keeglisaalis sattunud Pongist sõltuvusse ja mõelnud välja versiooni, mida sai kodus teleriga ühendada.
Ühel 1975. aasta hilissuve päeval otsustas Nolan Bushnell, trotsides valdavat veendumust, et pallimängude aeg on läbi, et nad peavad välja töötama Pongi ühe mängija versiooni – vastasega mängimise asemel taob mängija palli vastu seina, millest kukub iga tabamuse korral välja telliskivi. Ta kutsus Jobsi oma kabinetti, joonistas mängu väiksele tahvlile ja palus Jobsil selle välja töötada. Bushnell ütles, et iga kiibi pealt, mis jääb alla viiekümne, saab ta preemiat. Bushnell teadis, et Jobs ei ole suurem asi insener, aga ta eeldas õigesti, et Jobs kutsub appi Wozniaki, kes nagunii pidevalt Ataris tolgendas. „Minu jaoks oli see nagu kaks ühe hinnaga,” meenutas Bushnell. „Woz oli parem insener.”
Wozniak oli elevil, kui Jobs tema abi palus, ja pakkus, et nad jagavad tasu pooleks. „See oli mu elu kõige imelisem pakkumine – luua mäng, mida inimesed hakkavad kasutama,” meenutas Woz. Jobs ütles, et see peab saama tehtud nelja päevaga ja võimalikult vähese hulga kiipidega. Ta varjas Wozniaki eest asjaolu, et tähtaeg oli tema enda määratud, kuna ta pidi minema All One Farmi õunakorjamist korraldama. Ta ei maininud ka, et mida vähem kiipe kasutatakse, seda suurem on preemia.
„Säärane mäng nõuab enamikult inseneridelt mitu kuud tööd,” meenutas Wozniak. „Ma ei uskunud, et suudan seda, kuid Steve kinnitas, et suudan.” Niisiis oli Woz neli ööpäeva järjest ärkvel ja tegi mängu valmis. Päeval HP-s töötades pani Wozniak oma ideed paberile. Pärast kiirtoidu söömist läks