meenutas ta Stanfordi lõpetajatele peetud kuulsas kõnes. „Mul polnud aimugi, mida ma teha tahan, ja ma ei teadnud, kuidas kolledž aitab mul seda välja selgitada. Ometi kulutasin oma vanemate elu jooksul kogutud sääste. Otsustasin kooli pooleli jätta ja lootsin, et kõik läheb hästi.”
Tegelikult ei tahtnud ta Reedist lahkuda, vaid lihtsalt pääseda õppemaksust ja käia loengutes, mis teda huvitasid. Imekombel kool nõustus sellega. „Ta oli väga uudishimulik ja see oli ülimalt põnev,” rääkis kooli dekaan Jack Dudman. „Ta keeldus nähtava tõega leppimast ja tahtis kõike ise uurida.” Dudman lubas Jobsil loengutes käia ja sõprade juures ühikas elada ka pärast seda, kui Jobs lõpetas õppemaksu tasumise.
„Kohe, kui välja kukkusin, võisin loobuda käimast kohustuslikes loengutes, mis mind nagunii ei huvitanud, ja hakata käima neis, mis tundusid põnevad,” rääkis Jobs. Nende hulgas oli ka kalligraafiakursus, mis hakkas Jobsile meeldima pärast seda, kui ta nägi ülikoolis ilusas kirjas plakatit. „Õppisin palju seriifidega ja seriifideta kirjatüüpide, erinevate tähekombinatsioonide vahele ruumi paigutamise ja tüpograafia kohta. See oli ilus, ajalooline ja kunstiliselt peen sellisel moel, mida teadus ei suuda kujutada, ning minu meelest oli see huvitav.”
See oli järjekordne näide sellest, kuidas Jobs seadis end teadlikult kunsti ja tehnoloogia ristteele. Kõikides tema toodetes käib tehnoloogia käsikäes ilusa vormi, elegantsuse, inimlike nüansside ja isegi romantikaga. Tema oli esimene, kes hakkas graafilisi kasutajaliideseid inimsõbralikumaks muutma. Selles mõttes on kalligraafiakursus legendaarne. „Kui ma poleks kolledžis sellel kursusel käinud, ei oleks Macil olnud erinevaid kirjatüüpe ega proportsionaalsete vahedega kirja. Ja kuna Windows lihtsalt kopeeris Maci, ei oleks seda tõenäoliselt olnud ühelgi personaalarvutil.”
Samal ajal jätkas Jobs Reedi äärealadel boheemlaslikku eluviisi. Ta kõndis enamasti paljajalu ja kui sadas lund, kandis sandaale. Elizabeth Holmes valmistas talle süüa ja püüdis järgida tema sundmõttelisi dieete. Jobs korjas raha saamiseks tühje pudeleid, käis pühapäeviti Hare Krishna templis tasuta toitu söömas ja kandis sulejopet kütteta garaaži peal asuvas toas, mida üüris kahekümne dollari eest kuus. Kui tal oli raha vaja, otsis ta tööd psühholoogiateaduskonnas, hooldades elektroonikaseadmeid, mida kasutati loomade käitumise uurimisel. Vahel käis ka Chrisann Brennan tal külas. Nende suhe oli konarlik. Enamasti hoolitses Jobs siiski iseenda hinge eest ja otsis vaimset valgustatust.
„Ma sain täisealiseks maagilisel ajal,” rääkis ta hiljem. „Meie teadvust mõjutas zen-budism ja ka LSD.” Isegi hilisemas elus oli ta arvamusel, et üks tema vaimse valgustatuse põhjusi oli psühhedeelsete ainete kasutamine. „LSD tarvitamine oli sügav kogemus, üks tähtsamaid minu elus. LSD näitab, et mündil on ka teine pool. Sa ei mäleta seda, kui aine mõju kaob, aga sa tead seda. See kinnistas minu arusaamu sellest, mis on oluline – suurepäraste asjade loomine, mitte rahateenimine, ja püüd kõike oma võimete kohaselt ajaloo ja inimteadvuse voogu tagasi lükata.”
NELJAS PEATÜKK
ATARI JA INDIA
Zen -budism ja videomängude väljatöötamine
Atari
1974. aasta veebruaris, kui Jobs oli kaheksateist kuud Reedis viibinud, otsustas ta kolida tagasi vanematekoju Los Altoses ja otsida tööd. See polnud keeruline. 1970-ndate kõrgajal oli ajalehe San Jose Mercury reklaamiosas kuni kuuskümmend lehekülge tehnoloogiaalale töötajaid otsivaid kuulutusi. Üks neist jäi Jobsile silma. „Lõbutse ja teeni,” seisis seal. Tol päeval astus Jobs videomängude tootja Atari fuajeesse ja ütles personalijuhile, keda tema korratud riided ja sassis juuksed jahmatasid, et ta ei lahku enne, kui nad talle tööd annavad.
Atari rajaja oli jässakas ettevõtja Nolan Bushnell, karismaatiline visionäär ja samas ka esinejatüüp, teisisõnu – järjekordne eeskuju, keda jäljendada. Kui ta oli kuulsaks saanud, hakkas ta Rollsiga ringi sõitma, narkotsi tõmbama ja mullivannis koosolekuid korraldama. Nii nagu Friedland ja hiljem ka Jobs, oskas ka tema vajaduse korral olla ülimalt võluv, et meelitada ja hirmutada ning oma isiksuse jõuga reaalsust paigast lükata. Tema peainsener oli Al Alcorn, tüse ja rõõmsameelne ning veidi kainema mõtlemisega täiskasvanu, kes üritas visiooni ellu viia ja Bushnelli indu kärpida. Nende suurim hitt seni oli videomäng Pong, milles kaks mängijat üritasid ekraanil liikuvale täpile labadega pihta saada. (Alla kolmekümneaastased võivad oma vanematelt selle kohta küsida.)
Kui Jobs sandaalides Atari fuajeesse tööd nõudma tuli, oli Alcorn see, kes kohale kutsuti. „Mulle öeldi, et meie fuajees on mingi hipinooruk, kes keeldub lahkumast enne, kui me ta tööle võtame. Kas kutsuda politsei või lasta ta sisse? Ma käskisin ta sisse lasta.”
Nii sai Jobsist üks esimesi Atari viiekümnest töötajast, kes tegid viiedollarilise tunnipalgaga tehnikutööd. „Tagasi vaadates oli Reedi poolelijätnud inimese palkamine kummaline,” meenutas Alcorn. „Aga ma nägin temas midagi. Ta oli väga intelligentne, innukas, tehnikast huvitatud.” Alcorn määras Jobsi tööle kitsarinnalise inseneri Don Langi juurde. Järgmisel päeval kaebas Lang: „See kutt on mingi neetud higi järele haisev hipi. Miks sa mulle nii teed? Temaga on võimatu suhelda.” Jobs uskus ikka veel, et tema puuviljadieet hoiab ära lima ja ka higihaisu tekkimise, isegi kui ta ei kasuta deodoranti ega käi iga päev duši all. See teooria oli ekslik.
Lang ja teised tahtsid Jobsist lahti saada, aga Bushnell pakkus muud lahendust. „Minule ei olnud hais ja käitumine probleemiks,” ütles ta. „Steve oli turtsakas, aga mulle ta isegi meeldis. Niisiis palusin tal minna üle õhtusesse vahetusse. Nii õnnestus mul ta tööle jätta.” Jobs tuli tööle pärast Langi ja teiste lahkumist ning töötas peaaegu terve öö. Aga üsna suurest eraldatusest hoolimata sai ta oma jultunud käitumisega kurikuulsaks. Ühel sellisel puhul, kui ta sattus teistega suhtlema, teatas ta neile, et nad on „lollid sitapead”. Seda meenutades jääb Jobs endale kindlaks. „Ainus põhjus, miks mina silma paistsin, oli see, et teised olid nii kehvad,” meenutas ta.
Arrogantsusest hoolimata (või just sellepärast) suutis ta Atari bossi ära võluda. „Ta oli filosoofilisem kui teised, kellega ma koos töötasin,” meenutas Bushnell. „Me arutasime teemal vaba tahe versus ettemääratus. Mina kaldusin uskuma, et asjad on pigem ette määratud, et me oleme valmis programmeeritud. Kui meil oleks täiuslikku infot, suudaksime inimeste tegusid ette aimata. Steve arvas vastupidist.” See arvamus vastas tema veendumusele, et tahtejõud suudab reaalsust paigast lükata.
Jobs aitas osa mänge parendada, muutes kiipe nii, et need tekitasid lõbusaid kujundeid, ja Bushnelli innustav valmisolek lasta tal oma tahtmist teha mõjus talle hästi. Lisaks meeldis talle ka Atari mängude lihtsus: neil polnud kasutusjuhendit ja need olid piisavalt lihtsad, et ka narkouimas nooruk oskaks neid kasutada. Atari Star Treki mänguga tuli kaasa vaid üks juhis: „1. Sisesta münt. 2. Väldi klingoneid.”
Ent Jobsi ei vältinud sugugi mitte kõik kolleegid. Ta sõbrunes Ron Wayne’iga, kes oli Atari insener ja kes oli juba varem loonud firma, mis valmistas mänguautomaate. See läks küll pankrotti, kuid Jobsile hakkas meeldima mõte oma firma loomisest. „Ron oli lahe tüüp. Ta rajas firma. Ma polnud kedagi säärast varem kohanud.” Ta tegi Wayne’ile ettepaneku, et nad rajaksid koos firma. Jobs ütles, et nad võiksid laenata 50 000 dollarit ning hakata valmistama ja müüma mänguautomaate. Wayne oli juba kõrvetada saanud ja keeldus. „Ma ütlesin, et nii saab lihtsalt 50 000 dollarist kõige kiiremini lahti,” meenutas Wayne. „Aga ma imetlesin seda, et ta kibeles oma firmat looma.”
Ühel nädalavahetusel käis Jobs Wayne’il tolle korteris külas ja nagu sageli, tekkis nende vahel filosoofiline arutelu. Järsku lausus Wayne, et peab midagi ütlema. „Jah, ma arvan, et tean, mis see on,” vastas Jobs. „Sulle meeldivad mehed.” Wayne vastas jaatavalt. „See oli mu esimene kokkupuude homodega,” meenutas Jobs. „Ta pani selle teema minu jaoks paika.” Jobs kiusas teda küsimustega: „Kui näed ilusat naist, mida sa tunned?”Wayne vastas: „See on sama, kui vaataks ilusat hobust. Sa hindad ilu, aga sa ei taha temaga magada. Ilu on ilu.” Wayne tunnistab, et see, et ta oli valmis Jobsi ees luukere kapist välja tooma, annab tunnistust viimase