minuga väga pikka aega.” Ta elas end välja lapsikute tempude korraldamisega. Kaheteistkümnendas klassis ehitas ta elektroonilise metronoomi – see asjandus aitab muusikatunnis tempos püsida – ja taipas siis, et selle tiksumine meenutab pommi. Ta võttis suurtel patareidel sildid küljest, kleepis need omavahel teibiga kokku ja pani koolis ühte kappi. Ta seadistas selle nii, et see hakkas kapiukse avanedes kiiremini tiksuma. Samal päeval kutsuti ta direktori kabinetti. Ta arvas, et on jälle võitnud kooli matemaatikaolümpiaadi. Selle asemel ootas teda ees politsei. Keegi oli seadme leidnud ja kutsunud kohale direktori, kes jooksis seadeldist vastu rinda surudes vapralt jalgpalliväljakule ja tõmbas sel traadid küljest. Woz üritas ebaõnnestunult naeru maha suruda. Ta saadeti üheks ööks alaealiste kurjategijate kinnipidamiskohta. See oli meeldejääv kogemus. Ta õpetas teistele vangidele, kuidas lae ventilaatorite juhtmed lahti võtta ja trellide külge ühendada, nii et inimesed said trelle katsudes elektrilöögi.
See oli Wozile auasi. Ta tundis uhkust selle üle, et on tarkvarainsener, mis tähendas, et aeg-ajalt pidigi särtsu saama. Ta mõtles välja ka ruleti, kus neli inimest pidid panema pöidla avausse ning kui kuulike seisma jäi, sai üks neist suraka. „Riistvarakutid mängivad seda mängu, aga tarkvaravennad on selleks liiga arad,” tähendas ta.
Viimases klassis sai ta teenistust Sylvanias ja pääses esimest korda arvutiga töötama. Ta õppis raamatust FORTRAN-i ja luges süsteemide juhendid läbi, alustades Digital Equipment PDP-8-st. Seejärel uuris ta viimaste mikrokiipide spetsifikatsioone ja üritas arvuteid uute osade abil ümber ehitada. Ta seadis endale eesmärgiks panna võimalikult väheseid osi kasutades kokku samasugune aparaat. Igal järgmisel õhtul üritas ta eelmise õhtu jooniseid parandada. „Ma panin arvuteid kokku – esialgu küll ainult teoorias – poole väiksema hulga kiipidega, võrreldes originaalarvutiga.” Sõpradele ta sellest ei rääkinud. Enamik seitsmeteistkümneaastasi poisse otsis teistsuguseid katsumusi.
Viimases klassis käies külastas Wozniak tänupühanädalal Colorado ülikooli. See oli pühade ajaks suletud, kuid ta leidis ühe inseneriteaduste tudengi, kes viis ta laboritesse ekskursioonile. Woz palus oma isa, et ta võiks sinna õppima minna, ehkki teises osariigis õppimine oli tunduvalt kulukam. Nad jõudsid kokkuleppele – Woz võib sinna minna üheks aastaks, aga siis tuleb ta üle De Anza kolledžisse kodu lähedal. 1969. aasta sügisel Coloradosse saabudes kulutas Wozniak sedavõrd palju aega vingerpussi mängimisele (näiteks lasi printeril välja trükkida hunnikute viisi lendlehti kirjaga „Persse Nixon”), et kukkus paaris aines läbi ja talle määrati katseaeg. Lisaks mõtles ta välja Fibonacc’i numbreid arvutava programmi, mis kulutas sedavõrd palju arvuti kasutamise aega, et ülikool ähvardas talle arve esitada. Nii täitiski ta meelsasti oma osa kokkuleppest ja läks üle De Anzasse.
Pärast meeldivat aastat De Anzas võttis Wozniak aja maha, et veidi raha teenida. Ta leidis tööd ettevõttes, mis valmistas arvuteid California autoregistrikeskusele, ja üks kolleeg tegi talle imetoreda ettepaneku: tema muretseb mõned kiibid, et Wozniak saaks ehitada arvuti, mille ta oli visandanud. Wozniak otsustas kasutada võimalikult väikest hulka kiipe − nii enese proovilepaneku pärast kui ka seetõttu, et ei tahtnud kolleegi heldekäelisust kurjasti kasutada.
Suur osa tööst tehti ära Homesteadi keskkoolis õppiva sõbra Bill Fernandezi läheduses asuva kodu garaažis. Et töö libedamalt läheks, jõid nad suurtes kogustes Cragmonti Cream Soda nimelist limonaadi, sõitsid ratastega Sunnyvale’i Safewaysse pudeleid ära viima, et raha saada ja jooki juurde osta. „Siis hakkasimegi seda Cream Soda arvutiks kutsuma,” meenutas Wozniak. Põhimõtteliselt oli see kalkulaator, mis oskas nuppude abil sisestatud numbreid korrutada ja tulemusi väikeste tulukestega kahendkoodis näidata.
Kui see valmis sai, ütles Fernandez Wozniakile, et ta peaks Homesteadi keskkoolist kellegagi kohtuma. „Tema nimi on Steve. Talle meeldivad lapsikud tembud nagu sullegi, ja ka tema armastab elektroonikavidinaid kokku panna.” See võis olla Silicon Valley garaažis toimunud kohtumistest tähtsuselt järgmine, alates Hewletti ja Packardi kokkusaamisest kolmkümmend kaks aastat varem. „Istusime Steve’iga Billi maja ees kõnniteel kohutavalt kaua ja jutustasime – põhiliselt küll tehtud tempudest ja sellest, milliseid elektroonikavidinaid oleme kokku pannud,” meenutas Wozniak. „Meil oli väga palju ühist. Mul oli raske teitele selgitada, mille kallal ma täpselt töötan, aga Steve sai sellest kohe aru. Ja ta meeldis mulle. Ta oli kõhn, sooniline ja energiline.” Ka Jobs oli vaimustuses. „Woz oli esimene inimene, kes teadis elektroonikast rohkem kui mina,” ütles ta kord oma teadmisi pisut alahinnates. „Ta hakkas mulle kohe meeldima. Ma olin oma vanuse kohta veidi täiskasvanulikum ja tema oma vanuse kohta lapsikum, nii et me olime tegelikult ühesugused. Woz oli väga tark, aga emotsionaalselt minuealine.”
Lisaks arvutihuvile oli neil ühine ka nõrkus muusika vastu. „Muusika jaoks oli see uskumatu aeg,” meenutas Jobs. „Nagu oleks elanud Beethoveni ja Mozarti eluajal. Tõesõna. Inimesed näevad seda aega säärasena. Woz ja mina nautisime seda üliväga.” Wozniak tutvustas Jobsile Bob Dylani muusikat. „Me otsisime Santa Cruzis üles ühe kuti, kes oli andnud Dylani kohta välja infolehe,” jutustas Jobs. „Dylan salvestas oma kontserte, aga kõik inimesed tema lähikonnas ei olnud päris ausad ja peagi oli neid linte kõikjal saada. Piraatlindid kõige kohta. Ja sellel tüübil olid need kõik olemas.”
Dylani lintide hankimisest sai peagi ühisettevõtmine. „Käisime San Joses ja Berkeleys ning küsisime Dylani piraatkassette ja kogusime neid,” rääkis Wozniak. „Ostsime voldikuid Dylani laulusõnadega ning olime pool ööd üleval, et neid tõlgendada. Dylani laulusõnad ärgitasid loomingulist mõtlemist.” Jobs lisas: „Mul oli tema muusikat üle saja tunni, sealhulgas kõik 1965.−1966.aasta tuuri salvestused, kus Dylan võttis kasutusele elektrikitarri.” Mõlemad noormehed ostsid kalli TEAC-i lintmaki. „Mina kasutasin enda oma aeglasel kiirusel, et salvestada ühele lindile mitu kontserti,” ütles Wozniak. Jobs oli sama innukas: „Suurte kõlarite asemel ostsin ma võimsad kõrvaklapid ning lesisin voodis ja kuulasin tundide kaupa muusikat.”
Jobs oli Homesteadi keskkoolis moodustanud klubi, et korraldada muusika- ja valgusshow’sid ning visata vingerpusse. (Kord liimisid nad kuldseks värvitud prill-laua lillepoti peale.) Klubi nimi oli kooli direktori järgi Buck Fry Club. Ehkki Wozniak ja tema sõber Allen Baum olid kooli lõpetanud, ühendasid nad Jobsiga jõud, et valmistada viimase klassi õpilastele hüvastijätuplakat. Nelikümmend aastat hiljem Homesteadi maa-ala tutvustades seisatas Jobs tembu toimumiskohas ja osutas: „Näed seda rõdu? Seal korraldasime plakatinalja, mis pani aluse meie sõprusele.” Baum oli värvinud suure voodilina kooli värvides roheliseks ja valgeks ning selle peale joonistasid nad tohutu suure keskmist sõrme näitava käe. Baumi vastutulelik juudisoost ema aitas neil seda joonistada ning näitas, kuidas varjude ja toonitamisega sellele loomulikum ilme anda. „Ma tean, mis see on,” oli ta itsitanud. Poisid mõtlesid välja köite ja hammasrataste süsteemi, nii et plakati sai dramaatiliselt alla lasta, kui abituriendid rõdust mööda kõnnivad, ja sellele kirjutati allkirjaks „SWAB JOB”, mis koosnes Wozniaki ja Baumi eesnimetähtedest ja Jobsi poolikust perekonnanimest. Sellest naljast sai kooli legend ja Jobs kõrvaldati jällegi koolist.
Teine temp oli seotud taskuseadmega, mille ehitas Wozniak ja mis saatis välja TV-signaale. Ta võttis selle kaasa tuppa, kus inimesed telerit vaatasid, näiteks ühikas, ja vajutas vargsi nupule, nii et ekraan muutus säbruliseks. Kui keegi telerile matsu andis, lasi Wozniak nupu lahti ja pilt läks selgeks. Kui pahaaimamatud ohvrid olid mõnda aega edasi-tagasi jooksnud, ajas ta asja keerulisemaks. Ta lasi ekraanil olla säbruline seni, kuni keegi antenni puudutas. Viimaks jäi inimestele mulje, et keegi peab antennist kinni hoidma ja samal ajal ühel jalal seisma või telerit puudutama. Aastaid hiljem ühel esitlusel, kui Jobsil oli probleeme videoseadme töölesaamisega, põikas ta etteantud käsikirjast kõrvale ja meenutas, kui palju nalja nad selle seadmega olid saanud. „See oli Wozil taskus ja me läksime ühikasse, kus inimesed vaatasid näiteks „Star Trekki”. Woz hakkas teleriga mässama. Keegi läks seda korda tegema ja just siis, kui see inimene oli jala maast lahti tõstnud, pani Woz teleri taas tööle. Kohe, kui jalg põrandat puudutas, läks pilt jälle eest ära.” Jobs lõpetas end laval publiku naeru saatel krõnksu tõmmates: „Ja viie minutiga oleks ta viinud inimesed sinnamaale, et nood oleksid ka säärase asendi sisse võtnud.”