annavad nad poja tahtmisele järele. „Kui nad mulle vastu vaidlesid, teatasin, et pigem jätan kooli pooleli, kui lähen Crittendeni tagasi. Nad uurisid, kus asuvad parimad koolid, kraapisid kokku viimased sendid ja ostsid kahekümne ühe tuhande dollari eest maja paremas piirkonnas.”
Jobsid kolisid vaid viis kilomeetrit lõuna poole endisesse aprikoosiaeda Los Altosesse, kuhu oli ehitatud terve hulk ühesuguseid maju. Nende maja, Crist Drive 2006, oli ühekordne, kolme magamistoaga ja tuleviku seisukohalt ülimalt tähtsa garaažiga, millel oli tänava poole avanev ülestõstetav uks. Seal sai Paul Jobs autosid putitada ja tema poeg elektroonikaga tegelda. Vähemalt sama tähtis oli see, et maja asus napilt tollases Cupertino-Sunnyvale’i kooli piirkonnas, mis oli üks oru paremaid ja turvalisemaid koole.
„Kui siia kolisin, kasvasid siin endiselt viljapuud,” tähendas Jobs, kui tema kunagise kodumaja ette jõudsime. „Tolles majas elanud kutt õpetas mulle, kuidas aia eest looduslikult hoolitseda ja maad kompostida. Ta kasvatas kõike täiuslikult. Ma pole elu sees paremat toitu saanud. Siis hakkasingi hindama mahetoodetud puu- ja juurvilju.”
Ehkki Jobsi vanemad ei olnud paduusklikud, tahtsid nad pojale religioosset kasvatust ning viisid teda pühapäeviti luteri kirikusse. Sellele tuli lõpp siis, kui Jobs oli kolmeteistkümneaastane.1968.aasta juulis avaldas ajakiri Life esikaanel šokeeriva foto kahest Biafra nälginud lapsest. Jobs võttis selle pühapäevakooli kaasa ja päris vaimulikult aru: „Kui ma näpu püsti tõstan, kas jumal teab enne seda, millise näpu ma tõstan?”
Vaimulik vastas: „Jah, jumal teab kõike.”
Seepeale näitas Jobs Life’i esikaant ja küsis: „Kas jumal teab sellest, ja mis neist lastest saab?”
„Steve, ma tean, et sa ei mõista seda, aga jah, jumal teab sellest.”
Jobs teatas seepeale, et tema ei kavatse säärast jumalat kummardada, ega läinudki enam kirikusse. Hiljem uuris ta aastaid zen-budismi õpetusi ja üritas neid ka järgida. Kunagi hiljem sellele tagasi vaadates nentis Jobs, et religioonist on kõige rohkem kasu siis, kui see rõhutab vaimseid kogemusi, mitte mingit dogmat. „Kristlusest pigistatakse elumahl välja, kui see tugineb liialt usule ja vähem säärase elu rõhutamisele, mida elas Jeesus, või Jeesuse maailmanägemisele,” rääkis ta mulle. „Arvan, et eri usundid on nagu sama maja erinevad uksed. Vahel tundub, et selline maja on olemas, ja vahel jällegi, et ei ole. See on suur müsteerium.”
Paul Jobs töötas tol ajal Santa Clara lähedal Spectra-Physicsis, mis valmistas elektroonika- ja meditsiinitööstusele lasereid. Mehaanikuna pani ta kokku inseneride väljatöötatud prototüübid. Tema poega paelus nende täiuslikkus. „Laserid peavad täpsed olema,” ütles Jobs. „Eriti peentel laseritel, mis olid mõeldud õhus või meditsiinis kasutamiseks, olid iseäranis täpsed funktsioonid. Mu isale öeldi umbes nii: „Meie tahame seda, ja see peab olema valmistatud ühest metallitükist, et paisumise koefitsient oleks sama.” Ja tema pidi välja mõtlema, kuidas seda teha.” Suur osa asju tuli algusest peale ise valmis teha, mis tähendas, et Paul pidi ehitama spetsiaalseid tööriistu ja stantse. See avaldas tema pojale muljet, aga Steve käis töökojas harva. „Oleks olnud vahva, kui ta oleks õpetanud mulle treipingi ja lihvija kasutamist. Kahjuks ei läinud ma kunagi töötuppa, sest mind huvitas hoopis elektroonika.”
Ühel suvel viis Paul Steve’i Wisconsinisse perekonna piimatallu. Maaelu Steve’ile ei meeldinud, aga talle jäi meelde üks asi. Ta nägi vasika sündimist ja oli rabatud, kui väike loomake end mõne minuti pärast püsti ajas ja kõndima hakkas. „Ta ei olnud seda õppinud, see oli talle kaasa sündinud,” meenutas Jobs. „Inimlaps seda ei suuda. Minu meelest oli see tähelepanuväärne, kuigi teised nii ei arvanud.” Ta kirjeldas seda ka tarkvara-riistvara keeles: „Nagu oleks looma keha ja aju erinevad osad seadistatud ilma õppimata koos töötama.”
Üheksandasse klassi läks Jobs Homesteadi keskkooli, mille suurel territooriumil oli hulk kahekordseid tuhaplokkidest roosaks värvitud hooneid, kus õppis kokku kaks tuhat õpilast. „Selle kavandas üks kuulus vanglaarhitekt,” rääkis Jobs. „Nad tahtsid, et see oleks purunemiskindel.” Talle oli hakanud meeldima jalutamine ja ta kõndis iga päev üksinda kooli viisteist kvartalit.
Omavanuseid sõpru oli Jobsil vähe, aga ta oli tutvunud mõne vanema õpilasega, kes elasid 1960-ndate lõpu protestivaimus. Tol ajal hakkasid nohikute ja hipide maailmad vähehaaval kattuma. „Mu sõbrad olid väga nutikad noored,” rääkis Jobs. „Mind huvitasid matemaatika, füüsika ja elektroonika. Neid samuti, aga lisaks tõmbasid neid ka LSD ja kontrakultuur.”
Jobsi tolleaegsed vembud olid alati seotud elektroonikaga. Kord pani ta kogu majja üles kõlarid. Kuna kõlarit saab kasutada ka mikrofonina, ehitas ta oma toa kappi keskuse, kus kuulas pealt, mis teistes tubades toimub. Ühel õhtul, kui Jobs istus, kõrvaklapid peas, kapis ja kuulas vanemate magamistoas toimuvat, jäi ta isale vahele ning vihasena käskis too süsteemi maha võtta. Paljudel õhtutel käis Jobs Larry Langi garaažis. Lang oli see insener, kes elas tema endise kodu lähedal. Lang andis Jobsile viimaks süsinikust mikrofoni, mis poissi kunagi oli väga paelunud, ja tutvustas talle Heathkitte – erinevate elektroonikavidinate kokkupanemiseks mõeldud komplekte. „Heathkittidel oli kaasas üksikasjalik juhend ning kõik osad tuli kokku panna kindlal viisil ja värvi järgi. Juhend selgitas ka selle töötamise põhimõtet. Nii said aru, et võid kõike ehitada ja mõista. Kui sa olid paar raadiot kokku pannud, vaatasid kataloogis telerit ja tundsid, et oskad ka seda ehitada, isegi kui tegelikult ei osanud. Mul vedas, sest nii isa kui ka Heathkit panid mind uskuma, et suudan ehitada ükskõik mida.”
Lang viis Jobsi ka Hewlett-Packardi Explorers Clubi. See oli umbes viieteistkümnest õpilasest koosnev rühm, mis kogunes teisipäevaõhtuti firma kohvikus. „Nad kutsusid mõne inseneri meile rääkima sellest, mille kallal nad parasjagu töötavad,” meenutas Jobs. „Isa sõidutas mu kohale. Olin seitsmendas taevas. HP oli valgusdioodide alal teerajaja, me rääkisime sellest, mida nendega teha saab.” Kuna Jobsi isa töötas nüüd lasereid valmistavas ettevõttes, huvitas see teema teda eriti. Ühel õhtul võttis Jobs HP laseriinseneril pärast esinemist nööbist kinni ja pääses holograafia laborisse ekskursioonile. Kõige sügavamat muljet avaldasid talle väiksed arvutid, mida ettevõte välja töötas. „Nägin seal oma elu esimest lauaarvutit. Selle nimi oli 9100A ja see oli peen kalkulaator, kuid tegelikult ikkagi esimene lauaarvuti. See oli tohutult raske, kaalus oma viisteist-kakskümmend kilo, aga ilus. Ma armusin sellesse.”
Explorers Clubi lastel soovitati tegelda teadusprojektidega ja Jobs otsustas ehitada sagedusloenduri, mis mõõdaks elektroonilise signaali impulsse ühes sekundis. Kuna selleks oli tal vaja mõnda HP-s valmistatavat juppi, võttis ta telefonitoru ning helistas firma tegevjuhile. „Tol ajal ei olnud salastatud numbreid. Otsisin telefoniraamatust välja Bill Hewletti nime Palo Altos ja helistasin talle koju. Ta vastas ja lobises minuga kakskümmend minutit. Sain vajalikud jupid, aga ka töökoha tehase selles osakonnas, kus valmistatakse sagedusloendureid.” Jobs töötas seal suvel pärast Homesteadi keskkooli esimest aastat. „Isa viis mu hommikul kohale ja tõi õhtul koju.”
Tema töö seisnes peamiselt koosteliinil „asjadele mutrite ja poltide külgekruvimises”. Kolleegid suhtusid kerge põlgusega pealetükkivasse nolki, kes oli tegevjuhile helistades end tööle sokutanud. „Mäletan, et korrutasin töödejuhatajale: „Mulle meeldib see värk, mulle meeldib see värk,” ja küsisin, mida temale kõige rohkem teha meeldib. Ta vastas: „Keppida, keppida.”” Lihtsamini võitis Jobs üks korrus kõrgemal töötanud inseneride poolehoiu. „Nad pakkusid igal hommikul kell kümme sõõrikuid ja kohvi. Läksin teisele korrusele ja veetsin seal mõnusasti aega.”
Jobsile meeldis tööd teha. Ta kandis ka ajalehti laiali – sajuse ilma korral sõidutas teda isa – ja kümnendas klassis veetis nädalavahetused ja suve Halteki-nimelises elektroonikapoes müüjana. See koht oli elektroonika jaoks sama mis romulad autoosade hankimiseks. Terve kvartali suurusel maa-alal laiutas lausa paradiis: uued, kasutatud, remonditud ja üleliigsed arvutiosad olid topitud riiulitele, visatud ilma sorteerimata kastidesse ja kuhjatud välja hoovi. „Maja taga lahe ääres oli võrkaiaga piiratud ala, kus olid taaskasutusse müüdud näiteks juppideks lammutatud allveelaeva Polaris osad. Kõik kangid ja nupud olid olemas, rohelistes ja hallides