rel="nofollow" href="#b00000148.jpg"/>
22 ReedigaKeenias, 2007. „Kui mul avastati vähk, sõlmisin jumala või kellegi kõrgemaga lepingu, et tahan näha Reedi kooli lõpetamas.”
23 Ja veel üks foto Diana Walkerilt. 2004. aasta portree Jobsi kodus Palo Altos.
Clara sündis New Jerseys, kuhu tema vanemad maabusid Armeeniast pärast türklaste eest põgenemist, ja ta oli alles laps, kui nad kolisid San Franciscosse Mission Districti. Claral oli saladus, mida ta peaaegu mitte kellelegi ei avaldanud – ta oli olnud korra abielus, kuid tema abikaasa oli sõjas surma saanud. Nii et kui ta Paul Jobsiga esimesele kohtamisele läks, oli ta valmis uut elu alustama.
Nagu paljud sõja üle elanud inimesed, olid ka Clara ja Paul piisavalt põnevust kogenud ning tahtsid sõja lõppedes vaid kodu rajada, lapsi kasvatada ja rahulikku elu elada. Raha oli vähe, nad kolisid Wisconsinisse ja elasid mõned aastad Pauli vanemate juures. Seejärel asusid nad elama Indianasse, kus Paul sai mehaanikuna tööd firmas International Harvester. Talle meeldis vanu autosid putitada ning tööst vabal ajal teenis ta lisaraha kokkuostetud autosid remontides ja neid seejärel maha müües. Lõpuks jättis ta igapäevatöö ja temast sai kasutatud autode müüja.
Clara armastas San Franciscot ning veenis 1952. aastal abikaasat sinna tagasi kolima. Nad muretsesid korteri Sunset Districtis, mis asus Vaikse ookeani kaldal Kuldvärava pargist lõunas, ja Paul asus pangas tööle „inkassaatorina”, kes muukis lahti lukke autodel, mille omanikud ei olnud liisingumakseid tasunud, ja võttis need pangale tagasi. Ta ostis, remontis ja müüs neidsamu autosid, teenides selle pealt päris korralikult.
Nende elust oli siiski midagi puudu. Nad tahtsid lapsi, aga Claral oli olnud emakaväline rasedus – viljastatud munarakk kinnitus emaka asemel munajuha külge – ja ta ei saanud lapsi. 1955. aastaks olid nad üheksa aastat abielus olnud ja soovisid last adopteerida.
Joanne Schieble oli pärit Wisconsini maapiirkonnast saksa juurtega perekonnast nagu ka Paul Jobs. Joanne’i isa Arthur Schieble oli immigreerunud Green Bay lähistele, kus talle ja tema abikaasale kuulus naaritsafarm. Ta tegeles edukalt ka teiste aladega, sealhulgas kinnisvara ja fotogravüüriga. Arthur oli väga range, eriti tütre suhete asjus, ja talle ei meeldinud sugugi Joanne’i esimene armastus – kunstnik, kes lisaks kõigele polnud katoliiklane. Seetõttu ei olnud sugugi üllatav, et ta ähvardas tütrest sootuks lahti öelda, kui too Wisconsini ülikooli tudengina armus Süüriast pärit abilektor Abdulfattah „John” Jandalisse.
Jandali oli tuntud Süüria perekonna üheksast lapsest noorim. Tema isale kuulusid naftatöötlemistehased ja paljud teised ettevõtted. Ohtrasti vara oli perekonnal ka Damaskuses ja Homsis ning mingil hetkel määrasid nemad piirkonna nisuhinna. Jandali rääkis hiljem, et tema ema oli „tüüpiline moslemi naine – konservatiivne, kuulekas koduperenaine”. Nagu Schieble’id, nii rõhutasid ka Jandalid hariduse tähtsust. Abdulfattah saadeti jesuiitlikku internaatkooli, ehkki ta oli moslem, ja ta omandas Beirutis Ameerika ülikoolis bakalaureusekraadi. Seejärel astus ta Wisconsini ülikooli, et saada sealt poliitikateaduste doktorikraad.
1954. aasta suvel sõitis Joanne koos Abdulfattahiga Süüriasse. Nad veetsid kaks kuud Homsis, kus neiu õppis mehe perekonna juures süüria toite valmistama. Kui nad Wisconsinisse tagasi tulid, avastas Joanne, et ta on rase. Nad olid mõlemad kahekümne kolme aastased, aga otsustasid mitte abielluda. Joanne’i isa oli suremas ja ta ähvardas tütrest lahti öelda, kui too Abdulfattahiga abielluma peaks. Ka abort polnud väikses katoliiklikus kogukonnas hea valikuvariant. Niisiis sõitis Joanne 1955. aasta alguses San Franciscosse, kus tema eest hoolitses vallasemade varjupaika pidav sõbralik doktor, kes aitas neil sünnitada ja korraldas vaikselt lapsendamise.
Joanne’il oli üks tingimus – tema lapse kasuvanemad peavad olema lõpetanud ülikooli. Niisiis leidis doktor lapsele juristi perekonna. Aga kui sündis poiss – 24. veebruaril 1955. aastal –, otsustas see paar, et nemad tahavad tütart, ja loobus. Nii ei saanudki poisist juristivõsukest, vaid tema isaks sai keskkooli pooleli jätnud ja mehaanikutööd armastav mees ning emaks raamatupidajana töötav naine. Paul ja Clara panid lapsele nimeks Steve Paul Jobs.
Kui Joanne sai teada, et tema laps anti paarile, kes polnud keskkooligi lõpetanud, keeldus ta adopteerimispaberitele alla kirjutamast. Säärane patiseis kestis mitu nädalat, isegi pärast seda, kui laps oli juba Jobsidele antud. Lõpuks andis Joanne järele tingimusel, et paar tõotab – allkirjaga – hakata poisile ülikoolihariduse andmiseks raha koguma.
Joanne’i vastumeelsusel paberitele allkirja anda oli veel üks põhjus. Tema isa oli suremas ja ta kavatses varsti pärast seda Jandaliga abielluda. Joanne lootis, nagu ta hiljem sugulastele pisarsilmi jutustas, et kui nad on abielus, saab ta oma poja tagasi.
Arthur Schieble suri 1955. aasta augustis, kui lapsendamine oli lõplik. Sama aasta jõulude paiku laulatati Joanne ja Abdulfattah Green Bay St Philipi apostellikus katoliku kirikus. Järgmisel aastal omandas Abdulfattah rahvusvahelise poliitika erialal doktorikraadi ja neil sündis teine laps, tütar Mona. Pärast lahutust Jandalist 1962. aastal alustas Joanne unistavat ja rändavat eluviisi, millest tema tütar, hilisem tunnustatud romaanikirjanik Mona Simpson, kirjutas raamatu „Anywhere, but Here”. Kuna Steve’i lapsendamine oli lõplik, kulus kakskümmend aastat, enne kui nad kõik üksteist leidsid.
Steve Jobs teadis varakult, et ta on lapsendatud. „Mu vanemad rääkisid sellest mulle väga avameelselt,” meenutas ta. Ta mäletas selgelt, kuidas ta kuue-seitsmeaastasena istus kodumaja ees murul ja rääkis sellest vastasmajas elavale tüdrukule. „Kas see tähendab, et sinu pärisvanemad ei tahtnud sind?”küsis tüdruk. „Minu peas hakkasid sähvima välgunooled,” rääkis Jobs. „Mäletan, et jooksin nuttes tuppa ja mu vanemad ütlesid: „Ei, sa pead sellest aru saama.” Nad olid väga tõsised, vaatasid mulle otse silma ja ütlesid: „Me valisime just nimelt sinu.” Seda ütlesid nii ema kui ka isa, nad kordasid seda aeglaselt, rõhutades iga sõna.”
Hüljatud. Välja valitud. Eriline. Need mõisted said Jobsi olemuse lahutamatuks osaks ja nendest lähtuvalt kujunes ka tema minapilt. Tema parimad sõbrad arvavad, et teadmine, et ta anti pärast sündi ära, jättis Jobsile siiski mingi jälje. „Arvan, et tema soov kõike täielikult kontrollida tuleneb otseselt tema isiksusest ja asjaolust, et ta anti imikuna ära,” rääkis pikaaegne kolleeg Del Yocam. „Ta tahab kontrollida ümbritsevat ja tema loodud tooted on nagu tema käepikendus.” Greg Calhoun, kes oli pärast kolledži lõpetamist Jobsi hea sõber, nägi veel üht tagajärge. „Steve rääkis mulle palju sellest, kuidas ta hüljati ja millist valu see talle põhjustas. See muutis ta iseseisvaks. Ta valis oma tee, mille põhjuseks oli tõsiasi, et ta elas ühes maailmas, kuid sündis teistsugusesse.”
Hilisemas elus hülgas Jobs niisama vanalt, kui tema bioloogiline isa temast loobus, ka oma lapse. (Lõpuks tunnistas ta tütre siiski omaks.) Lapse ema Chrisann Brennan rääkis, et adopteerimine jättis Jobsi sisse „klaasikillud”, ja see selgitab osaliselt tema käitumist. „Keda on kord hüljatud, hülgab ka ise,” ütles Brennan. Andy Hertzfeld, kes töötas koos Jobsiga Apple’is 1980-ndate alguses, on üks neid väheseid, kes jäi lähedaseks nii Brennani kui ka Jobsiga. „Steve’i puhul on võtmeküsimus selles, miks ta ei suuda end vahel tagasi hoida ning on mõne inimese vastu niivõrd julm ja vaenulik,” rääkis ta. „Selle põhjusi tuleb otsida lapsepõlvest. Steve’i elu tegelik, varjatud probleem oli hülgamine.”
Jobs tõrjus seda väidet. „Millegipärast arvatakse, et ma raban nii palju tööd teha ja püüan edukas olla sellepärast, et mu bioloogilised vanemad sooviksid, et oleksid mu tagasi võtnud, aga see on lollus,” sõnas ta. „Teadmine, et olen lapsendatud, võis muuta mind iseseisvamaks, kuid ma pole iialgi tundnud end hüljatuna. Olen tundnud end erilisena. Mu vanemad lasksid mul end erilisena tunda.” Kui keegi nimetas Paul ja Clara Jobsi tema kasuvanemateks või vihjas, et nad pole tema pärisvanemad, läks Jobs turri. „Nad olid igas mõttes minu vanemad,” ütles ta. Bioloogilistest vanematest rääkides jäi ta napisõnaliseks: „Nad olid minu munaraku- ja spermapank. Ma ei taha nende kohta midagi halvasti öelda, aga see lihtsalt on nii. Spermapank, ei midagi enamat.”
Silicon Valley
Lapsepõlv,