on põrandale vedelema unustatud, kuid Benjamini koolikott, kingad ja jakk on läinud, täpselt nagu Eriku ülerõivadki. Poja toast leiab ta puumaga rohukoti ning mõtleb, et loodetavasti tähendab see, et Erik on Benjaminile glükoproteiinipreparaati andnud.
Ta istub toolile, võtab näo käte vahele ja püüab takistada hirmutavaid mõtteid ligi hiilimast. Ometi näeb ta vaimusilmas, kuidas Benjaminil on tekkinud rohu tagajärjel tromb, kuidas Erik hüüab appi, kuidas ta just praegu jookseb mööda pikki treppe alla, kandes Benjamini käte vahel.
Simone ei saa midagi parata, et on mures. Vaimusilmas näeb ta pidevalt, kuidas Benjamin saab vahetunnil korvpalliga vastu nägu või kuidas poisi peas algab iseeneslik verejooks: tume pisarapärl ajus, mis tähena laieneb ja spiraalidena edasi valgub.
Teda haarab peaaegu väljakannatamatu häbitunne, mõeldes, kuidas ta kannatuse kaotas, kui Benjamin ei tahtnud kõndima hakata. Poiss oli kaheaastane ja liikus endiselt roomates. Nad ei teadnud veel, et tal on veritsustõbi ja et veresooned lõhkesid ta liigestes, kui poiss püsti seisis. Simone pahandas temaga, kui poiss nuttis, ja ütles, et roomates näeb ta välja nagu tita. Benjamin püüdis kõndida, võttis mõne sammu, kuid kohutav valu sundis teda uuesti pikali heitma.
Pärast seda, kui Benjamin oli saanud diagnoosiks von Willebrandi tõve, oli poisi haigust ravinud Erik, mitte tema. Erik painutas Benjamini liigeseid hommikuti ettevaatlikult edasi ja tagasi, et vähendada pärast öist liikumatust sisemiste verejooksude riski. Erik tegi keerukaid süstimisi, kus nõel ei tohtinud mingil juhul lihasesse tungida, vaid lahus pidi ettevaatlikult ja pikkamööda otse naha alla süstitama. See tehnika oli kaugelt valulikum kui tavaline süstimine. Esimestel aastatel istus Benjamin, nägu vastu isa kõhtu vajutatud, ja nuttis vaikselt, kui nõel läbi naha tungis. Nüüdsel ajal jätkas Benjamin süstimise ajal hommikusöögi söömist ega vaadanud sinnapoolegi, ulatas lihtsalt Erikule käsivarre desinfitseerida, süstida ja plaasterdada.
Glükoproteiinipreparaat, mis pidi aitama Benjamini verel hüübida, kandis nime Haemate. See oli vastik ja puudulik rohi, mida tarniti sügavkülmutatud kollast värvi teralise pulbrina, mis tuli enne manustamist lahustada, segada, õigele temperatuurile viia ja doseerida. Haemate suurendas tuntavalt tromboosiriski ja nad lootsid pidevalt, et selle asemel ilmub turule midagi paremat. Ent Haemate’it, kõrgeid doose desmopressiini ja limanahaveritsuste vastast Cyklokaproni ninaspreid kombineerides oli Benjamin siiski suhteliselt kaitstud.
Simone mäletas veel, kuidas nad said Malmö verekeskusest kätte väikese kiletatud riskikaardi Benjamini foto ja sünnikuupäevaga. Nelja-aastase poisi naerev nägu, mille kohal tekst: “Ma põen von Willebrandi tõbe. Kui minuga midagi juhtub, helista viivitamatult hematoloogiasse numbril 040 331 010.”
Simone vaatab Benjamini toas ringi, mõtleb, kui kahju oli, kui poiss Harry Potteri plakati seinast võttis ja kõik mänguasjad kamorkasse kasti pani. Aidat kohates hakkas tal suureks saamisega kiire.
Simone seisatab ja mõtleb, et Benjamin ongi võib-olla praegu koos tüdrukuga.
Benjamin on ainult neljateistaastane, Aida aga seitseteist. Poiss väidab küll, et nad on lihtsalt sõbrad, aga on ilmne, et Aida on tegelikult tema tüdruk. Simone juurdleb, kas poiss on tihanud Aidale mainidagi, et põeb veritsustõbe. Kas tüdruk teab, et pisimgi hoop võib poisile elu maksma minna, kui ta oma rohtu korralikult võtnud pole?
Sestsaadik kui Benjamin Aidat kohtas, kannab ta oma telefoni alati musta pealuudega paela otsas kaelas. Nad kirjutavad teineteisele sõnumeid hiliste öötundideni, ja poisil on telefon kaelas ka veel hommikul, kui teda äratama minna.
Simone vaatab hoolikalt läbi kõik Benjamini laual lebavad ajakirjad ja paberid, teeb sahtli lahti, tõstab kõrvale raamatu Teisest maailmasõjast ja leiab sedeli musta huulepulgaga jäetud suudlusejälje ning telefoninumbriga. Simone tõttab kööki, valib numbri, ootab, kuni signaalid kohale jõuavad ja viskab prügikotti haisva nõudepesušvammi, kui keegi korraga kõne vastu võtab.
Teiselt poolt kostub nõrgalt kraaksuvat häält ja rasket hingeldamist.
“Tere,” ütleb Simone. “Palun vabandust, kui ma helistan ebasobival hetkel. Minu nimi on Simone Bark, ma olen Benjamini ema. Palun öelge, kas…”
Hääl, mis tundub kuuluvat naisele, sisistab, et ei tunne mingit Benjamini ja et helistaja on ilmselt numbriga eksinud.
“Palun oodake hetk,” ütleb Simone, püüdes näida rahulik. “Aida ja minu poeg suhtlevad omavahel, ja ma sooviksin teada saada, kas te teate, kus nad olla võiksid, sest mul on tarvis Benjamini kätte saada.”
“Ten… ten…”
“Ma ei kuule. Vabandust, ma ei saanud aru, mis te ütlesite.”
“Ten… sta.”
“Tensta? Kas Aida on Tenstas?”
“Jah, see saatana… tätoveering.”
Simone arvab kuulvat taustal hapnikuaparaadi aeglast töötamist, korrapärast pahinat.
“Millest te räägite?” küsib ta anuvalt.
Naine kähvab midagi ja katkestab seejärel kõne. Simone vaatab telefoni, kavatseb juba veel kord naisele helistada, kui taipab korraga, mida too oli öelnud: midagi Tensta tätoveeringute kohta. Ta helistab viivitamatult teadetebüroosse ja saab Tensta kaubanduskeskuses asuva tätoveerimissalongi aadressi. Simone väriseb üle kogu keha, kujutledes, kuidas Benjamini just praegusel hetkel veendakse tätoveeringut tegema ja kuidas veri voolama hakkab, suutmata hüübida.
8
Teisipäeva ennelõuna, kaheksas detsember
Viinud Benjamini kooli, mõtleb Erik piki haiglakoridori sammudes, kui rumal temast oli olnud kommenteerida tätoveeringut Aida kaelal. Laste silmis paistis ta seeläbi lihtsalt ennasttäis ja võimuahnena.
Kaks mundris politseinikku lasevad ta osakonda sisse. Josef Eki palati ukse juures ootab teda juba Joona Linna. Erikut nähes ta naeratab ja lehvitab nagu väike laps, pihku avades ja sulgedes.
Erik seisatab tema kõrval ja heidab läbi ukseakna pilgu patsiendile. Voodi kohal ripub kott peaaegu musta värvi verega. Haige seisund on veelgi stabiliseerunud, kuid maksas võivad iga hetk tekkida uued verejooksud.
Poiss lamab selili voodis, suu kõvasti kinni pigistatud, kõht kiirelt üles-alla õõtsumas, ning sõrmed tõmbuvad aeg-ajalt krampi.
Teise küünarlohku on paigaldatud uus kateeter. Õde valmistab ette infusiooni morfiiniga. Tilguti kiirust on pisut vähendatud.
“Mul oli õigus, kui ma väitsin, et mõrtsukas hakkas pihta spordiplatsist,” ütleb Joona. “Kõigepealt tappis ta isa Anders Eki, seejärel sõitis majja ja tappis tütre Lisa, arvas, et tappis ka poja, ja siis mõrvas ema Katja.”
“Kas patoloog kinnitas seda?”
“Jah,” vastab Joona.
“Saan aru.”
“Nii et kui kurjategija eesmärk oli hävitada terve perekond, siis jääb veel ainult täiskasvanud tütar Evelyn.”
“Kui ta just pole teada saanud, et poiss on endiselt elus,” ütleb Erik.
“Täpselt, aga teda me saame kaitsta.”
“Jah.”
“Me peame leidma roimari, enne kui on hilja,” sõnab Joona. “Mul on vaja kuulda, mida poiss teab.”
“Aga mina pean lähtuma patsiendi parimatest huvidest.”
“Võib-olla oleks talle kõige parem mitte kaotada ka vanemat õde.”
“Ka mina olen selle peale mõelnud, ma vaatan patsiendi seisundi mõistagi veel kord üle,” ütleb Erik. “Aga olen tegelikult kindel, et on kaugelt liiga vara.”
“Olgu nii,” kostab Joona.
Kiirel sammul tuleb Daniella punases, pihasse töödeldud mantlis, ütleb, et peab tormama ja annab üle alustatud haigusloo.
“Ma usun,” selgitab Erik Joonale, “et juba mõne