küll hea mõte ei ole, võttes arvesse…”
“Aga kuidas jääb õega,” katkestab teda Daniella. “Ma tunnen, et ma varsti annan komissarile Josefi ülekuulamiseks loa.”
“Kui sinu hinnangul patsient sellega hakkama saab,” ütleb Erik.
“Hakkama saab? Kindlasti ei saa, veel on kaugelt liiga vara, tema seisukord on… Ta peab kuulma, mis tema perega juhtunud on, saamata end kuidagi kaitsta, saamata valmistuda… ta võib muutuda psühhootiliseks, ta…”
“Sinu asi on otsustada,” lõikab Erik.
“Ma ei taha politseid tema juurde lasta, see on üks asi, aga ma ei saa ka niisama maha istuda ja oodata, ma tahan öelda, et poisi õde on kahtlemata ohus,” ütleb Daniella.
“Ehkki see on…”
“Mõrtsukas otsib suurt õde taga,” katkestab Daniella teda kõrgendatud häälel.
“Ilmselt küll.”
“Vabandust, ma ei tea, miks ma sellest nii liimist lahti lähen. Võib-olla sellepärast, et veel pole hilja, võib-olla sellepärast, et praegu saab veel midagi ette võtta. Väga tihti seda ju ei juhtu, aga seekord me saaksime tüdruku päästa, enne kui ta…”
“Mida sa õigupoolest tahad?” katkestab teda Erik.
“Sa pead tulema ja tegema seda, mis sul hästi välja tuleb.”
“Ma võin poisiga juhtunust rääkida, kui ta ennast paremini tunneb.”
“Sa pead tulema ja ta hüpnoosi viima,” lausub Daniella tõsiselt.
“Ei, seda küll mitte,” vastab Erik.
“See on ainus väljapääs.”
“Seda ma ei saa.”
“Aga keegi pole selles nii hea kui sina.”
“Mul pole isegi luba Karolinskas hüpnoosi praktiseerida.”
“Ma korraldan selle veel enne ära, kui sa siia jõuad.”
“Aga ma olen lubanud mitte kunagi enam hüpnotiseerida.”
“Kas sa ei võiks siia tulla?”
Mõlemad on veidi aega vait, seejärel küsib Erik:
“On ta teadvusel?”
“Varsti on.”
Erik kuuleb telefonis iseenda kohisevat hingamist.
“Kui sa poissi hüpnoosi ei vii, siis ma lasen politseil asja üle võtta.”
Daniella lõpetab kõne.
Erik jääb seisma, telefonitoru värisevas käes. Raskus silmade taga rullub edasi ajusse. Ta avab öökapi sahtli. Papagoi kujutisega puust laegast seal pole, ta on selle ilmselt autosse jätnud.
Korter upub päikesevalgusse, kui ta läbi tubade Benjamini äratama läheb.
Poeg magab, suu lahti, nägu kahvatu, ja näeb vaatamata magatud ööunele kurnatud välja.
“Benni?”
Benjamin avab oma unesegused silmad ja vaatab teda, nagu oleks Erik võhivõõras, enne kui naeratab oma naeratust, mis on püsinud tema sündimisest saadik üsna muutumatuna.
“Käes on teisipäev – aeg ärgata.”
Benjamin ajab end haigutades istuli, sügab pead ja vaatab seejärel telefoni, mis tal paelaga kaelas ripub. Seda teeb ta igal hommikul esimese asjana: kontrollib, kas talle on öö jooksul sõnumeid tulnud. Erik võtab välja puumapildiga kollase koti, mille sees on glükoproteiinipreparaat, desmopressiin, alumiiniumatsetaatpiiritus, steriilsed süstlad, vatitupsud, kirurgiline side ja valuvaigistid.
“Kas praegu või hommikusöögi juurde?”
Benjamin kehitab õlgu.
“Suva.”
Erik desinfitseerib kiiruga poja kõhna käsivart, keerab selle aknast tulvava valguse suunas, tunneb lihase pehmust, koputab süstlale ja torkab nõela ettevaatlikult naha alla. Sellal kui süstal aeglaselt tühjeneb, istub Benjamin ja sõrmitseb vaba käega oma mobiiltelefoni.
“Shit, mul on aku peaaegu tühjaks läinud,” ütleb ta pikali heites. Erik vajutab samas vatitupsu vastu süstekohta, et vere immitsemist peatada. Benjamin peab jupi aega istuma, kuni isa tema käsivarrele kirurgilise teibi kinnitab.
Ettevaatlikult painutab ta poja jalgu, treenib seejärel peenikesi põlveliigeseid ja masseerib lõpuks jalalabasid ja varbaid.
“Kuidas tunne on?” küsib ta poja nägu silmist laskmata.
Benjamin teeb grimassi.
“Nagu ikka,” ütleb ta.
“Tahad valuvaigistit?”
Poeg raputab pead ja Eriku mõtted lähevad korraga teadvusetule tunnistajale, paljude noahaavadega poisile. Võib-olla otsib mõrvar just sel hetkel tema täiskasvanud õde.
“Isa? Mis on?” küsib Benjamin ettevaatlikult.
Erik kohtab tema pilku ja vastab:
“Ma sõidutan sind kooli, kui tahad.”
“Misjaoks?”
Tipptunni liiklus edeneb aeglasel mühinal. Benjamin istub isa kõrval ja laseb end auto jõnksuval liikumisel tasakesi tukkuma suigutada. Ta haigutab laialt ja tunneb, kuidas ööune-järgne pehme soojus endiselt kehas pesitseb. Benjamin mõtleb sellele, et isal on kiire, aga ometi võtab ta aja maha selleks, et teda kooli viia. Poiss naeratab enda ette. See on alati nii olnud. Kui isal haiglas õudused juhtuvad, on ta mu pärast eriti mures.
“Nüüd me unustasime uisud ikkagi maha,” ütleb Erik korraga.
“Õige jah.”
“Keerame tagasi.”
“Ei, pole vaja, sellest pole midagi,” ütleb Benjamin.
Erik püüab rada vahetada, kuid üks auto on ees. Kui ta on sunnitud tagasi reastuma, põrkab ta peaaegu prügiautoga kokku.
“Me jõuame tagasi pöörata ja…”
“Sitta nendest uiskudest, mind ei koti,” ütleb Benjamin kõrgendatud häälel.
Erik viskab talle üllatunud kõrvalpilgu:
“Mina arvasin, et sulle meeldib uisutada.”
Benjamin ei tea, mida vastata – ta jälestab selliseid ülekuulamisi ega taha valetama hakata.
“Kas sulle ei meeldi siis või?” küsib Erik.
“Mis asi?”
“Kas sulle ei meeldi siis uisutada?”
“Miks see mulle meeldima peaks?” ühmab poiss.
“Me ostsime täitsa uued…”
“Kui lahe see ikka on,” katkestab Benjamin väsinult.
“Nii et ei sõida koju ja ei too ära?”
Benjamin ohkab vastuseks.
“Uisud on jura,” ütleb Erik, “male ja arvutimängud on jura. Mida sulle siis üldse meeldib teha?”
“Ma ei tea,” saab ta vastuseks.
“Üldse mitte midagi või?”
“Midagi ikka.”
“Filme vaadata või?”
“Mõnikord.”
“Mõnikord?” naeratab Erik.
“Jah,” vastab Benjamin.
“Sina, kes sa võiksid kolm-neli filmi ühe õhtu jooksul ära vaadata,” lausub Erik lõbustatult.
“Mis siis on sellega?”
“Ei midagi,” jätkab Erik muigvelsui. “Mis siin ikka? Mõned tahaksid võib-olla teada, kui mitu filmi päevas