juurde, parkis auto ja andis ukse taga kella. Kui keegi avama ei tulnud, kõndis ta ümber hoone pikiosa, süütas taskulambi ja valgustas korteri sisemust. Esimene asi, mida ta silmas, oli suur vereloik magamistoa põrandakattel, pikad jutid, nagu oleks kedagi uksest välja lohistatud, ja lävel lebav paar lasteprille. Lisajõude kutsumata murdis Erland Björkander rõduukse lahti ja läks vinnastatud relvaga korterisse. Ta otsis läbi kogu ridaelamuboksi, leidis kolm ohvrit ning kutsus viivitamatult kohale politsei ja kiirabi, märkamata, et poiss on veel elus. Erland Björkanderi kutsung sattus kogemata kanalile, mis hõlmas kogu Stockholmi piirkonda.
Kell oli 22.10, kui Joona Linna Drottningholmsvägenil autosse istudes seda meeleheitlikku kutsungit kuulis. Politseiassistent nimega Erland Björkander karjus, et lapsed on tapetud, et ta on üksinda majas, et ema on surnud, et kõik on surnud. Hetk hiljem, juba majast väljas, oli ta enesevalitsemise suurelt osalt tagasi saanud ja rääkis, et politseiinspektor Lillemor Blom oli ta saatnud üksinda Gärdesvägenil asuvasse ridamajja. Korraga Björkander vakatas, pomises, et räägib valel kanalil ja kadus seejärel eetrist.
Joona Linna autos jäi vaikseks. Kojamehed pühkisid esiklaasilt veepiisku. Aeglaselt Kristinebergist mööda sõites mõtles Joona oma isale, kelle abivägi jäigi tulemata.
Joona sõitis Stefani kooli juures tee serva, pahandades mõttes Tumba politseijuhtide peale. Ükski politseinik ei peaks sooritama sellist ülesannet üksinda. Joona ohkas, võttis telefoni ja palus end ühendada Lillemor Blomiga.
Lillemor Blom käis politseiakadeemias Joonaga ühel ajal. Pärast aspirandiaega oli ta abiellunud Jerker Lindkvisti nimelise kolleegiga jälitusosakonnast. Kaks aastat hiljem said nad poja, kellele panid nimeks Dante. Jerker ei võtnud välja seaduses ettenähtud isaduspuhkust, mistõttu perekond kaotas majanduslikult ning Lillemori tööalane karjäär pidurdus. Jerker jättis Lillemori varsti ühe noorema, äsja õpingud lõpetanud naispolitseiniku pärast maha ja Joona on kuulnud, et mees ei kohtu pojaga isegi mitte nädalavahetustel kaks korda kuus.
Kui Lillemor toru võttis, esitles Joona end lühidalt, vahetas kannatamatult mõned viisakusfraasid ja selgitas siis, mida oli äsja raadio kaudu kuulnud.
“Joona, meil on personalinappus,” selgitas Lillemor. “Ja tegelikult läks ta minu hinnangul…”
“Pole tähtis,” segas Joona vahele. “Sa panid oma hinnanguga puhta puusse.”
“Sa ei suvatse kuulata,” nentis Lillemor.
“Suvatsen küll, aga…”
“Kuula siis!”
“Sa ei tohi isegi Jerkerit üksipäini kuriteopaigale saata,” jätkas Joona.
“Oled lõpetanud?”
Pärast lühikest vaikusehetke selgitas Lillemor Blom, et kriminaalassistent Erland Björkander oli saanud kõigest ülesandeks teatada perekonnale nende kaotusest ning et ta oli tunginud ridamaja tagumisest rõduuksest sisse omal initsiatiivil. Joona kinnitas, et Lillemor oli toiminud õigesti, palus korduvalt vabandust ja küsis seejärel peamiselt viisakusest, mis Tumbas oli toimunud.
Lillemor kirjeldas Erland Björkanderi raportit selle kohta, kuidas noad ja lauahõbe verisel köögipõrandal vedelesid, tüdruku prillidest, vereplekkidest, käejälgedest ja surnukehade ning kehaosade paiknemisest korteris. Seejärel rääkis ta, et Anders Ek, kes tema hinnangul oli ohvritest viimane, oli sotsiaalvõimudele oma mängusõltuvuse pärast teada. Ta oli koostanud võlgade likvideerimiseks tagasimakseplaani, kuid samas laenanud raha mõningatelt selle piirkonna kurikuulsatelt kriminaalidelt. Nüüd oli keegi võlanõudjatest rünnanud mehe peret, et teda ennast kätte saada. Lillemor kirjeldas Anders Eki surnukeha spordiplatsi riietusruumis ja selle kallal alustatud tükeldamist ning mainis, et jahinuga ja mahalõigatud käsi leiti dušikabiinist. Ta kirjeldas seda, mida teadis majas olnud perekonnast, ja rääkis, et poeg oli viidud Huddinge haiglasse. Korduvalt pöördus ta jutus tagasi oma osakonnas valitseva personalinappuse juurde, mistõttu kuriteopaiga ülevaatus viibis.
“Ma tulen sinna,” ütles Joona.
“Mistarvis?” küsis Lillemor üllatunult.
“Tahan pilgu peale visata.”
“Praegu või?”
“Jah, tänan,” vastas Joonas.
“Kui tore!” lausus Lillemor viisil, mis pani Joona uskuma, et see on tõsiselt mõeldud.
Joona ei saanud hoobilt arugi, mis tema tähelepanu köitis. Selleks polnud esmajoones mitte kuriteo tõsidus, vaid mingi ebaklapp saadud info ja selle põhjal tehtud järelduste vahel.
Alles pärast mõlema mõrvapaiga, Rödstuhage spordiplatsi riietusruumi ja Tumbas Gärdesvägen 8 asuva ridamajaboksi külastamist oli ta kindel, et tema esialgne aimus läks kokku ka konkreetsete tähelepanekutega. Mõistagi ei olnud tegu veel kindlate tõenditega, kuid üksikasjad olid siiski sedavõrd markantsed, et ta ei suutnud hoiduda mõttelõnga edasi kerimast. Joona oli veendunud, et isa oli tapetud enne, kui rünnati ülejäänud perekonnaliikmeid. Esiteks olid jalajäljed riietusruumis paistnud ridamaja omadega võrreldes jõulisemad, energilisemad, teiseks aga oli spordiplatsi duširuumist leitud jahinoa ots murdunud, mis seletanuks ridamaja köögipõrandal vedelenud terariistade otstarvet: mõrtsukas otsis lihtsalt uut relva.
Joona oli palunud ühel Huddinge haigla üldarstil asjatundjana uurimist aidata, kuni kohtuarstid ja riikliku kriminaaltehnilise laboratooriumi tehnikud asja üle võtavad. Nad tegid mõrvapaiga esialgse ülevaatuse, misjärel Joona rääkis Stockholmi kohtuarstide ühinguga, paludes laiendatud kohtumeditsiinilist lahangut.
Kui Joona ridamajast välja tuli, seisis Lillemor Blom laternaposti kõrval elektrikapi juures ja suitsetas. Joona tundis, et pole juba ammu nii vapustatud olnud. Kõige tooremat vägivalda oli tarvitatud pisitüdruku kallal.
Üks kriminaaltehnikutest oli juba teel. Joona astus üle mõrvapaika piiravate võbelevate sinivalgete plastlintide ja kõndis Lillemori juurde.
Ilm oli läinud pimedaks ja tuuliseks. Nende näkku pudenes harvu kuivi lumehelbeid. Lillemor oli mingil närbunud kombel ilus, tema nägu oli nüüdseks kaetud väsimuskortsudega ning paksu lohaka meigikorraga. Joona meelest oli naine olnud aga alati ilus oma sirge nina, kõrgete põsesarnade ja viltuste silmadega.
“Kas olete algatanud eeluurimise?” küsis Joona.
Naine raputas pead ja puhus suitsu välja.
“Ma teen seda,” ütles Joona.
“Ma lähen siis koju magama.”
“Kõlab mõnusalt,” naeratas Joona.
“Tule kaasa,” naljatas Lillemor.
“Ma pean järele uurima, kas poisiga saab rääkida.”
“Õige küll, ma tegin ühe asja, helistasin Rootsi kriminaaltehnilisse laboratooriumi Linköpingis, et nad Huddinge haiglaga kontakti võtaksid.”
“Kuripatt kui tore.”
Lillemor laskis konil maha kukkuda ja astus hõõguva suitsuotsa surnuks.
“Mis riigikrimil selle juhtumiga õigupoolest pistmist on?” küsis ta oma auto poole kiigates.
“Saame näha,” pobises Joona.
Mõrvade põhjused ei olnud seotud mänguvõlgade sissenõudmisega, mõtles ta veel kord. Asi lihtsalt ei klappinud. Keegi tahtis hävitada terve perekonna, aga selle tahtmise taga olevad jõud ja motiivid olid seni veel selgusetud.
Taas autosse istunud, helistas Joona Huddinge haiglasse ja sai teada, et patsient oli viidud üle Solnasse Karolinska haigla neurokirurgia osakonda. Talle öeldi, et poisi seisukord oli halvenenud tund pärast seda, kui Linköpingi kriminaaltehnikud lasksid ühel arstil temalt proove võtta.
Oli juba öö, kui Joona hakkas Stockholmi tagasi sõitma. Södertäljevägenilt helistas ta sotsiaalametisse, et juhatada sisse eeluurimise raamesse planeeritud ülekuulamistega seotud koostööd. Ta ühendati valvesoleva tunnistajate tugiisiku Susanne Granatiga, kellele ta kirjeldas olukorra iseärasusi ning palus luba tagasi helistada, kui selgub, et patsiendi