ta väga aeglaselt ja kohtab siis Joona Linna pilku.
“Mõrvar tahtis hävitada terve perekonna,” konstateerib Erik poolihääli.
Joona teeb kahtleva liigutuse.
“Just see ongi… Üks laps on veel puudu, vanem õde. Kahekümne kolme aastane. Me ei suuda teda leida. Teda pole ei oma korteris Sundbybergis ega ka oma poisi juures. Me peame võimalikuks, et kurjategija otsib ka teda taga. Sellepärast tahamegi tunnistaja niipea kui võimalik üle kuulata.”
“Ma lähen palatisse ja teen üksikasjaliku läbivaatuse,” ütleb Erik.
“Tänan,” noogutab Joona.
“Aga me ei või patsiendi elu sellega ohtu seada, et…”
“Arusaadav,” katkestab Joona. “Ainult et mida kauem loo hargnemine aega võtab, seda pikemalt on mõrtsukal aega ka vanem õde üles otsida.”
“Te peaksite ehk mõrvapaiga uurimise ette võtma,” lausub Daniella.
“See käib täie hooga,” kostab Joona.
“Sõida sinna ja kiirusta hoopis neid takka,” tähendab Daniella.
“See ei anna niikuinii mitte midagi,” ütleb komissar.
“Mis mõttes?”
“Me leiame neist kohtadest üksnes sadade, võib-olla tuhandete isikute segunenud DNA-d.”
Erik pöördub tagasi patsiendi juurde. Ta seisab haigeraami ees, silmitseb kahvatut, haavadega kaetud nägu. See pinnaline hingamine. Huulte kangestumus. Erik nimetab ta nime, ja poisi näos tõmbub miski valuliselt pingule.
“Josef,” kordab ta tasakesi, “minu nimi on Erik Maria Bark, ma olen arst ja vaatan su läbi. Sa võid noogutada, kui sa mu jutust aru saad.”
Poiss lamab täiesti vaikselt, kõht lühikeste hingetõmmete taktis üles-alla liikumas, ja ometi on Erik täiesti veendunud, et poiss mõistis ta sõnu, kuid seejärel teadvuse tase langes ja kontakt katkes.
Kui Erik pool tundi hiljem palatist väljub, vaatavad Daniella ja kriminaalkomissar mõlemad tema poole.
“Kas ta jääb ellu?” küsib Joona.
“Sellele on liiga vara vastata, aga ta…”
“Poiss on meie ainus tunnistaja,” katkestab Joona. “Keegi on tapnud tema isa, ema ja väikse õe, ja sama isik jälitab suure tõenäosusega praegu tema suurt õde.”
“Seda me teame,” ütleb Daniella. “Aga meie arvates võiks politsei tegeleda hoopis vanema õe otsimisega, selle asemel et meid siin segada.”
“Me otsimegi, aga see käib liiga aeglaselt. Meil on tarvis poisiga rääkida, sest tema on arvatavasti näinud mõrtsuka nägu.”
“Miks sa nii arvad?” küsib Daniella.
“Kui mõrtsuka eesmärk oli tappa kogu perekond, siis vaevalt ta näo varjamisega vaeva nägi,” vastab Joona.
“Võib minna nädalaid, enne kui saame poisi üle kuulata,” sõnab Erik. “Ma tahan öelda, et me ei saa ju talle paljalt selleks elu sisse puhuda, et rääkida, kuidas terve ta pere on ära tapetud.”
“Aga hüpnoosi all,” ütleb Joona.
Ruumi saabub vaikus. Erik mõtleb lumele, mida tema siia sõites Brunnsviki kohal taevast langes. Kuidas see puude vahel tumeda vee kohal allapoole keerles.
“Ei,” sosistab ta endamisi.
“Kas hüpnoos ei toimiks?”
“Sellest ei tea ma midagi,” vastab Erik.
“Mul on nägude peale väga hea mälu,” tähendab Joona, lai naeratus näol. “Sa oled kuulus hüpnotisöör, sa võiksid…”
“Ma olin blufimees,” katkestab Erik.
“Mina küll nii ei arva,” kostab Joona. “Ja praegu on hädaolukord.”
Daniella punastab ja naeratab põranda suunas.
“Ma ei suuda,” ütleb Erik.
“Praegu vastutan patsiendi eest mina,” lausub Daniella kõrgendatud hääletooniga. “Ja ma ei ole just kuigi huvitatud siin mingit hüpnoosi lubama.”
“Aga kui see sinu hinnangul patsiendile mingit ohtu ei kujutaks?” küsib Joona.
Erik mõistab, et kriminaalkomissaril oli kohe algusest peale hüpnoos võimaliku abinõuna meeles mõlkunud. Talle jõuab kohale, et tegu pole pelgalt uitmõttega. Joona Linna on palunud tal haiglasse kohale tulla üksnes selleks, et veenda teda patsienti hüpnotiseerima, mitte aga seepärast, et ta on ekspert akuutse šoki ja trauma alal.
“Ma lubasin endale, et ei tegele hüpnoosiga enam mitte kunagi,” ütleb Erik.
“Okei, saan aru,” lausub Joona. “Ma olen kuulnud, et sa olid oma ala parim, aga no mida kuradit, ma pean su valikut austama.”
“Kahjuks tõesti,” ütleb Erik.
Ta vaatab läbi akna patsienti ja pöördub siis Daniella poole.
“Kas ta sai desmopressiini?”
“Ei, ma tegelikult ootasin sellega,” vastab Daniella.
“Miks?”
“Tromboembooliliste komplikatsioonide oht.”
“Ma jälgisin diskussiooni, aga minu meelest asi ei klapi, ma annan oma pojale kogu aeg desmopressiini,” ütleb Erik.
Joona tõuseb raskelt toolist.
“Ma oleksin tänulik, kui sa võiksid soovitada mõnd teist hüpnotisööri,” lausub ta.
“Me ei tea isegi, kas patsient üldse teadvusele tuleb,” vastab Daniella.
“Aga tahaksin proovida…”
“Ja ta peab ju ometigi teadvusel olema, et teda hüpnotiseerida saaks,” lõpetab Daniella üht suunurka pisut muigvele venitades.
“Ta kuulas, kui Erik temaga rääkis,” märgib Joona.
“Minu meelest küll mitte,” pomiseb Daniella.
“Tegelikult ta kuulis mind küll,” ütleb Erik.
“Me võiksime päästa tema õe,” jätkab Joona.
“Ma sõidan nüüd koju,” lausub Erik tasa. “Anna patsiendile desmopressiini ja kaalu barokambri varianti.”
Ta lahkub palatist ja võtab mööda koridori lifti juurde sammudes arstikitli seljast. Fuajees sagib mitugi inimest. Uksed on lukust lahti tehtud ja taevas on ivake valgemaks läinud. Juba siis, kui auto parklast välja veereb, sirutab ta käe väikese puust karbikese järele, mida kindalaekas hoiab. Pilku teelt tõstmata kougib ta kirju papagoi ja pärismaalasega kaunistatud kaane lahti, haarab kolm tabletti ja neelab kiiruga alla. Ta peab nüüd hommikul paar tunnikest magada saama, enne kui tuleb Benjamin äratada ja talle süsti teha.
2
Teisipäeva hommik, kaheksas detsember
Kriminaalkomissar Joona Linna tellib Bergsgatanil väikeses hommikusöögikohas nimega Il Caffé suure võileiva Parma juustu, bresaola ja päikesekuivatatud tomatitega. On varajane hommik ja kohvik on äsja lahti tehtud: tüdruk, kes tema tellimuse vastu võtab, ei ole jõudnud veel leibu paberkottidest lahtigi pakkida.
Olles eelmisel hilisõhtul Tumbas kuriteopaiku uurinud, Solnas Karolinska haiglas ainsat ellujäänud ohvrit külastanud ja rääkinud keset ööd mõlema arsti, Daniella Richardsi ja Erik Maria Barkiga, sõitis ta koju Fredhällis asuvasse korterisse ja magas ühtejutti kolm tundi.
Nüüd ootab Joona oma hommikusööki, vaadates läbi uduse akna raekoja poole ja mõeldes maa-alusele käigule, tunnelile, mis politsei hiiglasliku hoone ja raekoja vahel pargi alt läbi jookseb. Ta saab pangakaardi tagasi, laenab klaasletilt tohutusuure pastaka, kirjutab kviitungile allkirja ja lahkub kohvikust.
Taevast