pepu. Ta paistis umbes kaheaastane. Yrjö kiirustas üle toa, et last sisse lasta, ja avastas purjus mehe seetõttu liiga hilja. Too istus täiesti vaikselt ukse taga diivanil, nägu rõdu poole pööratud. Yrjö pidi kasutama mõlemat kätt, et rõduukselt riiv eest tõmmata ja käepidet keerata. Ta tardus alles siis paigale, kui kuulis selja tagant haavlipüssi kõlksatust. Kajas lask, kolmekümne kuuest väikesest tinakuulist koosnev kobar tungis otse tema seljaajju ja tappis mehe peaaegu silmapilkselt.
Toona üheteistaastane Joona kolis koos ema Ritvaga valgusküllasest kodust Märsta keskuses tädi kolmetoalisse korterisse Fredhällis Stockholmis. Pärast põhikooli lõpetamist ja kolme aastat Kungsholmeni gümnaasiumis astus ta politseiakadeemiasse. Ta mõtleb veel tänini üsna tihti samal kursusel õppinud sõpradele, jalutuskäikudele suurtel muruväljakutel, aspirandiajale eelnenud rahule ja esimesele politseiassistendina töötatud aastale. Joona Linna on teinud elus üksjagu paberitööd, andnud oma panuse võrdõiguslikkuse kehtestamisse ametiühingute liinis, korraldanud liiklust Stockholmi maratoni ajal ja sadade liiklusõnnetuste korral, tundnud häbi, kui jalgpallihuligaanid sõimasid metroovagunis kõmiseva lauluga tema naiskolleege: “Mis teeb naispolku sauaga? – Sisse-välja täie rauaga!”, on leidnud surnud heroiinisõltlasi, kehad mädaseid haavu täis, pidanud pikki tõsiseid kõnelusi taskuvarastega, aidanud kiirabipersonalil tulla toime oksendavate roolijoodikutega, rääkinud aidsi põdevate, abstinentsikrampides ja hirmunud prostituutidega, kohanud sadu mehi, kes peksid oma naisi ja lapsi, alati sama käitumismustriga – purjus, kuid metoodilised, raadio kõvaks krutitud, aknakatted ette tõmmatud, on kinni pidanud kihutajaid ja roolijoodikuid, konfiskeerinud relvi, uimasteid ja puskarit. Kord radikuliidi pärast haiguslehel olles välja jalutama minnes, et kerest mitte päris kangeks jääda, nägi ta pealt, kuidas üks skinhead Klastorpi kooli lähedal mööduva musliminaise rindu käperdas. Valutava seljaga jooksis ta piki veepiiri skinhead’ile järele, läbi kogu pargi, Smedsuddenist mööda ja üle Västerbro, piki Långholmenit Södermalmini välja ning sai ta kätte alles Högalidsgatani valgusfoori juures.
Ilma tegeliku karjääriambitsioonita on Joona Linna ametiredelil aina ülespoole kerkinud. Talle meeldivad oskusi nõudvad tööülesanded ja ta ei anna ilmaski alla. Tema paguneid ehivad kroon ja kaks tammelehetärni, puudu on veel üksnes neljakandiline nöör eriliste teenete eest. Teda jätab igasugune ülemuse mängimine kõigutamatult ükskõikseks ning riiklikku mõrvakomisjoni keeldub ta minemast.
Tänasel detsembrihommikul istub Joona Linna riigi kriminaalosakonna ülema kabinetis. Veel ei tunne ta pika Tumbas ja Karolinska haiglas veedetud öö järel väsimust, kuulates Carlos Eliassoni rääkimas Stockholmi kohtumeditsiini osakonna peapatoloogi abi, professor Nils Åhlén alias Nõelaga.
“Ei, mul on lihtsalt vaja teada, kumb neist on esimene kuriteopaik,” ütleb Carlos ja kuulab veidi aega. “Sellest ma saan aru, sellest ma saan aru… aga sinu enda hinnangul, kuidas praegu tundub?”
Joonas naaldub seljatoele, sügab oma sassis blondi juuksetukka ja näeb, kuidas kriminaalpolitsei ülema nägu aina punasemaks muutub. Too kuulab Nõela monotoonset häält, noogutab vastamise asemel üksnes pead ja paneb lõpuks head aega ütlemata toru hargile.
“Nad… nad…”
“Nad tegid kindlaks, et kõigepealt tapeti isa,” lõpetab Joona lause.
Carlos noogutab.
“Mis ma ütlesin,” tähendab Joona naeratades.
Carlos langetab pilgu ja köhatab hääle puhtaks.
“Okei, sina oled uurimisgrupi juht,” ütleb ta. “Tumba juhtum on sinu.”
“Varsti,” vastab Joona tõsinedes.
“Varsti?”
“Kõigepealt tahan ma ühe asja selgeks teha. Kellel oli õigus? Kellel, sul või mul?”
“Sul,” hüüab Carlos. “Jumala pärast, Joona, mis sinuga lahti on? Sul oli õigus nagu alati!”
Joona tõuseb, muiet käe taha peites.
“Nüüd pean ma oma tunnistaja üle kuulama, enne kui on liiga hilja.”
“Sa kuulad poisi üle?”
“Jah.”
“Süüdistajaga rääkisid?”
“Ma ei kavatse uurimist üle anda enne, kui mul on kahtlusalune,” ütleb Joona.
“Ei, seda ma ei mõelnudki,” vastab Carlos. “Minu arvates oleks lihtsalt parem veenduda, et prokurör on samas paadis, kui kavatsed rääkida nii kõvasti viga saanud poisiga.”
“Okei, sa oled tark nagu tavaliselt – ma helistan Jensile,” lausub Joona ja lahkub.
3
Teisipäeva ennelõuna, kaheksas detsember
Pärast jutuajamist riigi kriminaaltalituse ülemaga istub Joona Linna autosse, et sõita lühikest maad Karolinska haigla piirkonnas asuvasse Stockholmi kohtumeditsiini osakonda. Ta keerab võtit süütelukus, lükkab sisse esimese käigu ja veereb autoga ettevaatlikult parklast välja.
Enne peaprokurör Jens Svanehjälmile helistamist tuleb tal läbi mõelda, mida ta Tumba juhtumist seni teada on saanud. Mapp, mille vahele ta on kogunud märkmeid alustatud juurdluse kohta, lebab kõrvalistmel. Ta sõidab Sankt Eriksplani poole, püüdes meenutada, mida ta prokuratuurile kuriteopaiga esialgse ülevaatuse kohta juba raporteerinud on ja milliseid andmeid sisaldasid märkmed öisest vestlusest sotsiaalametiga.
Joona sõidab üle silla, näeb vasakul pool kahvatut Karlsbergi lossi, korrates endamisi üle, mida kumbki arstidest nii raskesti vigastatud patsiendi ülekuulamise riskidena nimetanud oli, ning otsustab viimase kaheteistkümne tunni sündmused uuesti ritta seada.
Karim Muhammed saabus Rootsi Iraani sõjapõgenikuna. Ta oli ajakirjanik, kes võeti kinni pärast Ruhollah Homeini maale tagasi pöördumist. Kaheksa-aastase vangisistumise järel õnnestus tal üle piiri Türki põgeneda ja edasi läbi Saksamaa Trelleborgi jõuda. Karim Muhammed töötab juba peaaegu kaks aastat Jasmin Jabiri juures, kes on Tullinges aadressil Alice Tegnéi tee 9 asuva äriettevõtte “Johnssoni kraamimisteenus” omanik. Ettevõte on Botkyrka omavalitsuselt saanud ülesandeks osutada puhastusteenust Tullingebergi koolile, Vista koolile, Broängi koolile, Storvreti ujulale, Tumba gümnaasiumile, Tumba spordihoonele ja riietusruumidele Rödstuhage spordiplatsil.
Karim Muhammed saabus Rödstuhage spordiplatsi territooriumile eile, esmaspäeval, seitsmendal detsembril kell 20.50. See oli õhtul tema viimane tööülesanne. Ta jättis oma Volkswageni bussi parklasse punase Toyota lähedusse. Jalgpalliväljaku ääres olid prožektorid kõrgete sõrestikmastide otsas juba kustutatud, kuid riietusruumis põles veel tuli. Karim avas bussi tagumised uksed, laskis rambi alla, ronis bussi ja päästis lahti väiksema puhastuskäru kinnitusrihmad.
Madala puitehitise juurde jõudes püüdis ta meeste riietusruumi ust lahti keerata, kuid märkas siis, et see polegi lukus. Ta koputas ning avas vastust saamata ukse. Alles siis, kui ta oli ukse plastist kiilu abil kinnitanud, märkas Karim verejälgi põrandal. Ta astus sisse, nägi mehe surnukeha, läks tagasi auto juurde ja helistas häirekeskusesse.
Koordineerimiskeskus sai raadio teel ühendust Tumba elektriraudteejaama läheduses Huddingevägenil sõitnud politseiautoga. Politseiassistendid Jan Eriksson ja Erland Björkander saadeti spordiplatsi üle vaatama.
Sellal kui Erland Björkander Karim Muhammedilt tunnistust võttis, läks Jan Eriksson riietusruumi üle vaatama. Eriksson arvas kuulvat ohvri suunast mingit heli, ja mõeldes, et too on veel elus, tormas tema poole. Meest ümber pöörates mõistis ta, et see pole võimalik. Keha oli väga rängalt läbi pekstud, puudu oli kogu parem käsivars ning rindkere oli sedavõrd vigastatud, et meenutas üleni verelägust lahtist haava. Saabus kiirabi ning kohe seejärel politseiinspektor Lillemor Blom. Ohvri isik tuvastati kiirelt – tegemist oli Tumba gümnaasiumi keemia- ja füüsikaõpetaja Anders Ekiga, abielus Huddinge pearaamatukogu raamatukoguhoidja Katja Ekiga. Paar elas aadressil Gärdesvägen 8 ja kasvatas kahte alaealist last, Lisat ja Josefit.
Kuna