kostub summutatud pauk ja taevasse ilmub helesinine täht, suitsuvärvi sakid ümber.
“Imelik aeg ilutulestikuks,” ütleb Benjamin.
“Mis?” küsib isa.
“Vaata!” osutab Benjamin.
Taevas ripub suitsust täht. Benjamin näeb enda ees vaimusilmas mingil põhjusel Aidat ja tema kõht tõmbub krampi, tal hakkab kuum. Eelmisel reedel istusid nad Aida kitsas elutoas Sundbybergis vaikides tihedasti teineteise kõrval. Nad vaatasid filmi “Elephant”, Aida väikevend põrandal Pokémoni kaartidega mängimas ja omaette seletamas.
Kui Erik auto koolihoovi ette pargib, avastab Benjamin äkki Aida. Tüdruk seisab teisel pool aeda ja ootab teda. Benjamini märgates ta lehvitab. Benjamin võtab koolikoti ja kohmab närviliselt:
“Head aega, issi, aitäh sõidutamast.”
“Ma armastan sind,” ütleb Erik vaikselt.
Benjamin noogutab ja asutab minekule.
“Kas täna õhtul filmi vaatame?” küsib Erik.
“Ma ei tea,” vastab Benjamin mahalöödud pilgul.
“Kas see seal on Aida?” küsib isa.
“Jah,” kostab Benjamin peaaegu hääletult.
“Ma tahaksin talle tere öelda,” lausub Erik ja väljub autost.
“Aga miks siis?”
Nad lähevad Aida juurde. Benjamin julgeb vaevalt talle otsagi vaadata, ta tunneb end väikese titana. Aida ei tohi arvata, nagu sooviks ta tema puhul isa heakskiitu. Temale ei lähe korda, mida isa arvab või ei arva. Aida paistab nende lähenedes närvi minevat. Ta piidleb kordamööda teda ja Erikut. Enne kui Benjamin mingi selgitusega lagedale jõuab tulla, sirutab Erik käe ja lausub:
“Tere.”
Aida võtab ettevaatlikult käe vastu. Benjamin paneb tähele, et isa jahmub tüdruku tätoveeringust: neiu kaelale on tätoveeritud haakrist. Selle kõrval väike Taaveti täht. Aida on tõmmanud silma ümber mustad randid, juuksed on kahte lapsikusse patsi palmitud ja seljas kannab ta musta nahkjakki ning laia mustaks värvitud tüllseelikut.
“Mina olen Benjamini isa Erik,” ütleb Erik.
“Aida.”
Tüdruku hääl on nõrk ja hele. Benjamin punastab ja vaatab närviliselt Aida poole ning seejärel maha.
“Kas sa oled nats või?” küsib Erik.
“Kas sina oled või?” ütleb tüdruk vastu.
“Ei.”
“Mina ka mitte,” ütleb Aida ja kohtab väga korraks Eriku pilku.
“Mispärast sul siis…”
“Eimillegi pärast,” katkestab tüdruk. “Ma ei ole midagi, ma olen lihtsalt…”
Isa pärast häbi tundes sekkub Benjamin vestlusse, süda rinnus raske nagu sepavasar.
“Ta sattus mõned aastad tagasi teatud ringkondadesse,” ütleb Benjamin valjusti. “Aga leidis, et nad on idioodid ja…”
“Pole vaja talle seletada,” katkestab Aida teda ärritunult.
Benjamin vakatab hetkeks.
“Ma… ma mõtlen lihtsalt seda, et oma vigu tunnistada on julge tegu,” ütleb ta siis.
“Jah, aga mina tõlgendan seda,” ütleb Erik, “mina tõlgendan seda kui jätkuvat tahtmatust otsustada seda maha võtta…”
“Lõpeta ära nüüd,” hüüab Benjamin. “Sa ei tea temast midagi!”
Aida pöörab lihtsalt ringi ja läheb ära. Benjamin kiirustab talle järele.
“Vabandust,” hingeldab ta. “Paps on nii piinlikkusttekitav…”
“Kas tal pole siis õigus?” küsib Aida.
“Ei,” kostab Benjamin vaikselt.
“On küll, minu meelest võib tal õigus olla,” ütleb tüdruk, naeratab natuke ja võtab poisi käe enda pihku.
5
Teisipäeva ennelõuna, kaheksas detsember
Kohtumeditsiini osakond asub punastest tellistest hoones Retziuse tee 5, otse Karolinska instituudi suure linnaku keskel, olles igast küljest ümbritsetud mahukate hoonekompleksidega. Joona Linna keerab maja juurde umbteele, peatub ja jätab auto külalisteparklasse. Peasissekäigu juurde kõndides möödub ta hallasest muruplatsist ja raudsest laadimisplatvormist.
Joona mõtleb, kui imelik see on, et sõna “obductio” tähendab ladina keeles katmist, peitmist ja mähkimist, kuigi lahangu ehk obduktsiooni ehk autopsia käigus tehakse tegelikult vastupidist. Võib-olla on asi lihtsalt selles, et alateadlikult on tahetud rõhutada selle tegevuse lõppu, kui keha pärast lahangut suletakse ja kõik siseorganid taas kinni kaetakse.
Olles vastuvõtulaua tüdrukule oma nime teatanud, tohib ta minna kohtumeditsiini professori Nils Åhléni kabinetti, keda üldiselt Nõelaks hüütakse, kuna ta kirjutab kõigile oma raportitele alla N. Åhlén.
Nõela kabinet on moodsa sisustusega, tooni annavad kõrgläikelised valged ja matid helehallid pinnad, kõik hinnaline disaineritöö. Vähene pehme mööbli sõrestik on valmistatud harjatud terasest ja istmepadjad on kaetud valge pingul nahaga. Kirjutuslaua valgustus langeb läbi laua kohal rippuva suure klaasplaadi.
Nõel raputab Joona kätt laua tagant tõusmata. Ta kannab arstikitli all valget polosärki ja peas valgete raamidega lenduriprille. Tema nägu on kitsas ja siledaks raseeritud, hallid juuksed siilisoenguks pöetud, huuled kahvatud ning nina pikk ja kõver.
“Tere hommikust,” susistab ta.
Seinal ripub pleekinud värvifoto Nõelast ja mõningatest tema kolleegidest – kohtuarstidest, kohtukeemikutest, kohtugeneetikutest, kohtuodontoloogidest. Kõik kannavad valgeid arstikitleid ja näevad rõõmsad välja. Nad on kogunenud pingi ümber, kus lebavad mõned tumenenud konditükid. Tekst pildi all ütleb, et tegemist on leiuga väljakaevamistelt 9. sajandist pärinevatest haudadest, mis asuvad Björkö saarel turuplatsi kõrval.
“Jälle uus pilt,” märgib Joona.
“Mina pean siin fotosid seinale teipima,” vastab Nõel rahulolematult. “Vanas patoloogiahoones oli ikka õlimaal, kaheksateist ruutmeetrit suur.”
“Oh sa poiss,” üllatub Joona.
“Peter Weissi tehtud.”
“Selle kirjaniku?”
Nõel noogutab ja kirjutuslaua kohal rippuva valgusti helk peegeldub tema lenduriprillidelt:
“Jah, ta portreteeris neljakümnendatel tervet instituuti. Poole aasta töö, mille eest ta sai kuussada krooni, ma olen kuulnud. Minu isa on pildi peal üks patoanatoomidest, seisab maali jalutsis Bertil Falconeri kõrval.”
Nõel paneb pea viltu ja pöördub tagasi arvuti juurde.
“Istun siin just ja uurin Tumba mõrvade lahkamisprotokolle,” lausub ta kõheldes.
“Jah?”
Nõel kissitab Joona poole vaadates:
“Carlos helistas hommikul ja torkis mind takka.”
Joona naerab:
“Ma tean.”
Nõel lükkab prillid üles ninale.
“Oli vist oluline surmajuhtumite aeg täpselt kindlaks teha.”
“Jah, meil tuli teada saada, millises järjekorras…”
Nõel otsib huuli torutades arvutist andmeid:
“See oli küll ainult esialgne oletus, aga…”
“Et mees suri esimesena?”
“Täpselt…