vastu ei saa keegi midagi teha, tema on kõige suurem,” jätkab Nicke.
“Kas tema on kõigist kõige suurem?”
“Jah,” kostab poiss tõsiselt.
Simone võtab üles kaardi, mille poiss on maha pillanud.
“Kes see on?”
Benjamin tuleb salongist, silmad läikvel.
“Arceus,” vastab Nicke ja paneb kaardi pakis kõige peale.
“Ta tundub hea,” ütleb Simone.
Nicke naeratab laialt.
“Lähme minema,” lausub Benjamin summutatud häälel.
“Head aega,” naeratab Simone.
“Head-aega-kõike-head,” vastab Nicke mehaaniliselt.
Benjamin kõnnib vaikides Nicke kõrval.
“Võtame hoopis takso,” otsustab Simone, kui nad hakkavad metroo sissekäiguni jõudma. “Ma olen metroorongidest nii tüdinud.”
“Okei,” vastab Benjamin ja keerab ümber.
“Oota natuke,” ütleb Simone.
Ta on silmanud üht poistest, kes ennist tüdrukut piinasid. Nüüd seisab see metroo sissepääsutõkete juures ja paistab midagi varitsevat. Simone tunneb, kuidas Benjamin püüab teda eemale tirida.
“Mis viga on?” küsib ta pojalt.
“Lähme juba, me pidime ju takso võtma.”
“Ma pean korraks selle poisiga rääkima,” ütleb Simone.
“Ema, sitta neist,” anub Benjamin.
Tema nägu on kaame ja murelik, ta lihtsalt seisab ühe koha peal, sellal kui Simone otsustavalt poisile läheneb.
Simone asetab käe poisi õlale ja pöörab ta näoga enda poole. Poiss võib olla ehk kõigest kolmeteistaastane, aga kartmise või üllatumise asemel irvitab ta Simonele näkku, justnagu oleks seadnud Simonele mingi lõksu.
“Sa pead tulema koos minuga turvamehe juurde,” lausub Simone otsustavalt.
“Mis sa, vanamutt, kobised?”
“Ma nägin sind, kui sa…”
“Mokk mättasse!” katkestab poiss. ”Hoia lõuad koomal, või peab sulle karistuseks taha keerama!”
Simone on nii jahmunud, et ei tea, mida vastata. Poiss sülgab tema ette maha, hüppab üle tõkke ja loivab siis metroo sügavusse.
Simone on rabatud, ta väljub ja läheb Benjamini juurde.
“Mis ta ütles?” küsib poeg.
“Ei midagi,” vastab Simone väsinult.
Nad lähevad taksopeatusesse ja istuvad esimese auto tagaistmele. Tensta keskusest eemale veeredes mainib Simone, et täna helistati koolist.
“Aida tahtis, et ma oleksin kaasas, kui ta oma tätoveeringut muutma läheb,” ütleb Benjamin vaikselt.
“See oli sinust kena.”
Nad sõidavad vaikides mööda Hjulstavägenit, piki pruunist kruusast vallil jooksvaid konarlikke roopaid.
“Kas sa ütlesid Nickele, et ta on idioot?” küsib Benjamin.
“Ma ütlesin valesti… ma ise olen idioot.”
“Aga kuidas sa võisid?”
“Ma teen mõnikord vigu, Benjamin,” kostab Simone summutatud häälel.
Tranebergi sillalt heidab ta pilgu Stora Essingeni saare poole. Veel ei kata merd jääkirme, kuid vesi läigib kahvatult ja tüünelt.
“Paistab sedamoodi, et meie isaga läheme lahku,” sõnab Simone.
“Ah nii… Ja miks siis?”
“Sinuga ei ole sel absoluutselt mingit pistmist.”
“Ma küsisin miks.”
“Mingit head vastust polegi,” alustab Simone. “Sinu isa… Kuidas ma seda seletan? Ta on minu eluarmastus, aga see on… see võib ikkagi otsa saada – kui kohtutakse ja sünnib laps, siis ei oska seda arvatagi… Vabandust, ma ei peaks sellest rääkima. Ma lihtsalt tahtsin, et sa mõistaksid, miks ma täiesti tasakaalust väljas olen. Tähendab, pole ka üldse kindel, kas me läheme lahku.”
“Ma ei taha sellesse segatud olla.”
“Vabandust, ma…”
“Aga lõpeta siis ära,” kähvab Benjamin.
10
Teisipäeva pärastlõuna, kaheksas detsember
Erik teab, et ei suuda magama jääda, kuid teeb ometi katset. Ta on olnud terve tee ärkvel, vaatamata sellele, et kriminaalkomissar Joona Linna sõitis Evelyn Eki oletatava asukoha suunas üle Värmdö saare jooksval teel number 274 väga ettevaatlikult.
Vanast saekaatrist mööda sõites hakkab lahtine kruus auto all krabisema. Kodeiinikapslite järelmõju muudab Eriku silmad kuivaks ja kipitavaks. Ta vaatleb kissitades ümbruskonda, mis on täis lükitud muruplatsidel paiknevaid puidust aiamajakesi. Puud seisavad steriilse detsembrikülma käes raagus. Valgus ja värvid meenutavad Erikule lapsepõlveaegseid kooliekskursioone. Kõdunenud puidu lehk, mullast tõusev seenelõhn. Tema ema töötas siis poole kohaga Sollentuna gümnaasiumis meditsiiniõena ja oli veendunud värske õhu kasulikkuses. Eriku ema soovil sai tema nimeks Erik Maria. See ebatavaline nimi tuli sellest, et Eriku ema oli viibinud Viinis keelereisil, käinud Burgtheateris ja näinud Strindbergi “Isa” Klaus Maria Brandaueriga peaosas. Ema sai niisuguse elamuse, et kandis selle näitleja nime mitu aastat mõtteis. Lapsena püüdis Erik oma keskmist nime alati varjata, ja teismeeas tundis ta end ära laulus “A Boy Named Sue” Johnny Cashi plaadilt, mis oli sisse mängitud San Quentini vanglas. “Some gal would giggle and I’d get red, and some guy’d laugh and I’d bust his head, I tell ya, life ain’t easy for a boy named Sue.”
Eriku isal, kes töötas kindlustuskassas, oli olnud terve elu jooksul vaid üksainus tõeline huvi. Ta oli harrastusmustkunstnik ja tavatses riietuda iseõmmeldud mantlisse, kasutatud frakki ja panna pähe teatud kokkupandava silinderkaabu, mida ta kutsus oma chapeau claque’iks. Erik pidi istuma koos sõpradega punutud toolidel garaažis, kuhu isa oli ehitanud väikese salajaste põrandaluukidega lava. Enamiku trikkidest oli ta leidnud Bromällas asuva Bernardo pilapoe kataloogist: kokkupandavad ja lahtitõmmatavad võlukepikesed, üksteise sisse käivad piljardipallid, salataskutega sametist kahv. Praegu mõtleb Erik isale lõbustatult ja õrnusega – kuidas ta pani jalaga käima lintmaki, millel mängis Jean Michel Jarre, tehes samal ajal õhus õõtsuva pealuu kohal võlumisliigutusi. Erik loodab kogu südamest, et isa kunagi ei märganud, kuidas ta vanemaks saades teda häbenes ja tema selja taga sõpradele silmi pööritas.
Sel, et Erikust arst sai, ei olnudki ehk sügavamat põhjust. Ta ei oleks kunagi soovinud teistsugust tööd, kujutanud ette teistsugust elu. Ta mäletab kõiki neid vihmase ilmaga viimaseid koolipäevi, heisatud lippu ja suvelaule aktusel. Ta sai kõigis ainetes alati kõrgeimaid hindeid, vanemad võtsid seda kui enesestmõistetavat asja. Tema ema rääkis tihti, et rootslased on ära hellitatud, pidades heaoluühiskonda ainumõeldavaks, samas kui see oli suure tõenäosusega vaid väike ajalooline episood. Ta rõhutas, et riigikord tasuta arstiabi ja hambaraviga, tasuta lastehoiu ja põhikoolihariduse, tasuta gümnaasiumi ja tasuta ülikooliga võib iga hetk kaduda. Kuid et just praegu oli täieliselt tavalisel poisil või tüdrukul võimalus õppida arstiks, arhitektiks või finantsökonoomika doktoriks riigi kõigis ülikoolides, omamata mingit varandust, saamata kusagilt stipendiumi või kelleltki almust.
Nendest võimalustest arusaamine oli eelis, mis ümbritses teda kuldse säraga. See andis talle noorena edumaa ja sihikindluse, aga võib-olla ka teatud kõrkuse.
Talle meenub, kuidas ta kaheksateistaastasena istus Sollentunas diivanil ja põrnitses oma suurepäraseid