vastu,” ütleb ta.
“See võib olla Benjamin,” vastab naine ja surub toru vastu kõrva. “Jah, Simone kuuleb.”
Teiselt poolt ei kostu muud kui tasast tiksumist, mis meenutab ehk tõmbluku avamist.
“Halloo?”
Ta paneb telefoni tagasi hoidikusse.
“Polnudki kedagi?” küsib Erik.
Simone meelest näeb ta murelik välja. Mees läheb akna juurde ja vaatab alla tänavale. Taas meenub Simonele naishääl, kes kõne vastu võttis, kui ta hommikul Erikule helistas. Erik, jäta järele, oli ta naernud. Jäta järele mis? Tema riidevoltide vahel kobamine, rindade imemine, seeliku üleskiskumine?
“Helista Benjaminile,” ütleb Erik pingutatud häälega.
“Miks ma peaksin…”
Ta võtab telefoni samal hetkel, kui see uuesti heliseb.
“Halloo?” ütleb ta torusse.
Kui keegi ei vasta, katkestab ta kõne ja valib Benjamini numbri.
“Kinni on.”
“Ma ei näe Benjamini,” ütleb Erik.
“Kas lähen talle järele?”
“Võib-olla tõesti.”
“Ta saab mu peale tigedaks,” naerab Simone.
“Ma lähen ise,” ütleb Erik esikusse minnes.
Ta võtab riidepuult jaki parajasti hetkel, kui uks avaneb ja Benjamin sisse tuleb. Erik riputab jaki tagasi ja võtab vastu plastkoti auravate toidukarpidega.
Nad istuvad teleka ette, vaatavad filmi ja söövad otse karpidest. Benjamin naerab mingi sõnavahetuse peale. Nad vaatavad rahulolevalt teineteise otsa, täpselt nagu siis, kui laps väike oli ja lastesaate peale ennast hingetuks naeris. Erik asetab käe Simone põlvele, naine paneb oma käe tema omale ning pigistab tema sõrmi.
Näitleja Bruce Willis lamab selili maas, kuivatades suunurgast verd. Telefon hakkab taas helisema; Erik paneb toidu käest ja tõuseb diivanilt. Ta läheb esikusse ja vastab nii rahulikult kui suudab:
“Erik Maria Bark.”
Midagi pole kuulda, üksnes nõrk klõpsatus.
“Nüüd küll aitab!” lausub ta vihaselt.
“Erik?”
See on Daniella hääl.
“Oled see sina, Erik?” küsib see.
“Me parasjagu sööme.”
Ta kuuleb, kuidas naine liini teises otsas hingeldab.
“Mida ta tahtis?” küsib Daniella.
“Kesse?”
“Josef,” kostab naine.
“Josef Ek?”
“Kas ta ei öelnud midagi?” kordab Daniella.
“Millal?”
“Praegu… telefonitsi.”
Erik piilub läbi ukse elutuppa ja näeb Simonet ja Benjamini filmi vaatamas. Ta mõtleb perekonnale Tumbas. Väikesele tüdrukule, emale ja isale. Kohutavale raevule, mis neid mõrvu saatnud oli.
“Miks sa arvad, et ta mulle helistas?” küsib Erik.
Daniella köhatab.
“Ta pidi ilmselt medõde veenma, et see talle telefoni annaks, ma rääkisin keskjaamaga – nad ühendasid ta sinu numbriga.”
“Oled sa selles kindel?” küsib Erik.
“Josef karjus, kui ma palatisse astusin, ta oli kateetri lahti kiskunud. Ma andsin talle alprasolaami, aga ta rääkis sinu kohta igasugu asju, enne kui magama jäi.”
“Mida siis? Mis ta ütles?”
Erik kuuleb, kuidas Daniella valjult neelatab, ja naise hääl kõlab vastates väga väsinult:
“Et sa olid tema ajusid keppinud, et sa raisk pead tema õe rahule jätma, kui sa ei taha, et sind hävitatakse. Ta ütles mitu korda, et sind hävitatakse.”
12
Teisipäeva õhtu, kaheksas detsember
Kolm tundi tagasi saatis Joona Evelyni Kronobergi eeluurimisvanglasse. Tütarlaps paigutati pisikesse lagedate seintega kongi, mille uduse akna ees olid horisontaalsed trellid. Nurgas paiknevast roostevabast terasest valamust tõusis okselõhna. Evelyn lihtsalt seisis seinale kinnitatud rohelise madratsiga nari kõrval ja vaatas küsival pilgul Joona poole, kui mees ta sinna maha jättis.
Pärast arreteerimist on prokuröril kõige enam kaksteist tundi, et võtta vastu otsus, kas jätta kinnipeetu vahi alla või lasta vabaks. Vahi alla jätmise puhul kukub järgmine tähtaeg kolmandal päeval kell kaksteist, kui süüdistajal tuleb esitada kohtule vahistamisesildis, kus nõutakse kinnipeetava vangistuses hoidmist. Vastasel korral tuleb kinnipeetav vabadusse lasta. Vahistamiskäsk antakse välja kuriteos kahtlustatava või tõenäolise toimepanija suhtes, mis on kahtluse kõrgem aste.
Joona on tagasi kohtu valge läikiva plastpõrandaga koridoris. Ta kõnnib mööda kongide herneroheliste uste ridadest, märgates linkide ja lukkudega metallplaatidel iseenda peegeldust. Iga ukse taga seisab valge termos. Punased sildid märgistavad kappe tulekustutitega. Koristuskäru valge kotiga voodipesu ja rohelisega prügi jaoks on jäetud vastuvõtulaua ette.
Joona seisatab ja vahetab mõne sõna nõuandetöötajaga, ning kõnnib siis edasi naisteosakonna poole.
Neljast kohtumajas leiduvast ülekuulamistoast ühe ees seisab Stockholmi piirkonna uus peaprokurör Jens Svanehjälm. Ta näeb välja vaevalt kahekümneaastane, ehkki on tegelikult nelikümmend. Pilgus on midagi poisilikku ja põsed on lapselikud, jättes mulje, et ta pole elus ainsatki vapustust läbi elanud.
“Evelyn Ek,” lausub Jens aeglaselt. “Kas tema on see, kes sundis oma väikevenda terve pere ära tapma?”
“Seda Josef ütles, kui…”
“Kuigi mitte midagi sellest, mida Josef Ek hüpnoosi all tunnistas, ei saa kohtus kasutada,” katkestab Jens. “See läheb vastuollu nii õigusega vaikida kui ka õigusega mitte süüd enda peale võtta.”
“Saan aru, ehkki see polnud ülekuulamine, poiss ei olnud kahtlusalune,” kostab Joona.
Jens heidab pilgu oma mobiiltelefonile ja lausub:
“Piisab sellest, kui vestlus puudutab asja, mida eeluurimine saab võrdsustada ülekuulamisega.”
“Ma olen sellest teadlik, aga ma hindasin teisi aspekte tähtsamateks,” ütleb Joona.
“Seda ma kahtlustasingi, aga…”
Ta jääb vait, kõõritades Joona poole justnagu midagi oodates.
“Ma saan üsna varsti teada, mis tegelikult juhtus,” ütleb Joona.
“Kõlab hästi,” nendib Jens rahuloleval ilmel. “Sest ainsam nõuanne, mis mulle pärast Anita Niedelilt töö ülevõtmist anti, oli see, et kui Joona Linna ütleb, et ta saab tõe teada, siis nii ka läheb.”
“Meil oli ka teatud vastuolusid.”
“Nii ta mõista andis jah,” naerab Jens.
“Kas lähen sisse?” küsib Joona.
“Sina juhid ülekuulamist, aga…”
Jens Svanehjälm sügab kõrvatagust ja pomiseb, et ei taha kuulda enam mingeid spekulatsioone, ülekuulamiskokkuvõtteid ega ebaselgusi.
“Kui võimalik, eelistan ma alati dialoogivormis ülekuulamisi,” vastab Joona.
“Kuna sa selle niikuinii salvestad, siis minu meelest ei ole meil ülekuulamisel tunnistajat vaja, isegi mitte antud juhul,” märgib Jens.
“Nii ma eeldasingi.”
“Kuulame