õlavööde pinges, näol kinnine ilme, lõuad kokku pigistatud, pilk ekslemas lauaplaadil, käed risti rinnal.
“Tere, Evelyn.”
Neiu tõstab kiirelt heitunud pilgu. Joona võtab istet toolil tema vastas. Tüdruk on ilus nagu tema vendki, tema näojooned pole sugugi silmatorkavad, kuid on sümmeetrilised. Tal on helepruunid juuksed ja silmis intelligentne pilk. Joona mõistab, et neiu nägu ei pruugi esmasel vaatlusel kuigi erakordne paista, kuid see muutub pikemal silmitsemisel aina kaunimaks ja kaunimaks.
“Ma mõtlesin, et me võiksime natuke juttu rääkida,” ütleb Joona. “Mis sa arvad?”
Tüdruk kehitab õlgu.
“Millal sa viimati Josefit nägid?”
“Ei mäleta.”
“Kas eile?”
“Ei,” ütleb tüdruk üllatunult.
“Kui mitu päeva tagasi see oli?”
“Mis asi?”
“Ma tahan teada, millal sa viimati Josefit nägid,” lausub Joona.
“Tähendab, see oli jube ammu.”
“On ta sul suvilas külas käinud?”
“Ei.”
“Mitte kunagi? Ta pole kunagi sul suvilas külas käinud?”
Tüdruk kehitab õlgu:
“Ei.”
“Aga ta teab seda suvilat – või kuidas?”
Neiu noogutab.
“Ta käis seal lapsena,” kostab ta, kinkides Joonale sametpruunidest silmadest pika pilgu.
“Millal see oli?”
“Ma ei tea… ma olin kümnene, olime tädi Sonja suvilas ühel suvel, kui ta Kreekas oli.”
“Ja Josef pole seal sestsaadik käinud?”
Evelyni pilk lendab järsku seinale Joona selja taga.
“Ma ei usu.”
“Kui kaua sa oled oma tädi suvilas elanud?”
“Ma kolisin sinna kohe semestri alguses.”
“Augustis?”
“Jah.”
“Sa oled seal elanud alates augustist, see tähendab neli kuud. Väikeses suvemajas Värmdöl. Miks?”
Neiu pilk hälbib taas kuhugi Joona kukla taha.
“Et rahus õppida,” vastab ta.
“Neli kuud järjest?”
Evelyn vahetab toolil asendit, ristab jalad ja sügab otsaesist.
“Ma vajan rahu,” ohkab ta.
“Kes sind segab?”
“Mitte keegi.”
“Miks sa siis rahu vajad?”
Neiu naeratab nõrgalt ja rõõmutult:
“Mulle meeldib mets.”
“Mida sa õpid?”
“Riigiteadusi.”
“Ja sa elatad ennast õppetoetusest ja õppelaenust?”
“Jah.”
“Kust sa toitu ostad?”
“Käin rattaga Saltaröl.”
“Kas kaugevõitu ei ole?”
Evelyn kehitab õlgu:
“On ikka.”
“Oled sa seal kedagi tuttavat kohanud?”
“Ei ole.”
Joona silmitseb Evelyni siledat noort laupa.
“Sa seal Josefit ei ole kohanud?”
“Ei ole.”
“Evelyn, kuula mind,” ütleb Joona uuel, tõsisemal toonil. “Sinu väikevend Josef ütles, et tema ise mõrvas sinu isa, ema ja väikese õe.”
Evelin põrnitseb lauaplaati, tema ripsmed värisevad. Nõrk puna valgub üle tema kahvatu näo.
“Ta on ainult viieteistkümneaastane,” jätkab Joona.
Ta vaatab tüdruku peenikesi käsi ja harjatud, läikivaid juukseid, mis katavad hapraid õlgu.
“Mis sa arvad, miks ta ütleb, et ta oma perekonna mõrvanud on?”
“Mida?” küsib Evelyn pilku tõstes.
“Tundub, nagu sa usuksid, et ta räägib tõtt,” sõnab Joona.
“Tundub või?”
“Sa ei paistnud üllatuvat, kui ma ütlesin, et ta on mõrva üles tunnistanud,” ütleb Joona. “Olid sa üllatunud?”
“Olin.”
Tüdruk istub toolil täiesti liikumatult, sisemiselt hangunud ja omadega läbi. Peenike murekorts on tekkinud siledale laubale kulmude vahele. Ta näeb väga väsinud välja. Tema huuled liiguvad justnagu palves või enda ette sosistades.
“Kas ta on kinni võetud?” küsib tüdruk korraga.
“Kes?”
Tüdruk ei tõsta vastates pilku Joona poole, vaid räägib kõlatult alla laua poole:
“Josef. Kas te panite Josefi vangi?”
“Kas sa kardad teda?”
“Ei.”
“Ma mõtlesin, et sul oli äkki sellepärast püss, et sa kardad teda.”
“Ma käin jahil,” vastab neiu tema pilku kohates.
Josef mõtleb, et tüdrukus on midagi kummalist, millest ta veel aru ei saa. Tema reaktsiooniks ei ole tavapärane süütunne, raev või viha. Pigem miski, mis meenutab üüratut vastupanu. Joonas ei mõika – see on mingi kaitsemehhanism või turvabarjäär, mis ei sarnane millegi varemnähtuga.
“Jänesejahil?” pärib ta.
“Jah.”
“Kas jänes maitseb hästi?”
“Mitte eriti.”
“Mis mekk tal on?”
“Magus.”
Joona meenutab, kuidas tüdruk seisis suvemaja ees külma õhu käes. Ta püüab sündmuste käiku ette kujutada.
Erik Maria Bark oli võtnud tema püssi. Ta hoidis seda üle õla, see oli juba kahes osas. Evelyn kissitas päikesesäras tema poole, sale ja sihvakas, liivakarva juuksed pikas tihedas hobusesabas. Hõbedane sulejakk ja madala lõikega teksapüksid, niisked tennised, taustal kuused, jalge all sammal, pohlavarred ja katkitrambitud kärbseseened.
Korraga avastab Joona Evelyni jutus vasturääkivuse. Ta tuli selle mõtte peale juba kord varemgi, ent siis lipsas see tal peast. Nüüd on mõra jälle nähtaval. Kui ta Evelyniga tädi suvemajas rääkis, istus tüdruk täiesti liikumatult pesusametkattega diivanil, käed reite vahele pigistatud. Põrandal tema jalge juures lebas kärbseseeneraamiga foto. Pildil istus Evelyni väike õde oma vanemate vahel, päike peegeldumas tema suurtelt prilliklaasidelt.
Väike õde pidi pildil olema nelja- või viieaastane, mõtleb Joona. Teisisõnu ei saa foto olla vanem kui aasta.
Evelyni väitel ei olnud Josef juba aastaid suvilas käinud, kuid Josef ise kirjeldas hüpnoosi ajal sedasama fotot.
Loomulikult võib leiduda sellest pildist teisigi koopiaid samasugustes raamides, mõtleb Joona. Võimalik ka, et seda pilti on tassitud ühest kohast teise. Ka võib Josef olla Evelyni teadmata suvilas käinud.
Aga, kinnitab Joona endale, tegemist võib olla ka mõraga Evelyni jutus. See pole sugugi võimatu.
“Evelyn,” ütleb Joona, “ma mõtlen siin ühe asja üle, mida sa natuke aega tagasi