tagant kostab mingi heli, nagu oleks keegi end enne raskelt selle vastu toetanud, kuid tõmbuks nüüd kiiresti eemale.
“Te olite ainus, kes teadis, kus Evelyn ennast peidab,” jätkab Joona.
“Ma pole midagi teinud,” ütleb keegi jämehäälne mees korteri sisemusest.
“Aga te rääkisite, et…”
“Ma ei tea midagi!” karjub hääl.
“Kõik on korras,” ütleb Joona. “Aga ma tahan, et te ukse lahti teeksite, mulle otsa vaataksite ja kordaksite, et te midagi ei tea.”
“Minge minema.”
“Tehke uks lahti.”
“Mida kuradit… kas te ei võiks mind lihtsalt rahule jätta, mul ei ole sellega mingit pistmist, ma ei taha, et mind asjasse segatakse.”
Hääl on täis ängistust. Ta jääb vait, hingab, lööb käe vastu mingit eset.
“Evelyniga on kõik korras,” ütleb Joona.
Kirjapilust kostab krabinat.
“Ma arvasin…”
Hääl jääb vait.
“Meil on vaja rääkida.”
“On see tõsi, et Evelyniga pole midagi juhtunud?”
“Tehke uks lahti.”
“Ma ei taha, ma ütlesin.”
“Oleks hea, kui saaksite kaasa tulla.”
Veidi aega valitseb vaikus.
“On ta siin mitu korda käinud?” küsib Joona korraga.
“Kes?”
“Josef.”
“Kes see on?”
“Evelyni vend.”
“Ta ei ole siin käinud,” vastab Sorab.
“Kes siin käis siis?”
“Kas te pole veel aru saanud, et ma ei kavatse teiega rääkida?”
“Kes see käis siin?”
“Ma pole öelnud, et keegi siin käis, või mis, te püüate mind ainult lollitada.”
“Ei, seda ma ei tee.”
Taas ollakse vait. Seejärel kuuldub teiselt poolt ust läbilõikav nuuksatus.
“On ta surnud?” küsib Sorab. “Kas Evelyn on surnud?”
“Miks te seda küsite?”
“Ma ei taha teiega rääkida.”
Sammud kaovad korteri sisemusse ja seejärel kuuldub suletava ukse mürts. Sees hakkab lõugama vali muusika. Trepist alla minnes mõtleb Joona, et keegi on ähvardustega sundinud Sorabi Evelyni peidukohta välja rääkima.
Joona jõuab tagasi külma õhu kätte ja näeb, et kaks Pro Gymi jopedes meest ootavad teda auto juures. Kuuldes teda tulemas, pööravad nad ringi. Üks neist istub kapotile, telefon vastu kõrva surutud. Joona hindab neid kiirelt. Mõlemad on kolmekümnendates eluaastates. Kapotil istuja on raseerinud ära kõik juuksed, teine seevastu kannab koolipoisisoengut. Joona hinnangul kaalub poisisoenguga mees vähemalt sada kilo. Ta võib käiaMuruvaipa katab õhuke lumekiht.
Joona pöörab kõrvale, nagu poleks ta mehi märganudki, ning hakkab astuma valgustatud kõnnitee poole.
“Vanamees!” hõikab üks meestest.
Joona ei tee neist väljagi, vaid läheb edasi rohelise prügikastiga lambiposti juures oleva trepi poole.
“Sa oma autot ei tahagi?”
Joona seisatab ja heidab kiire pilgu üles maja fassaadi poole. Ta taipab, et kapotil istuv mees räägib telefonitsi Sorabiga ning et viimane jälgib neid aknalt.
Meestest suurem läheneb ettevaatlikult ja Joona pöördub ümber, et talle vastu minna.
“Ma olen politseist,” ütleb ta.
“Ja mina olen ahv loomaaiast,” ütleb mees.
Joona võtab kiire liigutusega oma telefoni ja helistab veel kord Ronnyle. “Sweet Home Alabama” hakkab mängima seisva mehe jopetaskus, kes naeratab laialt, võtab välja Ronny telefoni ja vastab:
“Halloo, ment kuuleb.”
“Milles asi on?” lausub Joona.
“Sa raisk jäta Sorab rahule – ta ei taha rääkida!”
“Te arvate, et aitate teda sellega, et…”
“See on hoiatus,” katkestab teine. “Sitta mul sellest, kes sa oled, sa hoia ennast Sorabist kaugemale!”
Joona taipab, et olukord võib ohtlikuks minna, nendib, et lukustas oma püstoli politseimaja relvakappi, ning vaatab ringi, et leida mingit löögiriista.
“Kus mu kolleegid on?” küsib ta rahulikul häälel.
“Kuulsid vä? Sa raisk jätad Sorabi rahule.”
Tema vastas seisev mees silub kiirelt üle poisisoengu, hakkab üha kiiremini hingama, seejärel pöörab külje ette, läheneb pisut ja tõstab tagumise jala kanna mõne sentimeetri võrra maast lahti.
“Ma käisin trennis, kui noorem olin,” sõnab Joona. “Ja kui sa kallale tuled, siis ma kaitsen ennast ja võtan teid kinni.”
“Me väriseme nüüd,” ütleb kapotil istuja.
Joona ei lase poisisoenguga meest silmist.
“Sa kavatsed mulle jalgadesse lüüa,” ütleb Joona. “Sest sa tead, et sa oled kõrgemate löökide jaoks liiga kohmakas.”
“Idioot,” pobiseb mees.
Joona liigub paremale, et liini avada.
“Kui sa otsustad lüüa,” jätkab Joona, “siis ma ei tagane, nagu sa harjunud oled, vaid liigun sissepoole, sinu teise põlveõndla poole, ja kui sa tagurpidi kukud, saad minult küünarnukiga vastu kaela.”
“Kurat, kus ajab möga,” ütleb mees auto juurest.
“Jah,” irvitab teine.
“Kui sul on keel väljas, siis hammustad selle otsast,” ütleb Joona.
Poisisoenguga mees kõigutab natuke keha, ja kui löök viimaks tuleb, on see aeglasem, kui oodatud. Joona on juba teinud esimese sammu, kui algab puusapööre. Ja enne kui jalg välja sirutub ja sihtmärki tabab, lööb Joona kõigest jõust selle jala põlveõndlasse, millele poisisoengus mees kogu keharaskusega toetub. Tal on niigi halb tasakaal ja ta paiskub tahapoole, samal ajal kui Joona pöördub ja tabab teda küünarnukiga vastu kaela.
15
Reede hommik, üheteistkümnes detsember
Kell on kõigest pool kuus hommikul, kui kusagilt korteri sisemusest hakkab kostma naginat. Simone kuuleb seda heli oma muserdava unenäo jätkuna, kus ta peab tõstma erinevaid teokarpe ja kergitama portselankaasi. Ta saab reeglitest aru, kuid teeb ikka vigu. Keegi poiss koputab lauale ja näitab, kui valesti ta on valinud. Simone pöörab unes külge ja haliseb, teeb silmad lahti ja virgub ühtäkki.
Keegi koputab korteris sees. Ta püüab heli asukohta pimeduses kindlaks määrata, kuulatab hiirvaikselt lamades, kuid koputused on lakanud.
Ta kuuleb enda kõrvalt Eriku summutatud norskamist. Soojaveetorud naksuvad. Tuul puhub vastu aknaruutu.
Simone jõuab mõelda, et on heli ilmselt unes suureks paisutanud, kui äkitselt algab kopsimine uuesti. Keegi viibib korteris. Erik on tablette võtnud ja magab raskelt. Aknast kostab tänaval seisva auto põrinat. Eriku norskamine vaibub, kui Simone käe mehe käsivarrele asetab. Too keerab läbi une ohates ümber. Nii vaikselt kui suudab, hiilib Simone voodist välja ja lipsab poikvel magamistoaukse vahelt välja.
Keegi on köögis tule põlema pannud. Läbi halli