vakatab, kohates Joona pilku.
“Sul tuli mingi mõte?” küsib ta. “Või kuidas?”
“Pole tähtis,” kostab Joona.
“Kas tüdruk valetab?”
“Ma ei tea, võimalik…”
Jens silub lõuga, mõtleb.
“Paku talle võileiba ja tass teed,” lausub ta lõpuks. “Siis saad veel tunnikese, enne kui ma otsustan, kas pidada teda veel kinni või mitte.”
“Pole kindel, kas see niit kuhugi viib.”
“Aga sa teed proovi?”
Joona asetab Evelyni ette plasttopsi Inglise teega ja pabertaldrikul võileiva ning istub ise toolile.
“Ma mõtlesin, et sul on võib-olla kõht natuke tühi,” ütleb ta.
“Aitäh,” vastab neiu ja paistab mõne sekundi vältel pisut rõõmsam.
Tüdruku käsi väriseb võileiba süües ja raasukesi laual kokku pühkides.
“Evelyn, sinu tädi suvilas on üks kärbseseent meenutava raamiga foto.”
Evelyn noogutab:
“Tädi ostis selle Morast, ta arvas, et see sobib suvilasse ja…”
Tüdruk jääb vait ja puhub teele peale.
“On teil veel selliseid raame?”
“Ei ole,” naeratab neiu.
“Kas see foto on alati seal suvemajas seisnud?”
“Mis toimub?” küsib tüdruk vaikselt.
“Ei midagi, lihtsalt Josef rääkis sellest pildist, ta pidi seda nägema, ja nii ma mõtlesin, et sa oled äkki midagi rääkida unustanud.”
“Ei ole.”
“Muud ei midagi,” ütleb Joona tõustes.
“Kas te lähete ära?”
“Evelyn, ma usaldan sind,” ütleb Joona tõsiselt.
“Kõik paistavad arvavat, et mina olen asjasse segatud.”
“Aga sa ju ei ole – või kuidas?”
Tüdruk raputab pead.
“Mitte sedamoodi,” ütleb Joona.
Tüdruk kuivatab kiiruga pisarad põskedelt.
“Josef käis küll korra suvilas, võttis takso ja tõi tordi,” lausub ta murtud häälel.
“Sinu sünnipäeval?”
“Tal… temal endal oli sünnipäev.”
“Millal see oli?” küsib Joona.
“Esimesel novembril.”
“Umbkaudu kuu aega tagasi,” nendib Joona. “Mis juhtus?”
“Ei midagi,” vastab tüdruk. “Ma olin üllatunud.”
“Kas ta siis ei teatanud, et tuleb?”
“Meil ei olnud mingit kontakti.”
“Miks mitte?”
“Mul oli tarvis omaette olla.”
“Kes teadsid, et sa seal suvilas elasid?”
“Mitte keegi, peale Sorabi, kes on mu poiss… või õigemini, ta jättis mu maha, me oleme lihtsalt sõbrad, aga ta aitab mind, räägib kõigile, et ma elan tema juures, võtab vastu ema kõned ja…”
“Miks?”
“Mul on rahu vaja.”
“Kas Josef käis mitu korda?”
“Ei.”
“Evelyn, see on tähtis.”
“Ta ei ole rohkem tulnud,” vastab tüdruk.
“Miks sa enne selle kohta valetasid?”
“Ma ei tea,” sosistab tüdruk.
“Mille kohta sa veel valetasid?”
13
Kolmapäeva pärastlõuna, üheksas detsember
Erik kõnnib Nordiska Kompani kaubamaja juveeliosakonna valgustatud vitriinide vahel. Musta riietatud müüjatar räägib tasasel häälel kliendiga. Ta avab sahtli ja asetab mõned ehted sametkattega kandikule. Erik seisatab vitriini juures ja silmitseb üht Georg Jenseni kaelakeed. Rasked, peenelt lihvitud kolmnurgad, mis on kroonlehtedena pärjaks kokku põimitud. Raske läige just nagu plaatinal tuleb poleeritud hõbedast. Erik mõtleb, kui kaunilt see kee Simone peene kaela ümber sobiks ja otsustab osta selle naisele jõulukingiks.
Kui müüjatar ehet tumepunasesse läikepaberisse pakib, hakkab Eriku taskus telefon helisema, pannes vibreerima aborigeeni ja papagoiga kaunistatud puidust karbikese. Ta kougib telefoni välja ja vastab numbrit kontrollimata:
“Erik Maria Bark.”
Torus pragiseb imelikult ja kostab kaugeid jõululaule.
“Halloo?” ütleb ta.
Siis kuuldub nõrk hääl:
“Kas Erik?”
“Jah, mina,” ütleb ta vastuseks.
“Ma tahaks teada…”
Eriku meelest tundub keegi taustal itsitavat.
“Kellega ma räägin?” küsib ta teravalt.
“Oota natuke, doktor. Ma tahan küsida ainult ühte asja,” ütleb hääl, mis on nüüd täiesti ilmselt pilkav.
Erik hakkab just head aega ütlema, kui hääl telefonis korraga möiratab:
“Hüpnotiseeri mind! Ma tahan, et…”
Erik tõmbab telefoni kõrva äärest. Ta katkestab kõne ja püüab vaadata helistajat, kuid kõne võeti varjatud numbrilt. Kõll annab märku, et talle on tulnud sõnum – seegi peidetud numbrilt. Ta avab sõnumi ja loeb: “Kas sa laipa oskad hüpnotiseerida?”
Heitunult võtab Erik pisikesse punase ja kullakarva kotikesse pakitud jõulukingi ja lahkub osakonnast. Fuajees vastu Hamngatanit kohtab ta musta kohevasse mantlisse riietunud naise pilku. Too seisab rippuva läbi kolme korruse ulatuva jõulukuuse all ja vaatab tema poole. Erik pole teda kunagi varem näinud, kuid naise pilk on täiesti tuntavalt vaenulik.
Ühe käega kougib ta lahti mantli taskus puidust laeka kaane, õngitseb välja kodeiinikapsli, pistab suhu ja neelab alla.
Ta läheb välja külma õhu kätte. Inimesed tunglevad vaateakna ees, kus päkapikud maiustustest maastikul tantsisklevad. Suure suuga karamellkomm laulab jõululaulu. Lasteaialapsed, kollased vestid paksudel džempritel, vaatavad vaikides pealt.
Telefon heliseb taas, kuid seekord kontrollib ta enne vastu võtmist numbrit, näeb, et kõne tuleb Stockholmist, ja vastab äraootavalt:
“Erik Maria Bark.”
“Aa, tere, minu nimi on Britt Sundström. Ma töötan Amnesty Internationali heaks.”
“Tervist,” vastab Erik imestunult.
“Ma sooviksin teada, kas teie patsiendil oli mingit võimalust hüpnoosist keelduda.”
“Kuidas, palun?” küsib Erik ja näeb vaateaknal suurt tigu jõulukinkidega täidetud saani vedamas.
Tema süda hakkab kõvemini lööma ja maohape tõuseb söögitoru pidi üles.
“KUBARK, CIA jälgedeta piinamise käsiraamat, nimetab muide hüpnoosi ühena…”
“Vastutav arst tegi otsuse…”
“Nii et teil ei olnud endal mingit vastutust, tahate te öelda?”
“Ma ei arva, et ma peaksin seda kommenteerima,” lausub Erik.
“Politseisse