pärast mõtles ta: «Täpselt siis, kui kell lööb kümme, viin täide selle, mida kogu päeva olen kavatsenud sooritada täna õhtul, või ma lähen oma tuppa ja lasen enese maha.»
Möödusid ootamise ja hirmu viimased hetked, mille kestel ärevus paisus nii suureks, et Julieni mõistus kippus ähmuma; kell lõi pea kohal kümme. Saatusliku kella iga löök lajatas vastu ta rinnas, pannes teda võpatama.
Kui lõpuks viimane kellalöök oli veel õhus kajamas, sirutas Julien käe välja ja võttis pihku proua de Rênali käe, kes aga selle kohe tagasi tõmbas. Julien haaras käest uuesti kinni, ise vaevalt teades, mis ta teeb. Kuigi ta oli väga erutatud, rabas teda tahtmatult pihkuhaaratud käe jäine külmus; ta pigistas kätt kramplikult; veel viimane katse selle vabastamiseks, ning käsi jäi siiski talle pihku.
Julieni hinge täitis lõpmatu õnnetunne –, mitte armastusest proua de Rênali vastu, vaid sellest, et kole piin oli ometi kord lõppenud. Et proua Derville midagi ei märkaks, pidas ta tarvilikuks kõnelema hakata; nüüd oli ta hääl kindel ja tugev. Seevastu proua de Rênali hääl värises erutusest sedavõrd, et ta sõbratar teda haigeks pidas ja talle ette pani sisse minna. Julien taipas hädaohtu: «Kui proua de Rênal nüüd tuppa läheb, siis langen ma tagasi sellesse koledasse hingeseisundisse, mida tundsin kogu päeva. Seda kätt hoidsin ma oma peos veel liiga vähe, et seda juba võiks pidada minu päriselt saavutatud võiduks.»
Kui proua Derville kordas oma ettepanekut sisse minna, pigistas Julien pihkujäetud kätt tugevasti.
Proua de Rênal oli juba püsti tõusmas, aga istus tagasi ja ütles hääbuva häälega:
«Ma tunnen end tõepoolest haiglasena, aga värskes õhus on mul siiski parem olla.»
Need sõnad rõõmustasid Julieni nõnda, et ta sel hetkel tundis ennast oma õnne tipul olevat. Ta hakkas kõnelema, unustas teeskluse, näis mõlemale kuulavale sõbratarile kõige armsama inimesena maailmas. Ometi puudus selles teda äkki haaranud kõnehoos veelgi pisut meelekindlust. Tal oli nimelt surmahirm, et viimaks proua Derville hakkab kartma vahepeal tõusnud tuult ja lähenevat äikest ning läheb üksinda tuppa. Ja tema jääks siis üksinda proua de Rênaliga. Peaaegu kogemata oli temas tekkinud pime julgus tegutsemiseks; nüüd aga tundis ta, et oli väljaspool tema võimust lausuda proua de Rênalile kõige lihtsamat sõnakestki. Kui vähe tal ka oli enesele etteheiteid teha, siiski kippus äsjasaavutatud võit käest kaduma ja hävima.
Õnneks leidsid ta liigutavad ja paisutatult tundelised sõnad sel õhtul armu proua Derville’i silmis, kes teda muidu väga tihti pidas kohmakaks nagu mõnda last ja vähe huvitavaks. Proua de Rênal, käsi Julieni peos, ei mõelnud millelegi; ta laskis minna, nagu läks. Need tunnid siin suure pärna vilus, mille – rahvapärimuste järgi – Karl Julge ise oli istutanud, olid temale kõige õnnelikumaiks tundideks. Mõnuga kuulatas ta tuule õhkamist pärna tihedas lehestikus ja harvade tilkade langemist alumistele lehtedele. Julienile jäi tähele panemata asjaolu, mis oleks võinud teda äärmiselt rõõmustada: proua de Rênal oli oma käe ta pihust võtnud, püsti tõusnud, et aidata täditütrel jalge eest üles tõsta tuulest ümbertõugatud lillevaasi, ning uuesti istet võttes oli ta kohe kõhklemata oma käe jälle tagasi pannud Julieni pihku, nagu oleks tegemist juba ammuse harjumusega.
Kesköötund oli juba ammu löönud; tuli aiast lahkuda – ning mindigi lahku. Proua de Rênal oli sedavõrd vaimustatud oma armastusõnnest ja seejuures mitteteadlik, et ta enesele ei teinud peaaegu ühtegi etteheidet. Õnnetunne riisus talt unegi. Julien langes tinaraskesse unne: ta oli surmani väsinud südames kogu päeva kestnud heitlusest arguse ja uhkuse vahel.
Järgmisel hommikul äratati Julien kell viis; ja see, mis proua de Rênalile oleks paistnud julmana – kui ta seda ainult oleks teadnud, – ei äratanud Julienis peaaegu mingit mälestust, ta ju täitis ainult kohustust, sangarlikku kohustust. Täis õnne sellest tundest, keeras ta oma ukse lukku ja andus enneolemata mõnuga lugemisele ning oma kangelase tegude jälgimisele.
Kui helistati lõunale, oli ta suure armee bülletääne lugedes kõik oma eilsed võidud unustanud. Alla salongi minnes ütles ta enesele kergel toonil: «Tuleks sellele naisele ütelda, et ma teda armastan.»
Ihaldusest täidetud pilkude asemel, mis ta lootis eest leida, nägi ta härra de Rênali vihast nägu; kahe tunni eest oli linnapea Verrières’ist tulnud ega varjanud nüüd sugugi oma rahulolematust selle üle, et Julien kogu hommikupoole polnud tegelnud lastega. Polnud midagi vastikumat kui see tähtis mees oma halva tujuga, mida ta pidas tarvilikuks kõigile näidata.
Iga kibe sõna oma mehelt tungis proua de Rênalile südamesse. Mis puutub Julienisse, siis oli ta sedavõrd sukeldunud ekstaasi ja nii haaratud kõigist suurtest asjadest, mida ta paljude tundide jooksul oli lasknud oma silmade eest mööda minna, et ta alguses vaevalt suutis oma tähelepanu sedavõrd lõdvendada, et kuulda härra de Rênali kõvu sõnu. Ta vastas viimaks üsna järsult:
«Ma olin haige.»
Vastuse toon oleks puudutanud palju vähem hella inimest kui seda oli Verrières’i linnapea; tal tuli hetkeks mõte Julien jalamaid minema kihutada. Teda hoidis tagasi ainult juhtmõte, et ei tule kunagi asjadega kiirustada.
«See noor lollpea,» mõtles ta peagi, «on minu majas teatud kuulsuse omandanud. Valenod võib ta enda juurde võtta või ta võib abielluda Elisaga, mõlemal puhul võiks ta oma südame põhjas minu üle irvitada.»
Hoolimata neist arukaist mõtteist puhkes härra de Rênali pahameel toores sõimus, mis Julieni üha enam ärritas. Proua de Rênalil oli nutt kurgus. Vaevalt oli lõuna lõppenud, kui ta Julienil käe alt kinni võttis ja talle ette pani koos jalutama minna; ta nõjatus sõbralikult tema käsivarrele. Kõigele, mis proua de Rênal lausus, vastas Julien vaevalt kuuldavalt:
«Nii on need rikkad inimesed!»
Härra de Rênal kõndis üsna nende lähedal, see suurendas Julieni viha veelgi. Äkitselt märkas ta, et proua de Rênal toetub tema käsivarrele kuidagi iseäralikult. See liigutus tundus talle vastikuna, ta lükkas proua enesest järsult eemale ja tõmbas käe ära.
Õnneks ei märganud de Rênal seda uut häbematust. Seda nägi ainult proua Derville ja ta sõbratar puhkes nutma. Parajasti sel silmapilgul hakkas härra de Rênal üht talutüdrukut kividega loopima, sest see oli julgenud astuda keelatud teerajale ja minna põiki üle viljapuuaia nurga.
«Härra Julien, palun taltsutage ennast; mõtelge, et igaühel on paha tuju silmapilke,» sõnas proua Derville kiiresti.
Julien vaatas talle otsa külma pilguga, mis oli täis ülimat põlgust. See pilk ehmatas proua Derville’i ja oleks teda veelgi enam üllatanud, kui ta oleks täielikult mõistnud selle tõelist tähendust: ta oleks sealt võinud lugeda ebamäärast lootust kõige ägedamaks kättemaksuks. Kahtlemata, sellised alandushetked sünnitavad robespjääre.
«Teie Julien on väga äge, ta ajab mulle hirmu peale,» sosistas proua Derville oma sõbratarile.
«Tal on ka põhjust vihastada,» vastas talle proua de Rênal. «Mis tähendab, et ta üks hommik pole lastega tegelnud, kui need tema juures niikuinii teevad suuri edusamme; peab küll tunnistama, et mehed on ikkagi väga karmid.»
Esimest korda oma elus tundis proua de Rênal mingit kättemaksutarvet oma mehe vastu. Julienis süttinud äärmine viha rikaste vastu oli valmis puhkema. Õnneks kutsus härra de Rênal oma aedniku ja hakkas sellega koos okkaliste okste abil tõkestama keelatud teed läbi viljapuuaia. Ülejäänud jalutuse ajal ei vastanud Julien ühegi sõnaga mõlema daami poolt osutatud lahkustele. Vaevalt oli härra de Rênal silmist kadunud, kui mõlemad sõbratarid väsimuse ettekäändel tema kummalegi käsivarrele toetusid.
Nõnda kõndis Julien kahe naise vahel, kellede põsed hõõgusid äärmisest erutusest ja segasusest, kuna tema enese kõrgi näo kahvatus ja süngelt tõsine ilme moodustasid kõigele sellele imeliku kontrasti. Ta põlastas neid naisi ja kõiki õrnu tundmusi.
«Niisiis,» mõtles ta, «pole mul isegi mitte viitsada franki sissetulekuid, et saaksin oma õpinguid lõpule viia! Ah, kuidas ma ta saadaksin kus kurat!»
Süvenenud neisse